2. märtsil avanes publikule Maarjamäe lossi kunagises pidulikus suvesaalis Eesti Kontserdi järjekorras kolmas “Vene salong”, mille vene romansside ja luulega täitsid bariton Tamar Nugis, pianist Ilana Lode ja näitleja Kärt Tammjärv.
Tamar Nugis. FOTO EESTI KONTSERT
Tamar Nugis on huvitav fenomen. Esiteks tundub tal kõrvalt vaadates puuduvat lavanärv kui selline, mis on iseenesest kadestamisväärt omadus, kui sel poleks teatud varjukülgi. Selles lavalises olekus on hvorostovskilikku eneseteadlikkust ja lõdvemat sorti vokaliseerimist, kuid lastes võimsal baritonil voolata vabalt kui Neeva, oli siinkohal tulemuseks mugavas registris liig tihti lai ja vähe koondatud tämber, piano’de mugavus aga oli liig sageli saavutatud läbi nasaalse tooni (eestipärased nasaalsed n-häälikud kindlates häälikuühendites, nt “звонки” jt taolistes sõnades, jäävad mind küll vist igavesti häirima). Võimalik, et siin on mõjutajaks olnud ka viimaste aastate rollid, kus on tulnud ja tuleb jätkuvalt end teatrikülastajale söödavaks teha nii ooperi- kui muusikalilaval. Kontserdi alguses võiski jääda temast mulje kui suurepärasest galaõhtusöögi meeleolu loojast, kes esitab kauneid Tšaikovski meloodiaid – viisaka kvaliteediga ja enamvähem autopiloodi pealt. Kui repertuaar muutus, olgu siis tehniliselt nõudlikumaks või lihtsalt huvitavamaks, muutus ka suhtlemine kuulajatega paremaks, vaimne ja füüsiline aktiivsus suurenes (mille otsese tulemusena tooni kvaliteet tõusis) ja kogu esitus läks tõsiseltvõetavamaks. Erilisena jäid meelde Nikolai Medtneri “Зимний вечер” (op. 13) ja mitu Rahmaninovi romanssi, nt “Она, как полдень, хороша” (op. 14), “Отрывок из А. Мюссе” (op. 21) ja” Арион” (op. 34). Just Medtneris ja Rahmaninovis, kes ju pianisti jaoks eraldi väljakutsena arvestatavad, tulid välja ka Eesti muusika- ja teatriakadeemias kammeransambli magistrikraadi teinud lätlase Ilana Lode anded. Vanemuise näitleja Kärt Tammjärve poolt laulude vahel esitatud Puškini, Ahmatova ja Jessenini luuletused ei sulandunud eriti orgaaniliselt kavasse, olgugi et selline kontserdiformaat on end paljudel kordadel õigustanud. Võibolla tundub see näitleja suhtes ebaõiglane, kuid mina eelistaksin näha tekste esitatavat peast ning mitte näha iga esituse lõpus formaalset kummardust, mis paratamatult kutsub esile aplausi. Sõnakunst on inimestele ikkagi otsesemalt arusaadavam kui lauldud tekst ning seega on sellel eelis panna saalisviibija tähelepanelikumalt kaasa mõtlema – taolise hetke audiaalne ja visuaalne lõhkumine nullib aga kontserdikorraldaja hea idee ära. Kontserdilt kojuminekul jäi mind saatma siiski tänutunne, et meil on jätkuvalt lauljaid, kellega neid ideid ellu viia.
