Noor ukraina viiuldaja Dmytro Udovychenko tõusis tippu pärast võitu maailma ühel mainekaimal, Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursil. Konkursivõite oli tal juba enne seda kogunenud mitmeid: näiteks esikohad Montréali ja Singapuri konkurssidel, II koht Joseph Joachimi nimelisel ja III koht põhjanaabrite kuulsal Sibeliuse konkursil. Tema mängus on esile tõstetud väga isiklikke ja emotsionaalseid tõlgendusi, mille hulka kuulub näiteks ka Brüsseli konkursi finaalis esitatud Šostakovitši 1. viiulikontsert. Sellesse kätketud valu oli justkui otseühenduses tema oma kodumaal toimuvaga.
Tänavu soleeris Udovychenko ka Eestis ERSO ees Edward Elgari tuntud viiulikontserdiga. Intervjuus avab Dmytro oma teekonda, meenutab õpinguid ja räägib oma kodumaal Ukrainas toimuvast.
Kuidas leidsid viiuli oma instrumendiks? Kuidas kõik algas?
Dmytro Udovychenko: See läks väga loomulikult, sest mu vanemad on muusikud. Olin juba varases eas täielikult selles keskkonnas, esimesi asju, mida mäletan, on mõni muusikaline kogemus. Ei olnud mõeldavgi mitte muusikuks saada. Sama lugu on ka mu vennaga.
Kas vanemad on samuti viiuldajad?
Ei, nad on vioolamängijad ja vend ka. Isa õpetab Harkivi Riiklikus Kunstide Ülikoolis. Me õppisime Harkivi keskerimuusikakoolis. See on internaadiga kool, kuhu tulevad õppima andekad lapsed üle Ukraina. Kool on üsna kuulus, selle vilistlased on näiteks Valentin Feigin, Tatjana Grindenko, Valeri Sokolov, Mihhail Homitser, Vladimir Krainev.
Kes on olnud olulised õpetajad või mentorid sinu muusikuteel?
Mu esimene õpetaja Harkivi keskerimuusikakoolis oli Ludmilla Varenina, suurepärane, veel nõukogudeaegse kooliga pedagoog. Ta on Valeri Klimovi õpilane, kes oli I Tšaikovski konkursi võitja. Ma õppisin tema juures 11 aastat, see oli imeline aeg. Olen talle siiani tohutult tänulik kõige eest. Seejärel oli mul õnne kohata Essenis Folkwangi Kunstide Ülikoolis Boriss Garlitskit, kellega olen nüüd töötanud 12 aastat. Ja siis vedas mul ka ääretult, et kohtasin Kronbergi Akadeemias Christian Tetzlaffi ja pääsesin tema klassi. Ta on suurepärane, suur muusik, õpilasi tal eriti palju pole. Olen õnnelik, et saan tema mõtteviisi tundma õppida, näha, kuidas ta muusikaga töötab. Soovin ainult, et saaksin temalt rohkem tunde, mis on mu tiheda esinemisgraafiku tõttu keeruline, samuti on temal väga tihe graafik.
Õpid juba mõnda aega eliitkoolis Kronbergi Akadeemias. Kas sinu vend on ka seal?
Ei, tema õpib Šveitsis Lausanne’i Ülikoolis Alexander Zemtsovi juures. Vanemad käivad meil külas paar korda aastas, kui mul on veidi vaba aega oma küllaltki hullumeelse kontserdigraafiku vahel.
Tihe graafik algas pärast Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi võitu, eks ole?
Jah. Loomulikult iga muusik soovib palju esineda, aga olen nüüd saanud kogemuse, kuidas peaks oma graafikut planeerima, et see ei oleks liiga ülekoormatud. Algul ütlesin enamusele pakkumistele jah, aga siis nägi mu graafik pidevalt välja nii, et poolteist kuud kodu ei näinud, siis vahepeal mõned päevad olin kodus ja edasi läks samamoodi. Pikemat aega niimoodi ei saa. Nüüd ma tean seda.
Kui palju kontserte aastas kokku tuleb?
Eelmisel aastal oli 73, mida on palju, arvestades seda, et mängisin väga erinevaid kavu: kontserte orkestriga, soolokavu, kammermuusikat. Kuid nüüd hoolitseb mu asjade eest mänedžment Primavera Consulting. Liitusin üsna hiljuti, aga loodan, et kõik läheb hästi ja mu graafik enam-vähem stabiliseerub.
