Augustikuine festival “Kammermuusika Fotografiskas”, mille on ellu kutsunud pianist Kärt Ruubel, oli tänavu juba viies. Sündmus on inspiratsiooni saanud schubertiaadidest – Schuberti ajal algatatud kodustest koosviibimistest, kus tutvustati helilooja loomingut, loeti luulet, tantsiti ja veedeti muidu kultuurselt aega.
Festivali muudab eriliseks juba koht ise. Kui esialgu võis olla keeruline ette kujutada klassikalisi kammerkoosseise Fotografiska industriaalses interjööris, siis juba esimene kontsert hajutas kõik kahtlused. Tavapärase kontserdisaaliga võrreldes tõi ruumi kompaktsus ja esinejate lähedus kammermuusika nüansirohkuse hoopis esile ning õhustik tundus kiviseintest hoolimata ootamatult intiimne. Kui klassitsismi ja romantismi suurmeistrite loomingu puhul sai ruumis toetavaks elemendiks eelkõige akustika, siis nüüdismuusika ettekannetel lisas keskkond teostele erinevate tekstuuride ja nurgelise arhitektuuriga ka visuaalse mõõtme.
Festivali ülesehituses kujunes välja muster – kui kontserdiõhtute esimeses pooles oli rõhk eelkõige klassikalisel kammermuusikal ja Schubertil, siis hilisõhtused kontserdid keskendusid XX ja XXI sajandi muusikale. Selline struktuur lõi mõjuva kaare, pakkudes ühe õhtu jooksul ülevaadet kammermuusika laiast spektrist.
13. augustil avas festivali Erinys kvartett, Ameerikas resideeruv koosseis, kuhu kuuluvad Elizabeth Stewart (viiul), Joosep Reimaa (viiul), Marija Räisänen (vioola) ja Stergios Theodoridis (tšello). Nende ettekandes kõlasid Mozarti keelpillikvartett nr 15 d-moll ja Schuberti keelpillikvartett nr 14 d-moll “Surm ja tütarlaps”. Erinys kvartett on koosseisuna muljetavaldav. Nende koosmäng oli pea veatu: isegi järsemate sisseastumiste või tempomuutuste puhul olid kõik muusikud sajaprotsendiliselt “samas paadis”. Dünaamilised kontrastid teostati äärmiselt veenvalt ning kõige selle kõrval säilis muusikute kehakeeles kelmikus ja mängurõõm. Lausa kahju, et koosseisu Eestis sagedamini ei kuule.
Õhtu jätkus Schuberti radadel, kui ettekandele tulid helilooja keelpillitrio B-duur ja “Forellikvintett”. Seda kava esitasid Triin Ruubel (viiul), Xandi van Dijk (vioola), Theodor Sink (tšello), Siret Lust (kontrabass) ja Kärt Ruubel (klaver). Kontsert demonstreeris kammermuusikat selle tuntumal, tavakuulajale tuttavamal kujul. Akustika tõi muusikud kuulajale lähedale ja tekkis hea võimalus nautida iga muusiku virtuoossust. Elujaatav lähenemine käis käsikäes delikaatse vaoshoitusega, luues kammerliku õhustiku selle sõna parimas tähenduses.
Sootuks teistmoodi teekond oli esimene hilisõhtune kontsert “Aegade lõpp”, kus ainsa teosena kõlas Olivier Messiaeni 1941. aastal valminud “Quatuor pour la fin du temps” (“Kvartett aegade lõpust”). Messiaen kirjutas teose, olles sõjavang Görlitzis, ning valis instrumendid, mis olid nendes tingimustes kättesaadavad ja mida tema kaasvangid oskasid mängida. Nõnda sai kokku tolle aja kohta küllaltki ebatavaline koosseis: viiul, tšello, klarnet ja klaver. Ka kvarteti esiettekanne toimus vangilaagris. Fotografiskas esitasid teose Triin Ruubel (viiul), Meelis Vind (klarnet), Theodor Sink (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver). Messiaen toetus oma loomingus lõigule “Johannese ilmutusraamatust”, kus aegade lõppu on käsitletud kui igaviku algust, mistõttu kvartetis ei ole midagi morbiidset. Nõnda on teoses jõulise ja ähvardava kõlamaailma kõrval ka rohkelt vaikust ja ettevaatlikku lootusrikkust. Kuigi efektsed olid ka kõik hetked, kus ansambel mängis koos, olid mõjusaimad just soolomomendid. III osa “Abîme des oiseaux” (“Lindude kuristik”) oli tervikuna klarnetisoolo ning Meelis Vindi julgelt kandvad pausid ja ülisujuv vaikusest sisse “imbumine” jäid positiivses mõttes hinge. V osas “Louange à l’éternité de Jésus” (“Kiidulaul Jeesuse igavikulisusele”) kerkis esile tšello, mille pikad igavikulisust esile toovad liinid moodustasid kontrasti klaveri korduva kellalöögi-motiiviga. Lõpuosa “Louange à l’immortalité de Jésus” (“Kiidulaul Jeesuse surematusele”) oli suures plaanis üles ehitatud eelmise osaga samal põhimõttel, kuid nüüd säras viiul. Intensiivsed pikad liinid päädisid kõrge noodi hardasse vaikusesse hajumisega, mida publik ei raatsinud mitu minutit aplausiga lõhkuda. Teose ettekanne oli tõeline muusikaline rännak ja lõi hilisõhtusse mõneks ajaks eraldi mikromaailma, kuhu sisse kaduda.
