Tori Amos.
Foto Kasia Wozniak

Maikuus esines Tallinnas Alexela kontserdimajas üks 1990-ndate aastate suurimaid singer-songwriter’eid, ameeriklanna Tori Amos. Reklaaminappusest hoolimata oli saal rahvast täis ja publiku seas rohkesti välismaalasi. Tori Amos on staažikas, suure fännide kogukonnaga artist ja temaga koos rändavad paljud truud austajad linnast linna, kontserdilt kontserdile. Uusimale stuudioalbumile “In Times of Dragons” pühendatud turnee on üks Tori Amose viimase aja ulatuslikumaid. See läbis 17 Euroopa riiki, tipnes kontsertidega Londonis Royal Albert Hallis ning jätkus juulis-augustis Ameerikas.

Eelmistel kontserdireisidel üksinda esinenud Tori Amos musitseeris sel korral ansambliga, kuhu kuulusid Jon Evans (bass), Ash Soan (löökpillid) ning taustalauljad Liv Gibson, Deni Hlavlinka ja Hadley Kennary. Tori kontserdid on kammerlikud, ta ei kasuta pürotehnikat, kostüümivahetusi ega suuri ekraane, küll aga düstoopiahõngulisi videotaustu. Igal kontserdil on kavas ka paar intiimset soololugu, kus bänd lahkub lavalt ja fookusse jääb laulja üksi kahe klaveriga – grand piano ja elektripill –, mängides neid korraga, mis on tema leivanumber.

Tori Amose kaheksateistkümnes stuudioalbum “In Time of Dragons” on tema enda sõnul metafooriline lugu võitlusest demokraatia eest ja türannia vastu ning laulud peegeldavad praegust vastikut demokraatia hävitamist Ameerikas “võimunäljas diktaatori sisalikdeemonite” poolt. Teisalt väiksemas plaanis on see despootliku miljonäri küüsist põgeneva naise lugu. Naiste olukord patriarhaatlikus ühiskonnas on olnud Tori Amose teema läbi kogu tema 35-aastase karjääri.

Alternatiivrocki metsik tütar, nagu teda tituleeris ajakirjandus 1990-ndatel, Myra Ellen Amos sündis 1963. aastal Põhja-Carolinas. Ta on tšerokii indiaanlanna ja metodisti kirikuõpetaja andekas ning uudishimulik laps. “Ma tundsin, et olen muusik varem, kui taipasin, et olen tüdruk,” meenutab ta lapsepõlve. Klaverit on ta mänginud nii kaua, kui mäletab, haarates mänguoskusi õhust ning klimberdades kuulmise järgi John Lennoni ja The Doorsi laule. Nädalalõppudel käis Tori Peabody konservatooriumis ja oli viieaastasena noorim õpilane, kes sinna kooli kunagi vastu on võetud. Isepäise teismelisena üritas ta kuulsaks saada, esines klubides, laulis ja saatis end klaveril.

Vanemad toetasid tema ettevõtmisi ja 1980. aastal ilmus 17-aastasel Ellen Amosel esimene singel “Baltimore”. Edu kohalikul lauluvõistlusel ja esinemised oma esimese bändiga Y Kant Tori Read viisid plaadilepinguni. Artistinime Tori sai ta sõbralt, kes võrdles teda visa ja haruldase puu, Torrey männiga.

Üks tema lauljatee esimesi kajastusi pressis on pärit 1984. aasta kevadest. Washington Posti ajakirjanik Roger Piantadosi kirjeldas muljeid kõrvalises paigas toimunud kontserdist, tundmatu 20-aastase tüdruku Ellen Amose esinemisest, kes laulis midagi Stevie Nicksi repertuaarist omapäraselt ja erilise energiaga. Veidi kahtlevalt ennustas ajakirjanik noorele lauljale suurt tulevikku.

Plaadifirma Atlantic huviorbiiti kerkis südikas noor muusik 1987. aastal. Laulud, mida Tori salvestada soovis, olid muusikaärimees Doug Morrise arvates siiski liiga imelikud ja vähekaubanduslikud Ameerika kuulaja kõrvade jaoks. Albumi ilmumine lükkus aina edasi ja Tori Amose materjal saadeti Atlanticu Londoni osakonnale produtseerida. Sealne produtsent oli aga Kate Bushi austaja ja leidis Tori Amose lauludes sarnast fluidumit.

