Eesti Filharmoonia Kammerkooril (EFK) on olnud aastakümnete jooksul võimalus töötada väga paljude dirigentidega. Mõned neist on paistnud silma oma erakordse detailitäpsusega, mõned tugeva visiooni, mõned aga haruldase karismaga. Mida rohkem selliseid kohtumisi koguneb, seda vähem tundub mõiste “suur dirigent” olevat seotud ainult autoriteedi või kuulsa nimega. Pigem hakkab esile kerkima miski, mida on palju keerulisem sõnadesse panna.
Aix-en-Provence’i ooperifestivalil, kus EFK on osalenud seitsmes produktsioonis, on koor kokku puutunud erinevate dirigenditüüpidega – Marc Minkowski teatraalsusest ja Sir Colin Davise aristokraatlikust rahust Susanna Mälkki kompromissitu täpsuseni. Väljaspool Aix’i on olnud veel omakorda teistsugused kogemused Claudio Abbado, Gustavo Dudameli või Lars Ulrik Mortenseniga. Sellised kohtumised panevad paratamatult märkama, kui erineval viisil võivad dirigendid muusikuid juhtida. Samal ajal hakkavad kõige suuremate muusikute puhul korduma ühised jooned, millest üks olulisemaid on täielik keskendumine muusikale, mitte iseenda tähtsusele.
Ent mõnikord jäävad kõige eredamalt meelde hoopis inimesed, kelle mõju ei avaldu kohe esimeses proovis, vaid tasapisi – viisis, kuidas proovisaali tekib loominguline õhkkond, kuidas muusikud hakkavad üksteist tähelepanelikumalt kuulama või kuidas keeruline muusika muutub äkki loomulikuks. Nii hakkaski välja joonistuma ühe väga erilise dirigendi, Sir Simon Rattle’i portree kolme ühise projekti ja kolme erineva muusiku – EFK endise koormeistri Lodewijk van der Ree, endise laulja Karin Salumäe ning dirigendi ja laulja Roland Viilukase – meenutuste kaudu. Seda pilti aitavad täiendada ka dirigent Gregor Mayrhoferi tähelepanekud, kes on tegutsenud Rattle’i assistendina.
“Tristan ja Isolde”
EFK esimene kokkupuude Sir Simon Rattle’iga leidis aset 2021. aasta suvel Aix-en-Provence’i ooperifestivalil – ajal, mil Euroopa kultuurielu hakkas alles koroonapandeemiast taastuma. Festival toimus rangete turvareeglitega: maskid, testimised ja piirangud kuulusid igapäevaelu juurde. EFK osales kahes produktsioonis, Richard Wagneri ooperis “Tristan ja Isolde”, kus tegi kaasa koori meeskoor, ning Kaija Saariaho ooperis “Innocence”.
Turvakaalutlustel ei teinud koor kummagi ooperi lavalises tegevuses kaasa. Nii kõlasid kooripartiid lava tagant, kus toonane koormeister Lodewijk van der Ree juhatas lauljaid sünkroonis dirigentidega – Wagnerit Sir Simon Rattle’i ja Saariaho ooperit Susanna Mälkkiga. Algul kasutati selleks suurt ekraani, kuid üsna kiiresti selgus, et heli ja pilt ei jõua kohale samal ajal ning tekib häiriv nihe. Vaja oli analoogtelekat. Lõpuks juhatas van der Ree mõlemat ooperit tikutopsi suuruse monitori järgi – detail, mille absurdsus mõjus eriti kontrastselt just Wagneri monumentaalse muusika kõrval.
Keerulisemaks muutis olukorra ka see, et Sir Simon Rattle oli harjunud orkestrit usaldama. “Tal on selline huvitav stiil,” meenutas van der Ree, “ta juhatab täpselt seal, kus vaja, aga siis korraga laseb justkui lahti ja lubab orkestril endal mängida.” Orkestri puhul aitab sellisel hetkel muusikat koos hoida terve nähtamatu võrgustik – kontsertmeister, timpanimängija, esimesed puhkpillid ja pidev omavaheline jälgimine. Lava taga väikese teleka kaudu dirigeerides ei näinud van der Ree aga orkestrit ennast peaaegu üldse. “Kui dirigendi ja orkestri vahel on usaldus, siis saab loomulikult dirigent seda lubada, et orkester mängib vahepeal ise,” ütles ta. “Aga mina läbi ekraani neid ühendusjooni ei näinud.” Ja siiski jäi just see Rattle’i omadus kõige rohkem imetlust äratama. “Ta teab täpselt, millal on vaja sekkuda ja millal lasta orkestril minna,” ütles Lodewijk van der Ree.
