Tänavuse suvehooaja lõpetas üks huvitavamaid projekte, Philip Glassi “Einstein on the Beach” Narva ooperipäevadel, mille kohta levis kummaliselt vähe (eel)infot. Ometi polnud tegemist sugugi tähtsusetu ega väikese sündmusega. Sel suvel oma esietenduse 50. aastapäeva tähistanud ooper intrigeerib endiselt ka meie päevil, selle helid, tekst ja sisu(tus) on jätkuvate analüüside ja teooriate allikaks ning selle kogemine ainulaadne elamus, mis paneb proovile vaataja kannatlikkuse, tähelepanu ja süžeelembuse. Tundus, et ka vähese reklaami kiuste leiab Eesti muusikateatri publik säärase haruldase sündmuse üles, sest Narva Kreenholmi manufaktuuri saal oli 15. augustil mitmekesist publikut täis ning ka pika etenduse lõpuks polnud kuulajaskonna suurt kadu märgata.
Seda võis vahest iga saali saabuja aimata, et “Einstein on the Beach” on teos, mis erineb ooperilavadel tavapäraselt etenduvatest niivõrd, et etenduse algus kulubki oma harjunud ootuste allasurumisele, võtme leidmisele ja kohanemisele. Veel etenduse kümnendal minutil vooris publikut saali ja ridade vahele, mitmed filmisid ja pildistasid varjamatult, publiku selja taha tõmmatud kardina varjus tehti kiiruga kohvi ja valati jooke klaasidesse. Kuna nii publik kui koor olid sarnaselt suvises riietuses ja mõlemaid liikus saalis lava ümber läbisegi, polnud vahel võimalik kohe kindlaks teha, kumb on kumb. Alles istekoha valiku järgi selgus, kas tegu on laulja või vaatajaga. Traditsioonilise ooperikülastajana tahtnuks nüüd protesteerida, kuid teades, et tegu on teistsuguse õhtuga, tuli protsessi usaldada.
Publikul kulus üle poole tunni, et tõeliselt harjuda uutmoodi vaba vormiga. Kuna ooper kestab vaheajata neli ja pool tundi, soovitati vaatajail (nagu selle teose puhul tavaks) aeg-ajalt oma kohalt tõusta, jalutada, keelekastet või suupoolist võtta ning siis oma äranägemise järgi tagasi pöörduda. Esialgu polnud laval toimuv sugugi võõrastav, sest koori toimetamine kaljusel rannal mõjus üsna loomulikult, kuigi oli kohati liigagi hoogne ja kippus rütmilist, kordavat laulmist intonatsiooniliselt mustaks ajama. Kuid üldiselt mõjusid koori argised askeldused rannas muhedalt ka poolsulanud Ameerika Vabadussamba, kaljusse mattunud rakettide ja tuumapommist põleva metsaga video taustal. Pidu katku ajal, nagu ikka. Etendusest artiklit kirjutades ajas ainult naerma Marje Ingeli tähelepanek, et tegelikult pole Glassi teoses üldse randa: “Narvas oli rand täiesti olemas ja funktsioneeris tegelaste taustsüsteemina vist umbes poole etenduse kestusest. [—] Hoopis eraldi küsimus on, kas ja kuidas on rannal peesitavate ja aega veetvate suvitajate seltskond seotud Einsteini elu kesksete teemadega. [—] Etenduse edenedes paistis mulle, et rand ja seal muretult lõbutsevad inimesed peegeldavad tarbimisühiskonna üldisemat ükskõiksust eksistentsiaalsete, moraalsete ja keskkonnaküsimuste vastu.” (Sirp, 21.08.2026)
Kõige rohkem aga häiris algusest peale, et kahe kõnetekstidega esineja (Katarina Sits ja Roman Maksimuk) sõnadest polnud sageli võimalik aru saada. Ooperis, milles peamine lauldav tekst on numbrid ja laulusilbid ning kõneldav tekst peaaegu seosetu ja kordav, on selle vähesegi kaotusest tõsiselt kahju. Kui Maksimuk vähendas etenduse edenedes oma kõne tempot ja tema sõnad muutusid mõistetavamaks, siis Sitsi tekst läks pidevalt ja peaaegu täielikult kaotsi tema kehva diktsiooni, kiirustamise ja mikrofonisse hingeldamise tõttu. Samuti tuli tundide jooksul korduvalt pead murda, kas kohmakas, tugeva eesti aktsendiga inglise keel (millesse vale hääldus tekitas ka sisulisi vigu) on selles lavastuses taotluslik või olid tegijad tõesti alahinnanud keelekonsultandi olulisust.