Enne seda korraldasid kõike ise?
Jah. Broneerisin endale ka lennud, hotellid. Aga seda sai lihtsalt liiga palju.
Brüsseli konkurss on viiuldajatele üks maailma kõige mainekamaid. Mis oli see, mis viis sind esikohani?
Endal on seda muidugi raske öelda, aga arvan, et mul oli piisavalt õnne ja tegin kõik, mis minust oleneb. Konkursil tekib kummaline meeleseisund ja, võib öelda, kõik seal ei ole seotud ainult muusikaga. Muidugi me väljendame siiralt oma mõtteid ja tundeid, aga samal ajal on see veider kombinatsioon hasartmängust ja spordist. Pead panema kõik n-ö ühele kaardile, olema pühendunud ja andma endast vähemalt 200%. Selles on mingi pöörasus, vähemalt minu meelest, võibolla pidasin ma seal vastu ka sellepärast, et mulle hasartmängud pakuvad huvi. Mõistagi oli see suurepärane kogemus, suurepärane seiklus ja mul oli au seal kõigi nende suurepäraste mängijate hulgas olla. Mitmed, kes ei pääsenud finaali, oleksid seda täielikult väärinud. Selles väljendub ka konkursside jõhkrus.
Samas ei saa konkursse ka justkui vältida, nad on osa noore muusiku elust.
Kaasajal see enam päris nii ei ole. Karjääri saab kujundada ka ilma konkursita. Turundus teeb selle töö ära, kui leiad õige inimese, kes seda oskab. Paraku paljudel, kes on pühendunud ja töötavad kõvasti, ei vea konkurssidel ja nad võivad murduda. See on võistluste halb külg.
Kes suurtest viiuldajatest sind inspireerinud on?
Minu lemmikviiuldaja on Philippe Hirschhorn, ta on pärit siitsamast teie naabruskonnast, Riiast. Ta oli kuninganna Elisabethi konkursi esikoht 1967. aastal, paljude suurepäraste õpilaste õpetaja, sealhulgas Janine Jansen. Kahjuks lahkus ta liiga vara. See, mida tema muusikas teeb, on minu arvates uskumatult väärtuslik. Vahel tundub, et see pole lausa võimalik, kuidas ta mängib, aga ometi see eksisteerib. Kahjuks pole ta kuigi tuntud, sest polnud oma karjääris väga järjepidev. Muidugi ma armastan ja imetlen mineviku suuri: Arthur Grumiaux, Oistrahh, Heifetz.
Sinu kodumaa Ukraina – millisena näed sa praegu olukorda, kuhu on sõda välja jõudnud?
Mis siin öelda … see on jätkuvalt halb. Ma ei näe, kust lahendus võiks tulla. Ukrainal oli võimalus vastu võidelda, aga see hetk kaotati. Võiks kirjutada mitu raamatut, et kirjeldada põhjusi, miks see kaotati. Aga Ukraina peab vastu ega anna alla. Me võitleme iga kilomeetri eest. Meie linnu pommitatakse iga päev. Ja inimesed on sellega juba harjunud, kujutate ette? Aga kui see on kestnud aastaid, pole valikut. See on reaalsus, milles Ukraina elab. Ja on kohutav, et see on juba peaaegu muutunud normaalsuseks.
Balti riigid mõistavad seda hästi. Aga tundub, et paljud Euroopa riikide elanikud päriselt ei mõista. Kuninganna Elisabethi konkursil tekkis sellest suur skandaal, kui sa ei surunud vene žüriiliikme Vadim Repini kätt. Meedia rääkis sellest kaua, oli väga palju kommentaare konkursi Facebooki lehel, inimesed Belgiast, Hollandist või Prantsusmaalt ei mõistnud, miks sa nii tegid.
Paljudele meeldib näha maailma läbi roosade prillide ja nii kaua, kui omal probleeme ei ole, ei saada neist ka aru. Nad ei mõista, et nemad võivad olla järgmised. Ma tegin seda eelkõige enda pärast, et pärast ei peaks midagi kahetsema. Püüdsin kõike seda, mis järgnes, mitte isiklikult võtta.
Kas su vanemad, sugulased ei ole mõelnud Harkivist ära tulla?
Sõja algul nad läksid paariks kuuks teise linna, aga nüüd jah, see on loterii iga päev. Pomm võib tabada ükskõik millist hoonet, kukkuda ükskõik kuhu. Aga see on veel üks vastupanu vorm. Nad ei lahku ja teevad oma tööd. Nii seisavad nad sellele reaalsusele vastu. Ma olen oma pere üle väga uhke.
