Briti lauljatarist Olivia Deanist on kujunenud üheksa tegutsemisaastaga üks Suurbritannia edukamaid ja rahvusvaheliselt nõutumaid artiste. Tema teise albumi “The Art of Loving” ilmumine 2025. aastal käivitas sündmuste ahela, mille tulemusel on ta tänaseks vallutanud nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriikide edetabeleid, pälvinud mainekaid muusikaauhindu ning lõpetamas ligi pooleaastast maailmaturneed. Räägin Olivia Deani teekonnast ja jagan muljeid tema “The Art of Loving” maailmaturnee kahelt kontserdilt, mis toimusid 16. mail Oslo Unity Arenal ning 30. mail “Orange Warsaw Festivalil”.
Olivia Deani erakordne tähelend
27-aastane Olivia Lauryn Dean on laulja-laulukirjutaja, kes läks 15-aastaselt legendaarsesse The BRIT Schooli (Londonis asuv etenduskunstide erikool, kus on õppinud mitmed kuulsad muusikud ja näitlejad, nagu näiteks Adele, Amy Winehouse, Tom Holland jt. Toim.). Ta õppis alguses muusikateatrit, kuid valis õige pea laulukirjutamise eriala. Oma esimesed lood kirjutas ta 16-aastaselt, õppides samal ajal iseseisvalt klaverit ja kitarri mängima. 17-aastaselt jäi ta silma ansamblile Rudimental, kes rakendas teda taustalauljana. 19-aastaselt andis ta omal käel välja debüütsingli “Reason to Stay”.
Aasta hiljem ilmus tal plaadifirmades AMF Records ja Virgin EMI Records esimene lühialbum “OK Love You Bye”. Tegemist on tõelise pärliga Olivia varasemast loomingust – selle nimilugu kuulub ka “The Art of Loving” tuuri kavasse. 2021. aastal valis Amazon Music Olivia Deani aasta läbimurdeartistiks, mis kinnitas tema kasvavat mõju Briti muusikaareenil. Samas oli tee ülemaailmse tuntuseni veel pikk.
Viis aastat hiljem on 2026. aasta olnud Olivia jaoks tõeliselt peadpööritav: veebruaris pälvis ta parima uue artisti Grammy, olles nomineeritud koos selliste muusikutega, nagu Addison Rae, sombr ja Lola Young. Juunis Los Angeleses toimunud mustanahaliste artistide ja vähemusrahvuste silmapaistvaid saavutusi tunnustaval BET Awards galal oli ta nomineeritud neljas kategoorias, saades samuti parima uue artisti tiitli. Märtsis toimunud Briti muusikaauhindadel (Brit Awards) tegi ta puhta töö, võites kõikides nomineeritud kategooriates (aasta artist, aasta album, aasta laul, aasta popartist). Veel pälvis ta Briti mainekal musta muusika traditsioonist välja kasvanud žanride silmapaistvamaid artiste tunnustaval MOBO Awardsil aasta albumi, aasta laulu ja parima naisartisti auhinna.
Kui rääkida tema koostööst teiste artistidega, siis kõigepealt kaasmaalasest Sam Fenderist ja nende mullu ilmunud duetist “Rein Me In”. Nimelt püstitati sellega märkimisväärne rekord: 31. juuli seisuga on see olnud Suurbritannia ametlikus singliedetabelis (The Official Charts) esikohal kokku 19 mitte järjestikust nädalat ning püsib tipus ka praegu, kui seda artiklit kirjutan. Enne seda kuulus rekord 1953. aastal ameerika klassikalise souli laulja Frankie Laine’i loole “I Believe”, mis püsis tipus 18 nädalat. Billboard Hot 100 edetabelisse sisenes “Rein Me In” märtsis 2026 (parim koht: 64). Samas jõudis Olivia Deani singel “Man I Need” samasse edetabelisse juba 2025. aasta septembris (parim koht: 2) ning kuu aega hiljem edetabelisse jõudnud laulu “So Easy (To Fall In Love)” seni parim on 5. koht.