Rattle’i assistendina nii Berliini Filharmoonikute kui ka Londoni Sümfooniaorkestri juures töötanud Gregor Mayrhofer kirjeldas sama omadust veidi teisest vaatenurgast. Tema sõnul ei keskendu Rattle proovides väikeste probleemide lahendamisele, vaid pigem suurele visioonile. “Ükskõik millise orkestriga sa töötad, olgu selleks noorteorkester või Berliini Filharmoonikud, dirigendina pead alati juhatama utoopiat,” meenutas Mayrhofer oma kunagise dirigeerimisõpetaja Rüdiger Bohni sõnu, lisades, et just Rattle’i juures mõistis ta selle mõtte tegelikku tähendust. Mayrhoferi sõnul suudab Rattle luua proovides atmosfääri, kus muusikud ei tunne, et nad tegelevad üksnes vigade parandamisega. Selle asemel tekib ühine energia, kus kõik püüavad jõuda millegi erilise ja sügavalt puudutavani. Just seepärast ei mõju Rattle’i dirigeerimine kunagi väiklaselt kontrollivana, isegi siis, kui ta teab partituuri peensusteni.
Kuna samal festivalil valmisid EFK osavõtul paralleelselt nii Wagneri “Tristan ja Isolde” kui ka Saariaho “Innocence”, avanes van der Reel harukordne võimalus jälgida kõrvuti kahe väga erineva dirigendi tööviisi. Kui Rattle’i puhul jäi talle kõige rohkem meelde voolavus ja riskijulgus, siis Susanna Mälkki mõjus tema sõnul oma peaaegu hämmastava täpsusega. “Ta on ilmselt üks parimaid nüüdismuusika dirigente, keda ma olen kunagi näinud,” ütles van der Ree. “Kuidas on võimalik, et inimene on nii täpne, aga samas nii musikaalne ja inimlik?”
Ometi jäi van der Ree jaoks ka nende kahe dirigendi erinevusi jälgides kõige tugevamalt kõlama just Rattle’i eriline oskus usaldada – mitte ainult orkestrit, vaid kogu muusikalist teekonda. Tema dirigeerimises oli midagi, mis ei surunud muusikat raamidesse, vaid jättis sellele ruumi hingata.
“Wozzeck”
Kui “Tristan ja Isolde” tõi EFK-le kaasa palju tehnilisi ja logistilisi katsumusi, siis kaks aastat hiljem (2023) Aix-en-Provence’is valminud Alban Bergi “Wozzeck” tähendas juba hoopis teistsugust kogemust. Seekord viibis koor laval ning oli osa lavastuse psühholoogiliselt pingelisest ja visuaalselt detailirohkest maailmast. Dirigendipuldis oli taas Sir Simon Rattle, lavastajaks aga Simon McBurney, keda peetakse üheks tänapäeva olulisemaks teatrimõtlejaks.
EFK endine laulja Karin Salumäe meenutas, et kuigi “Wozzecki” muusikaline materjal ei kuulu just kõige lihtsamate hulka, jäi prooviperioodist keerulise partituuri asemel eredamalt meelde hoopis loominguline õhkkond. “Ma mäletan sellest projektist eelkõige lavastaja ja dirigendi vahelist sünergiat,” ütles ta. “Tööd tehti tohutult professionaalselt. Rattle aktsepteeris kontseptsiooni, mis lavastajal oli, ja “kahe Simoni” koostöö lihtsalt toimis.” Salumäe sõnul ei mõjunud Rattle kunagi dirigendina, kes peaks vajalikuks pidevalt oma autoriteeti kehtestada. Vastupidi, temas oli midagi sooja ja isegi tagasihoidlikku. “Kõige rohkem jäi mulle meelde tema tohutu aupaklikkus muusikute suhtes,” meenutas Salumäe. “Ta oskas tekitada tunde, et me oleme üks pere. Mitte nii, et “mina olen suur dirigent ja näitan teile, kuidas asjad käivad”. Muidugi juhtis ta kogu musitseerimist väga selgelt, kuid viisil, mis tekitas inimestes soovi anda endast maksimum.” Just selles nägi Salumäe paradoksaalsel kombel ka tõeliselt suure dirigendi tunnust. Minu küsimusele, kas see murdis tema hinnangul kuidagi maailmakuulsa dirigendi kuvandit, vastas Karin: “Ei, vastupidi. Just sellega ta tõestas, et ta on maailmastaar.”
“Wozzecki” proovides tõusis eriliselt esile Sir Simon Rattle’i suhtlus Londoni sümfooniaorkestriga, kelle peadirigent ta kuus aastat oli. Salumäe meenutas dirigendi ja orkestri vahelist pingevaba ja sooja õhkkonda ning Rattle’i britilikku huumorimeelt, mis suutis ka kõige intensiivsemal prooviperioodil pingeid maandada. “Ma ei mäleta kordagi, et keegi oleks häält tõstnud,” ütles Salumäe. “Seal oli tohutult palju vastastikust kuulamist.”