Ukraina on väga suur riik ja rahvas, tänu sellele suudab ta ikka veel vastupanu osutada.
Jah, selles on midagi kangelaslikku. Eriti alguses, kui inimesed jäid Ukrainasse lõksu. Sellest tulenes tohutu stress ja trauma. See on midagi, mis jääb igaveseks inimesega, kes kogeb sõja esimesi päevi ja sellele järgnevaid kohutavaid asju.
Räägime pisut Elgari viiulikontserdist, mida sa Eestis esitasid. Millised on sinu sidemed selle muusikaga?
Tean seda teost juba lapseeast. Mu isa näitas seda mulle ja lapsemeelsest vaatevinklist hämmastas see muusika mind tõeliselt. Ma muidugi tahtsin seda kontserti mängida, aga teised teosed olid rohkem esiplaanil ja n-ö nimekirjas eespool. Aga siis sain Eestist pakkumise Elgarit mängida ja ma nõustusin. Esitasin siin seda teost esimest korda.
See on omamoodi väga unikaalne helitöö, samas väga britilik. See on hiiglaslik romantiline lugu ja Elgar ise on öelnud: “Mu viiulikontsert on nii romantiline, peaaegu liiga romantiline.”
Millised viiulikontserdid sul praegu veel repertuaaris on?
Mul on Sibelius, Tšaikovski, Mendelssohn, Lalo. Šostakovitši esimene, Prokofjevi teine kontsert. Tahan kindlasti ka Prokofjevi esimese ära õppida. Hiljuti omandasin Bergi, Brahmsi, Schumanni kontserdid, Brahmsi topeltkontserdi. Siis on mul muidugi olemas Bachi ja Mozarti kontserdid, hiljuti pidin mängima ka Haydni kontserti.
Plaanin võtta kavva ukraina muusikat, näiteks minu ühelt ukraina lemmikheliloojalt Jevhen Stankovõtšilt, kes elab praegu Kiievis ja kellel on praeguseks seitse viiulikontserti. Ja see on tõesti hea muusika. Näiteks meeldib mulle väga tema kolmas kontsert, mis on pühendatud mu sõbrale, suurepärasele ukraina viiuldajale Valeri Sokolovile. Olen mänginud palju väga head Sõlvestrovi muusikat, Vitali Hubarenko teoseid. Viimane on Harkivi helilooja, keda pole vääriliselt tunnustatud ja kes pole väljaspool Ukrainat veel kuigi hästi tuntud. Ma tõesti tahan seda muuta, kuidas saan – tuua välja palju suurepärast ukraina muusikat!
Kas sul on kindel pianist, kellega sulle meeldib koos mängida?
Jah, mul on, Tetiana Bielikova. Aga kuna mul on palju erinevaid kontserte, siis olen mänginud ka mitmete teiste partneritega.
On muusikuid, viiuldajaid, kes mängivad pidevalt kindla pianistiga, nagu meie Aavik Duo – Hans Christian ja Karolina Aavik.
Nad on imeline ansambel. See on hea näide. Paljude aastate pikkuse koostöö suurepärane vili.
Ja Hans Christianiga oled ka koostööd teinud?
Jah. See oli minu esimene külaskäik Eestisse, kui tegime fantastilist Enescu oktetti.
Viimane küsimus: millise pilliga sa mängid?
Mul on praegu 1708. aasta Stradivarius, tema nn kuldse perioodi algusest. Kaunis pill nimega “Huggins”, see olevat kuulunud Briti astronoomile ja harrastusmuusikule Sir Hugginsile. Sain selle kasutada neljaks aastaks Jaapani Nipponi fondilt kui kuninganna Elisabethi konkursi esikoha võitja, kuni tuleb järgmine, kes esikoha pälvib. See on absoluutselt hämmastav pill. Enne seda oli mul kaks Guadagnini viiulit peaaegu samast ajaperioodist, aastatest 1766 ja 1769. Neist teist ma armastasin eriti, sain selle Hamburgi Deutsche Stiftung Musiklebenilt. Osalesin ettemängimisel, et selle pilli kasutajaks saada. Veetsin selle instrumendiga kolm oma kõige seiklusrikkamat aastat, mängisin sellega ka kuninganna Elisabethi konkursil.