Tori Amos saigi Euroopas kuulsaks enne kui Ameerikas. 1992 ilmus tema esimene album “Little Earthquakes”, mis jõudis Briti tabelisse, pälvis vastukaja ja imetlust. Teda võrreldi Kate Bushi ja progerocki suurnimedega. Tsitaat Bill DeMainilt: “Justnagu ELP, Genesis ja Yes seitsmekümnendatel, meelitab kuulajaid Tori Amose keeruline, rikaste kujutluspiltidega muusika. Peamine erinevus neist on see, et Tori Amos on lisaks veel ilus ja seksikas.”

Kolm aastat hiljem ilmunud “Under the Pink” koostöös produtsendi ja tollase poiss-sõbra Eric Rosse’iga, kerkis Briti edetabelite tippu. Pressis võrreldi Torit Björki ja PJ Harveyga ning neid tõsteti esile kui uue laine intelligentseid, kirjandusliku andega laulukirjutajaid, kes käivad legendaarse Joni Mitchelli jälgedes.

Tori Amose amatsooniimidži kinnitas seksuaalsusega laetud album “Boys for Pele” (1996). Plaadivihikus on sümbolistlikud pildid, ühel neist imetab Tori seapõrsast, teistel vingerdavad ussid, lahvavad tuleleegid ja pilku püüavad sakraalsed ja nõiduslikud elemendid. Tekstides on jõuline kombinatsioon kunstilisest ja erootilisest vabanemisest. Album saavutas tabelites Tori diskograafia kõrgeimad kohad, teise positsiooni nii Briti edetabelis kui ka Billboardi edetabelis. Menule aitas kaasa Armand van Heldeni house-mix loost “Professional Widow”, mis oli Euroopas originaalist kuulsamgi.

1990-ndad olid Tori Amose tippaeg. Iga tema album äratas suurt tähelepanu ja ründas edetabeleid. 1998–1999 ilmusid “From the Choirgirl Hotel” ja duubelalbum “To Venus and Back”, mille teine plaadipool pakub erakordseid live-esitusi. Kes teda kontserdilaval kasvõi kordki näinud, ei unusta Tori maagilist haldjalikku aurat ja amatsoonlikku, teatraalset karakterit ning suure emotsionaalse diapasooniga häält.

Tori Amose laulude peateema on naise elu ja armastus ning roll vägivalda täis maailmas. Ta räägib valjuhäälselt teemadel, millest paljud naised eelistavad vaikida. Kahekümnendate eluaastate alguses oli Tori üle elanud vägistamise ja mõned aastad hiljem raseduse katkemise valusa kogemuse. Ta oli Ameerika ohvriabi organisatsiooni Rape, Abuse & Incest National Networki (RAINN) üks asutajatest ning esimene kõneisik ja aktivist – kümme aastat varem, kui puhkes vägivallaohvrite liikumine #MeToo.

Tori Amos pole kunagi olnud lihtne, tema laulud on alati täis mitmemõõtmelisi fantaasiakujundeid. 2000-ndatel avaldas ta mitu tugevat kontseptsioonplaati. Tema ainsal kaverite albumil “Strange Little Girls” (2001) on valik tuntud laule, mille autorid ja esitajad on mehed. Tori pööras lugude tõlgendustes fookuse naise vaatenurgale ja avaldas iga loo juurde ka väikese stoori. Tumeda atmosfääriga albumil on tuntud lugudest õrnu ja haaravaid versioone, kasvõi Tom Waitsi “Time” või Neil Youngi “Heart of Gold”.

2002 ilmunud albumil “Scarlet’s Walk” rändab peategelane mööda 9/11-järgset Ameerikat. Amose sõnul rebis surmahirm tol hetkel maha hulga maske. Ta laulab sellel albumil paljust, mis teda häirib või rõõmustab, põimib sisse oma indiaani päritolu ja igasugu pingeid, on kord sügavalt isiklik ja siis väljapurskavalt poliitiline ja sotsiaalne.

Neljakümnendate eluaastate lõpus muutis Tori Amos oluliselt oma imidžit. Tema uues välimuses annab tooni suurte punakate lokkidega soeng, rõhutatud silmameik, siledad põsed ja massiivsed nägu varjavad prillid. Ilukirurgia kogemusi pole Tori kunagi otsesõnu kommenteerinud, küll aga viidanud muusikatööstuse silmakirjalikkusele, kus naisartistilt eeldatakse igavest noorust, kuid kritiseeritakse iluoperatsioone. Lavakostüümidena tavatseb ta kasutada pikki lendlevaid siidkleite. Kontsertidel võib publikus märgata punaste lokiparukatega fänne, kes on riietanud ja meikinud end oma iidoli sarnaseks.