Teise tunni lähenedes – kui koor ja tantsijad (ja vahepeal isegi dirigent Jaan Ots) olid rannal päevitanud, kreemitanud, palli mänginud, flirtinud, napsutanud ja niisama edvistanud – oli publiku pidev liikumine, baarileti ümber jutustamine ja klaasidega kõlistamine muutunud teose lahutamatuks osaks, justkui partituuri kirjutatud taustaks. Kuigi keset etendust, muusikute esinemise ajal tundus oma kohalt tõusmine, baarist veini ja pitsalõigu ostmine ning neid maitstes etenduse edasi vaatamine väga kummaline, oli sel oma loogika. See värskendas pilku, teravdas meelt, ent kuna ruumist lahkumata oli muusika kõrvus püsinud, ei kadunud ka saavutatud seisund. Aju oli kohanenud muusika rütmiga ega otsinud enam paaniliselt süžeed või karaktereid, kuigi lavastaja Matteo Mazzoni oli väga püüdnud neid luua. Tegelikult on ooperi ainus selge tegelane Einstein ise, keda mängis pöörase parukaga viiuldaja Toomas Hendrik Ellervee. Ooperi ainus aaria kõlab aga lõpus soprani esituses ega sisalda ainsatki sõna, kuid Narvas tekitas see parajalt küsimusi, sest Birke Elisabeth Jakobsoni (teda polnud kavalehel eraldi välja toodud) esitatud soolo jäi mingil põhjusel eelnevale kvaliteedilt alla ja kukkus tervikust välja. Marje Ingel: “Etenduse lõpuosas kõlanud soprani aaria oli alguses ilus, kuid vahepeal ebakindel, helikõrgus muutus ebamääraseks vist vibraato tõttu. Kahjuks oli lavastaja Birke Jakobsoni tollesse stseeni üksi jätnud ja seetõttu see stseen ei kandnud – ei olnud selge, mida see tühermaal üksi laulev naisterahvas mõtleb või tunneb või mis sõnumit see stseen meile edasi peaks andma. Selleks hetkeks oli rand videotausta ja valgustusega loodud konteksti kaudu muutunud tühermaaks. Aga kas tühermaal üksi laulev inimhääl peaks väljendama meeleheidet või hoopis lootust? Olen ühel etenduse jooksul mobiilikaameraga tehtud fotol jäädvustanud laulja ikka veel maast välja turritava raketi otstest kinni haaramas, kuid selle stseeni emotsionaalne laeng ei jõudnud minuni.”
Umbes poole peal vahetasid lauljad oma rannarõivad valgete kaitseülikondade vastu ning kaljune rand muutus video ja valguse abil ebamääraseks kuumaastikuks. Robotlik liikumine, mäng katseklaaside ja helendavate pallidega, taskulambid ja fooliumimütsid, klounininad ja valemitega paberid – kõik tunduvad tagantjärele ülearu otsitud rekvisiitidena, et lava ei näiks liiga tühi, eriti kuna kõige lummavamas stseenis seisis koor täiesti rahulikult paigal ja esitas Jaan Otsa helendavate dirigendikeppide juhatusel a cappella loo.
Kuskil 3. ja 4. tunni vahel tekkis väsimus ja sama paistis ka laval olijatest, sest lõputult pulseerivasse kõlafooni hakkas hiilima katkestusi ja ebaühtlusi. Vaadates/kuulates läks mõte pidevalt uitama ja jõudis arusaamani, et kuigi kogemusena on see sündmus oluline, pole sugugi kindel, kas läheksin “Einsteini …” vaatama ka teist korda. Siiski lõppes etendus positiivselt, sest lõpumonoloogiks ilmus astronaudi kiivri alt Johan Randvere, kes oma lavakogemuse, keeletaju ja kõneoskusega tõmbas hajunud tähelepanu hetkega uuesti fookusse ning võttis kogu segase loo kenasti kokku. Tema nime kavalehelt tulutult otsides mõistsin, et tummisemat kava oleks tarvis olnud terve tüki jaoks, sest kuigi Randvere äratundmisega pole probleemi, võinuks publikul pika tüki ajal näpus olla mingigi ülevaade teose ajaloost, sisust ja struktuurist. Mitmel korral jäidki saalis silma guugeldajad, kes stseenide järjekorda otsisid ja naabritega infot jagasid. Pealegi oleks sündmuse ainukordsust arvesse võttes ju tore, kui sellest jääks mõni meene.
Vaatamata mõnedele kriitikanootidele tuleb “Einsteini” jõudmist Narva ooperipäevadele tingimata tähistada ja tegijaid igati tunnustada. Sellise märgilise, revolutsioonilise teose lavale toomine nõuab julgust ja siirast usku nii esinejatesse kui ka publikusse. Ja kumbki ei vedanud alt.