Autentsus ajastul, mil seda napib
Olivia Dean mõjub tänases sageli võltsilt ja sisutühjalt näida võivas popkultuuris kui sõõm värsket õhku. Esiteks ei rõhu ta erinevalt enamikust popartistidest oma seksuaalsusele. Nappides riietes või suisa aluspesus esinemine ei pea pälvima tingimata hukkamõistu, ent Olivia maitsekas stiil ja elegants mõjuvad äärmiselt värskendavalt. Olivia Dean on lihtsalt tema ise – armas, siiras ja vahetu –, lastes loomingul ja isikupäral oma eest kõnelda. Ta muusika on ajaga meloodiliselt ja vormiliselt pigem vabamaks muutunud, säilitades meeldejäävuse. Juba The BRIT Schoolis õppides tõsteti esile tema laulusõnade läbimõeldust, siirust ja elulähedust, mis võimaldab kuulajatel nendega kergesti samastuda. Windrushi põlvkonna ehk aastatel 1948–1971 Kariibi mere piirkonnast Inglismaale rännanute järeltulijana puudutab ta lisaks armastusele, eneseleidmisele ja naiseks olemisele ka ühiskondlikult olulisi teemasid, nagu rassiline ja sotsiaalne ebavõrdsus (nt laul “Carmen”).
Tema senine looming, sealhulgas debüütalbum “Messy” (2023), on luhtunud suhete peegelduse ja koroonapandeemia järelkajana introspektiivsem ja melanhoolsem. Seevastu septembris 2025 ilmunud “The Art of Loving” andis Olivia sõnul kuulajatele seda, mida nad olid kaua oodanud – võimaluse live-esinemistel kaasa tantsida. Kuulda on varasemast veelgi enam popi, jazzi ja R’n’B mõjutusi, mängulisust ning justkui teatavat sisemist vabanemist. Võimalik, et selles peegelduvad nii artisti küpsemine ja kasvanud enesekindlus kui ka järjest teadlikumalt kujundatud loominguline identiteet.
Äärmiselt stiilselt ja värskendavalt mõjub suure saatebändi kasutamine, kus on lisaks tavapärastele pillidele (klahvid, kitarrid, bass, trummid) oluline roll ka puhk- ja löökpillidel. Kaasaegsetest popartistidest meenuvad esimestena sarnase lähenemisega RAYE ja Laufey. Ka “The Art Of Loving” tuuril oli laval tavapärasest märksa suurem koosseis, kuhu kuulusid lisaks põhituuribändile taustalauljad ning puhk- ja löökpillimängijad, muutes kõlapildi soojemaks ja rikkalikumaks.
Märkimisväärne roll Olivia Deani kuvandi kujunemisel on olnud ka tema enam kui viis aastat kestnud koostööl stilist Simone Beyene’iga. Koos on loodud äratuntav visuaalne identiteet, mida iseloomustab sundimatu elegants ja kõrgmoele omane, vahel retrohõnguline glamuur. “The Art of Loving” tuur on olnud juba ainuüksi visuaalselt täielik maiuspala – iga kleit Olivia seljas on kui meistriteos.
Armastamise kunst suurtel lavadel
Kui 2023. aastal piirdus Olivia Deani esikalbumi “Messy” tuur esinemistega Suurbritannia, Belgia, Hollandi ja Saksamaa suuremates linnades ning kuue kontserdiga Põhja-Ameerikas, siis tänavu aprillis alanud üle 50 ülesastumisega “The Art of Loving” maailmaturnee kestab kokku ligi pool aastat, viies artisti Šotimaalt Uus-Meremaani. Ehkki see tuur on olnud Oliviale igapidi rekordiline, olid mõned esinemised erilisemad kui teised. 30. mail toimunud “Orange Warsaw Festival” tähistas tema karjääri esimest ülesastumist Mandri-Euroopa festivali ühe peaesinejana. Ameerikas astus ta esmakordselt peaesinejana lavale 1. augustil maailma ühel suurimal, “Lollapalooza” muusikafestivalil Chicagos.