Teisel festivalipäeval oli kavas kaks vägagi eriilmelist kontserti. Esmalt tõid Maria Listra (sopran) ja Kärt Ruubel (klaver) publiku ette valiku Schuberti laule, mille vahele oli pikitud ka Evelin Seppari uudisloomingut. Maria Listra sõnul koorus nende kavavalikust välja neli läbivat teemat: loodus, igatsus, öine kuuvalgus ja armastus. Schuberti laulud kanti ette maitsekalt ja neisse kätketud emotsioonid olid nii Listra kui Ruubeli poolt igati läbi tunnetatud. Kui Schuberti lauludes oli esiplaanil lüürilisus, siis Seppari kaks etüüdi klaverile köitsid oma peenekoelisuse ja matemaatikaga. “Süsi” näis tõepoolest hõõguvat ning pianisti täpne ja kiire sõrmetöö lõi mulje sisemisest põlemisest. “Merevaik” oli rahulikum ja vaatlevam, kuid üllatas heakõlalisusse lisatud n-ö sobimatu killuga, mis mõjus igaveseks merevaiku talletatud putukana. Seppari looming tõusis Schuberti laulude vahel põnevalt esile ja muutis kõrva erksaks.
Festivali lõpetas omapärase soolokavaga pianist Talvi Hunt. Kontserdi läbiv teema näis olevat unenäolisus ja kaaluta olek. Kava põhitelje moodustasid ungari helilooja György Kurtági miniatuurid kogumikust “Játékok” (“Mängud”), mis mõjusid kui kummituslikud fragmendid lõpuni kujunemata mõtteist. Marco Stroppa “Ninnananna” (“Hällilaul”) vaatles und kui kollektiivset alateadvust, kombineerides klaasjaid sillerdusi süngemate motiividega. Kontserdil sai esiettekande ka Age Veeroosi uudisteos “Detached Touch”. Klaverile ja LeafAudio soundbox’ile kirjutatud helitöö on faktuuri poolest minimalistlik, kuid kasutab samas rikkalikult instrumentide erinevaid võimalusi. Soundbox ei kuulu kindlasti levinud pillide hulka, kuid sellel tekitatud mitmekesised efektid (metalsed undamised, krabinad jms) lisasid muusikasse tõepoolest teatavat isoleeritust ja ebastabiilsust, olles pealkirjaga vastavuses. Ebatavaliste instrumentide eksponeerimine jätkus ka Liza Limi teoses “Transcendental Étude” (“Transtsendentaalne etüüd”), kus Hunt mängis lisaks klaverile ka surpeti’t, India traditsioonilist harmooniumi. Iraani naiste vabadusliikumise toetuseks kirjutatud lugu kasutas protestilaulu motiive, rõhudes melanhoolsuse kõrval ka ärevusele ja ettearvamatusele. Teadvuse ja mälestuste temaatika oli põhiline ka Michael Jarrelli teoses “… mais les images restent …” (“… kuid kujutised jäävad …”), kus helilooja vaatles muusika kaudu leina ja mälupiltide koostoimet. Kui Jarrelli looming jäi mulle oma fragmentaarsuse tõttu ehk emotsionaalselt kaugeks, siis selle kõrval paistis eriliselt silma Talvi Hundi intellektuaalne interpreeditöö ja oskuslik materjali mõtestamine. Ilus on vaadata mõttega mängivat muusikut.
“Kammermuusika Fotografiskas” on mitmes mõttes duaalne festival. Kõrvutatud on klassikaline ja kaasaegne muusika, tööstuslik ruum ja kammerlik akustika, puit ja betoon. Ometi mõjub see kõik loomulikult ja terviklikult. Ka sõnal “schubertiaad” ei ole siin mingit kopitanud kõrvalmaiku, vaid see avaldub igati elujõulisel kujul, tuues välja kammermuusika ajatuse nii klassikalises kui kaasaegses muusikas. Festivali esimene minijuubel on peetud – loodetavasti ei jää ka täisjuubel tulemata.