Salumäele avaldas muljet ka see, mismoodi Rattle keerulise materjali lauljatele lähedale tõi. “Bergi muusika ei ole lauljale intuitiivselt haaratav,” tunnistas ta. “Aga suured dirigendid oskavad ka väga komplitseeritud partituurist tuua välja olulise ja teha selle inimestele arusaadavaks.” Tema sõnul muutus “Wozzecki” keeruline ja kohati lausa klaustrofoobiline helikeel Rattle’i käe all ootamatult selgeks ja mõistetavaks.
Lodewijk van der Ree meenutas hiljem, et kuigi muusikaliselt pakkus talle ehk isegi rohkem avastamisrõõmu Saariaho “Innocence”, jäi just Rattle’i tööviis teda pikaks ajaks saatma. Tema sõnul ei rääkinud Rattle proovides peaaegu kunagi tehnilistest detailidest, vaid pigem atmosfäärist, kujunditest ja emotsioonidest. Ta ei avanud muusikat analüütiliselt, vaid püüdis tekitada tunde või impulsi, mille kaudu muusikud ise õige kõla ja karakterini jõuaksid. Van der Reele meenus näiteks “Wozzecki” kõrtsistseen, kus Rattle tuli lavale ja hakkas rääkima sellest, kuidas purjus inimesed liiguvad ja kõlavad. “Ta tegi natuke nagu gorilla liigutusi,” jutustas van der Ree muiates. “Ta tahtis, et me ei oleks nii tsiviliseeritud. Et me oleksime natuke nagu purjus ahvid ja teeksime veidi koledamat häält.” Absurdsevõitu kujund toimis aga kohe. “Ja kõik said hetkega aru: aa, just niimoodi!”. Van der Ree arvates peitubki Rattle’i erilisus selles, et ta suudab oma soovid edasi anda mänguliselt ja kujundlikult, ilma et proov muutuks kuivaks ja tehniliseks. Sama joont märkas van der Ree ka hiljem nähtud videotes, kus Rattle töötas “Wozzecki” kontsertversiooniga Münchenis. Ühes proovis hakkas dirigent ootamatult kassi näugumist imiteerima, et näidata, millist karakterit ta ühe konkreetse viiulite glissando puhul otsib. “Tal on oskus illustreerida oma mõtteid nii, et igal muusikul tekib kohe selge kujutlus,” ütles van der Ree. “See on väga vahetu, humoorikas ja soe viis muusikaga töötada.”
Sarnast juhust meenutas ka dirigent Gregor Mayrhofer, kes kirjeldas, kuidas ta püüdis Karajani Akadeemias prooviesinemisel selgitada orkestrile, milline peaks olema kõlavärv Maurice Raveli teoses “Ma mère l’oye” (“Hane-ema”). Ta rääkis muusikutele pehmemast toonist, ümaramast kõlast ja suuremast voolavusest, kuid otsitud karakter jäi tabamata. Siis sekkus tagareas kuulanud Sir Simon Rattle üheainsa lausega: “Kas te võiksite mängida nii, nagu oleksid vallatud kolleegid teie poognatele salaja seepi sokutanud?” Kõik puhkesid naerma, kuid hetkega muutus ka orkestri kõla. “See oli järsku täiesti teistsugune maailm – maagiline,” meenutas Mayrhofer. “Ma ei unusta seda õppetundi kunagi.”
“Don Giovanni”
2025. aasta suvel jõudis Aix-en-Provence’i ooperifestivalil lavale Mozarti “Don Giovanni”, kus Sir Simon Rattle juhatas Baieri Raadio sümfooniaorkestrit ning EFK väiksemat lauljate koosseisu. Koori ridades üles astunud Roland Viilukasele kujunes kohtumine Rattle’iga erakordselt inspireerivaks kogemuseks – mitte ainult muusikaliselt, vaid ka inimlikul tasandil. Viilukas tunnistas, et püüdis enne proovide algust teadlikult hoiduda liigseid ootusi või kuvandit loomast. “Olles tema töö suur austaja, valdas mind projekti algul eelkõige siiras põnevus, rõõm ja tänutunne,” ütles ta. “Võimalus Rattle’iga koos töötada ja temalt vahetult õppida oli hindamatu väärtusega.” Kuigi sageli öeldakse, et oma kangelastega kohtumine võib valmistada pettumuse, ei kehtinud Viilukase sõnul see ütlus Sir Simon Rattle’i puhul. Lühikese prooviperioodi jooksul tundis ta, et kasvas nii muusiku kui ka inimesena. Kõige rohkem avaldas talle muljet Rattle’i tööeetika, keskendumine ja sügav austus muusika vastu. “See kirg, mida kandsid endas nii Sir Simon kui ka kogu kunstiline tiim, oli äärmiselt nakatav,” ütles ta. “Nii lava taga kui proovides kiirgas temast ülipositiivset energiat.”