Eelmisel kümnendil kohtus Tori Amose looming mitmel korral klassikalise muusikaga. 2011 ilmunud albumi “Night of Hunters” idee andis talle plaadifirma Deutsche Grammophon. Akustiliste pillidega salvestatud laulud on inspireeritud klassikute meloodiatest ja müütilise olevuse Annabelle’ina teeb albumil kaasa Tori nooruke tütar Natashya. Albumi ilmumisele järgnenud kontserditurnee tegi ta koos keelpillikvartetiga Apollon Musagète. Võib imetleda Tori Amose võimu vallutada popmuusika publik üsna klassikaliste ja keerukate lugudega. Album pälvis ECHO Klassik auhinna piiride ületamise kategoorias.

2013. aastal etendus Londoni rahvusteatris Tori Amose kõige ulatuslikum teos, muusikal “The Light Princess” George MacDonaldi muinasjutu ainetel. See on liigutav lugu printsessist, kes needuse käes muutus õhkkergeks ja kaotas maa jalge alt, kuni armastus ta päästis. Lavastus paistis silma pitoreskse kujunduse ja suurejooneliste akrobaatiliste trikkidega. Peategelane Rosalie Graig, kes nägi välja otsekui noore Tori koopia, esitas oma rolli õhus lenneldes. Muusikat pidas Briti press sensuaalseks ja tundlikuks, kuid üheplaaniliseks.

Teravalt ühiskonnakriitilised teemad ei ole Tori Amost jätnud. Uus album “In Times of Dragons” (2026) jutustab taas jõuliselt vägivallast Ameerikas. Tori sõnul on relvade ja vägivalla kultus kasvanud inimestesse nagu vähk ja see on ohtlikum kui Lähis-Ida terroristid. “Võim Ameerikas tähendab sageli võimu kellegi teise, mitte enese üle,” ütleb ta.

Albumi avab sünge lugu “Shush” naisest, kes pääseb põgenema kuldsest puurist. Peategelane seikleb mööda lõunaosariike, võitleb humanoidroomajatega, kellena Tori allegooriliselt kujutab demokraatiat lammutavaid ja uut feodaalsüsteemi ülesehitavaid miljardäre ja poliitilisi türanne.

Draakonite turnee kontsertidel pakkus Tori Amos kuulajatele lahkelt oma “klassikalist loomingut” – tuntud laule varasematelt albumitelt ja oma loomingu essentsi. Kontserdid juhatas sisse “Fire to Your Plain” albumilt “Abnormally Attracted to Sin” (2009), milles rõkkavad tugevad tunded – kirg ja seesmine raev. Igas kontserdipaigas oli Tori Amosel erinev set ja nimekirju lehitsedes tundub, et mõne teise linna, näiteks Helsingi publik, sai kuulda mõnd minu suurimat lemmikut, mida Tallinnas ei esitatud. Kõige saamiseks olekski tulnud reisida Tori-turistina linnast linna nagu mitmed Tallinna jõudnud fännid.

Samal teemal

Kolm pilku Sir Simon Rattle’ile
Sir Simon Rattle.
Foto Astrid Ackermann

Kolm pilku Sir Simon Rattle’ile

Eesti Filharmoonia Kammerkooril (EFK) on olnud aastakümnete jooksul võimalus töötada väga paljude dirigentidega. Mõned…
Briti soulitar Olivia Dean mõjub kui sõõm värsket õhku
Olivia Dean Grammy auhinnaga.
Foto Michael Buckner / Billboard

Briti soulitar Olivia Dean mõjub kui sõõm värsket õhku

Briti lauljatarist Olivia Deanist on kujunenud üheksa tegutsemisaastaga üks…
Ivo Pogorelić – selge kõlavisiooniga pianist
Ivo Pogorelić.
Foto Andrej Grilc

Ivo Pogorelić – selge kõlavisiooniga pianist

1958. aastal Belgradis sündinud pianist Ivo Pogorelić alustas klaveriõpinguid oma kodulinnas,…
Dmytro Udovychenko: elu pärast Brüsseli kuninganna Elisabethi konkurssi
Dmytro Udovychenko.
Foto Brüsseli kuninganna Elisabethi konkurss

Dmytro Udovychenko: elu pärast Brüsseli kuninganna Elisabethi konkurssi

Noor ukraina viiuldaja Dmytro Udovychenko tõusis…
Ajakiri Muusika