“The Art of Loving” on ka Olivia karjääri esimene omanimeline areenituur, mille lavaproduktsioon on mastaapsem kui kunagi varem. Kuigi tuuri visuaalses tervikus on hoitud ühtlast joont, kohendatakse lavakujundust vastavalt esinemispaigale. Oli põnev näha kahte erinevat lahendust: Oslo Unity Arenal domineeris suur valge poolläbipaistev kangas, millele projitseeriti valgus- ja videokujundusi, luues intiimse ja filmiliku atmosfääri. Sümpaatse žestina ilmusid kontserdi lõpus kangale lõputiitrid, millega tänati kogu projektimeeskonda. “Orange Warsaw Festivali” vabaõhulaval olid seevastu taustaks hiiglaslikud lilleõie kroonlehti meenutavad efektsed dekoratsioonid, mis sobitusid hästi albumi naiseliku esteetikaga.
Ehkki vabaõhukontserdil oli soojas suveõhtus mõnus oma lemmikmuusika saatel kulgeda, pakkus Unity Arena sisekontsert siiski põnevamat vaatemängu. Muusikutel tundus olevat rohkem ruumi ning intiimsemate lugude ajal (“Loud”, “A Couple Minutes”, “The Hardest Part”) liikus Olivia B-lavale ehk väiksemale saarekesele põhilavast eemal, kus ta oli otse publiku keskel. See oli justkui soe tagasivaade ajale, mil ta esines sadu kordi väiksemale publikule märksa tagasihoidlikumates saalides.
Järgnenud “Baby Steps” koos lakke ilmunud diskokuuli ja efektse valgus-show’ga lisas mõnusalt vunki juurde ning andis õhtule justkui uue hingamise. “Ladies Room’i” ajal üllatas Olivia aga mängulise löökpillisoologa. Kogu kontsert paistis silma maitsekate arranžeeringute ja läbimõeldud tervikuga, näidates selgelt, et Olivia Dean on artist, kes lööb just laval kõige säravamalt õitsele.
Lõpulugu “Man I Need” ja selle ajal alanud konfetisadu küttis aga energia niivõrd üles, et pärast seda pea momentaalselt alanud lava kokkupakkimine ja arusaam, et ligi poolteist tundi kestnud elu parim kontserdielamus ongi läbi, mõjus seda brutaalsemalt. Kusjuures sellele, kui põhjalikult oli kogu õhtu läbi mõeldud, viitas isegi selline pealtnäha triviaalne asi nagu konfettide kujundus. Nimelt ei olnud tegu suvaliste paberitükkidega, vaid spetsiaalselt “The Art of Loving” tuuri jaoks kujundatud paberilipikutega, millele olid trükitud Olivia Deani laulusõnad, nagu “love’s never wasted” ja “when it’s shared” (viide loole “A Couple Minutes”).
Mõlema kontserdi puhul paelus kõige enam Olivia Deani läbivalt aus ja vahetu etteaste. Juba tema kümnendi alguse salvestusi vaadates saab aru, et see naine ei mängi laval pokkerit. Ka viis aastat hiljem, kuulsamana kui kunagi varem, peegeldub ta esinemistest nii palju emotsioone ja elu ning tema siiras energia on nakkav. Ta hääl muudab värvi vastavalt edasiantavale emotsioonile. Näiteks “Let Alone the One You Love” ajal kõlas ta oma siiruses otsekui alasti, soojalt vahetu ja mängulise “So Easy (To Fall in Love)” esitamisel aga sulavõina – temasse on kerge armuda. Olivia Deanile polnud juba aastaid tagasi mitte mingi küsimus panna kuulajad kõike unustama ning kõvasti kaasa laulma ja tantsima, samal ajal naerdes ja nuttes, ja nagu ise kogeda sain, on see nii ka praegu.