Viilukase sõnul tekkis proovides sageli tunne, et dirigendi ja muusikute vahel käib pidev loominguline dialoog. “Ta andis muusikutele väga palju vabadust ja inspireeris katsetama,” meenutas ta. Just see tasakaal kontrolli ja usalduse vahel jäi talle Rattle’i tööviisi puhul kõige eredamalt meelde. “Anda muusikutele vabadust ja vastutust tähendab usaldada nende ambitsiooni ja sisemist põlemist. See loob õhkkonna, kus inimesed julgevad emotsionaalselt süvitsi minna. Ja sealt edasi hakkavad juhtuma asjad, mille pärast me üldse muusiku elukutse valinud oleme.”
Viilukas tunnistas, et jälgis Rattle’it ka dirigendi pilguga. Tema sõnul oli muljetavaldav, kui ökonoomselt Rattle proovis suhtles – suurem osa infost jõudis muusikuteni dirigendi käte kaudu. “Kõik võimaliku andis ta edasi manuaaltehnikaga,” ütles Viilukas. Vajadusel lisas dirigent mõne kujundliku või sisulise märkuse, kuid proov ei muutunud kunagi liigse jutuga koormatuks. “Näiliselt tekkis muusika peaaegu ise,” meenutas Viilukas. Samal ajal peitus selle näilise kerguse taga erakordne tehniline kontroll ja selgus. Viilukase sõnul oli Rattle füüsiliselt väga aktiivne dirigent, kes suutis kogu orkestri hetkega “tooli servale” tuua. Ta ei kartnud võtta tempolisi riske ning pani ka tuttavad partituurid elama värskelt ja ettearvamatult. Eriti paelus Viilukast aga Rattle’i oskus hoida silme ees kogu suure ooperiproduktsiooni tervikpilti. “Tema töös oli täielik selgus ja kindlus muusikalise vormi ning üldise visiooni osas,” ütles ta. “See mõjus uskumatult inspireerivalt.”
Rattle’i endise assistendi Gregor Mayrhoferi arvates peitub osa Rattle’i mõjust kindlasti ka tema ülimalt põhjalikus partituuritundmises. Mayrhofer meenutas, kuidas ta nägi Rattle’it dirigeerimas peast Mahleri 6. sümfooniat. Tema hämmastuseks oli Rattle võimeline korrigeerima väiksemaidki artikulatsiooni- ja poognadetaile. “Mul tekkis sageli tunne, et inimesed ei teadvusta lõpuni, et muusikamaailmas on tema geniaalsus võrreldav Einsteini omaga,” ütles Mayrhofer. Samas rõhutas ta, et Rattle’i fenomenaalsus ei sünni ainult erakordsest intellektist, vaid ka täielikust siirusest. “Ta lihtsalt armastab muusika tegemist ja avastamist,” sõnas Mayrhofer. “Ja seda on tunda igas proovis, ettevalmistuses ja kontserdis.”
Võibolla hakkabki aastate jooksul üha selgemalt tunduma, et tõeliselt suur dirigent ei ole tingimata see, kellel on kuulus nimi, laitmatu tehnika, tohutu autoriteet või soov orkestrit lõpuni kontrollida. Täpne käsi ja sügav partituuritundmine on muidugi vältimatud, ilma nendeta ei sünni suuri interpretatsioone. Kuid sellest üksi ei piisa. Meenutustes Sir Simon Rattle’ist kordusid ikka ja jälle samad märksõnad: soojus, austus, usaldus, huumorimeel, oskus panna muusikud üksteist tähelepanelikumalt kuulama ning luua proovisaalis õhkkond, kus inimesed julgevad riskida, katsetada ja muusikasse päriselt sisse minna.
Nii Sir Simon Rattle’i kui ka teiste suurte dirigentide mõju ei piirdu lõpuks ainult sellega, kuidas üks või teine teos kõlab. Mõnikord ulatub palju kaugemale hoopis viis, kuidas nende kõrval töötati, inspireeruti ja muusikast mõtlema õpiti. See nähtamatu atmosfäär, mille sellised dirigendid on võimelised oma ümber looma, kandub edasi ka pärast viimast aplausi – järgmiste proovide, järgmiste dirigentide ja järgmiste teoste juurde.
