_page-0001.jpg)
Kui vaadata tagasi Estonia teatri ajalukku, saab selle eri perioode määratleda eelkõige tipptegijate kvaliteedi järgi. Nende põhjal võib öelda, et 1950–1970-ndad oli Estonia ajaloos tõeline kuldaeg, mil nii ooperi-, opereti- kui ka balletilavastuste löögivõime ja taseme kindlustasid eelkõige erilised isiksused-interpreedid, samuti kõrgtasemega lavastajad, kunstnikud ja dirigendid, mistõttu teatrisaal oli alati täis kunstilist kõrgepinget, tulvil aplausi ja emotsioone. Vaimustus läbielatust ulatub paljude osasaanute kaudu veel tänapäevagi, kuigi aja halastamatu kulg võib ajapikku tuhmistada või isegi kustutada ka kõige eredama elamuse. Või vastuoksa – püsiv mälestus aitab teadvustada tõelisi suurkujusid.
Kui meenutada tolle aja Estonia esilauljaid, siis olid need sopranid Elsa Maasik, Aino Külvand, Olga Lund, baritonidest muidugi Tiit Kuusik ja Georg Ots, samuti Georg Taleš ja Vootele Veikat, tenoritest Hendrik Krumm, Kalju Karask, Aleksander Püvi, Viktor Gurjev, Ivo Kuusk, edasi Urve Tauts, Mare Jõgeva, Eve Neem. Nende esinemine kujundas nii etenduste taset kui ka Estonia teatri head mainet, mis ulatus kaugele väljaspool kodulinna ja -maad. Nagu ka Mati Palm, Teo Maiste, Margarita Voites, Anu Kaal, operetis Gerda Murre ja Meta Kodanipork ja veel paljud säravad lauljad.
Ja alles nüüd, kui suur osa eelnimetatuist on teispool ilmapiiri ning meile neist jäänud vaid üksikud heli- või videosalvestised ja mälestuste mälestused, avaneb nagu kaugeks muutunud udupilvest suure laulja tõeline väärtus otsekui lilleaias üle paljude õite kõrguv uhke roos. Sellisena on meis talletunud Georg Otsa laulukunst ja kogu tema loomerikkus mitme aastakümne Eesti kultuuris. Kuulates kinnisilmi Colas’ hällilaulu, Deemoni aariat või Wolframi “Ehatähe laulu“, usaldad end täielikult selle lummusesse, tajudes nii tema sisemist suurust kui ka imelist vokaalskaalat. Tundub, nagu vestleks laulja südamest südamesse üksnes minuga, tuues kogu oma vahetus lihtsuses esile helitöö tuuma sellisena nagu helilooja seda kujutas.
Praegu, seoses Otsa 100. sünniaastaga kõneldakse temast palju, meenutatakse aegu, mil suur meister jagas heldelt oma kunstisära, väärtustas ja hoidis kõrgel meie laulukultuuri. Samas olen viimasel ajal küllalt sageli kuulnud-lugenud tendentslikke vihjeid, et Georg Otsal oli lava jaoks väike hääl. See on diletantlik jutt! Küsimus on, keda kellega ja millega võrrelda. Sellist asja nagu väike hääl ei ole olemas: kui ööbik laulab, kuuleme kilomeetrite kaugusele tema laksutamist. Meenutagem Veera Nelust, kelle hääl helises kellukesena ükskõik kui suures saalis selgelt ja puhtakõlaliselt. Iga laulja puhul on primaarne, kuidas häält saali suhtes fokuseerida – õige vokaaltehnika ja hingamine kindlustavad selle efektse lennu kuulajateni. Kui võrdleme näiteks selliseid maailmalauljaid nagu Fischer-Dieskau, Hermann Prey ja isegi Hvorostovski Otsa vokaalsete võimalustega, jääb mulje, et meie laulja hääle kõlajõud oli isegi suurem ja mõnelgi puhul ka tihedama dramaatilise suunitlusega. Samas võimaldas avar ja ühtlane tessituur tal vajadusel efektselt ette kanda nii mitmeidki tenorihelistikes loodud numbreid.
Mis on laulja tähtsaimad omadused, mis tingivad ja kindlustavad tema püsiva edu ja kauase vormisoleku? Vaieldamatult eelkõige anne, kõikevedav ja -toitev musikaalsus, lisaks kunstniku sarm ning muidugi esmaklassiline häälematerjal: professionaalne võimalusterikas ja tämbrirohke hääl, mis eeskujuliku vokaaltehnika ja kantileeni ühtsuses vormiks igast esitusest sündmuse. Kui kõigi nende eeldustega liitub väljatöötatud tehnika, kujunebki kunstnik. Tuleb öelda, et Otsal oli ideaalne laulukool, mis oli üks olulisemaid eeldusi tema võimele kõrgtasemel esitada küllaltki nõudlikke partiisid ja eriilmelist repertuaari, seda alati kindlalt, allahindluseta, kunstiküpselt ja tõelise professionaalsusega.
Mulle kui tol ajal noorele muusikule oli väga huvitav 1959. aasta, kui kõigepealt nägin Moskva Suures Teatris väljapaistva itaalia tenori Mario del Monaco külalisesinemisi – Don Jose “Carmenis“ ja Canio “Pajatsites“ – ja sain samal sügisel viibida Lužniki spordipalees, Moskva operetiteatri korraldatud Kálmáni “Tsirkusprintsessi“ mammutetendusel, kus Mister X-i osas esines kõigi poolt imetletud Georg Ots. Kuna tolleaegne helitehnika ei kindlustanud nii suures ruumis ühtlast helipilti ja polnud näiteks tänapäeval tavalisi peamikrofone, siis oli lavastusest eelnevalt salvestatud fonogramm. Orkester alustas, aga kui lavale ilmus Mister X valgel hobusel, siis puhkes kirjeldamatu aplausitorm ning kogu publik tõusis püsti, et nii tunnustada oma lemmikut. Helilint seiskus, sest aplausi ei õnnestunud katkestada, ja nii mitmeid kordi, kuni üks korraldajatest astus publiku ette ja emotsioone rahustas. See, mis järgnes Mister X-i aariale, ületas eelkirjeldatu tunduvalt. Aplodeeriti, skandeeriti, trambiti lausa 15 minutit järjest ja paistis, nagu oleks publik lausa hüpnotiseeritud. Muidugi läks aaria kordamisele.
Kahtlemata oli 1958. aastal ekraanile jõudnud Lenfilmi menufilm “Mister X“ üheks Otsa järgnenud tuntuslaine ja peadpööritava menu suureks põhjuseks – inimesed armastasid Mister X-i, mistõttu polnud Otsal kogu oma tegevusaja jooksul vist ainsatki kontserti, kus publik poleks seda aariat lisapalana välja skandeerinud. Samaväärset populaarsust kontsertidel jagasid ka nii Tassilo tšaardaš Kálmáni “Krahvinna Marizast“ ja Pali Raczi laul operetist “Mustlasprimaš”. Filmirolle oli Otsal ju teisigi, nagu “Juhuslik kohtumine“ või “Valgus Koordis“, aga kogu tema loometee aktiivne pealiin kulges ikkagi ooperi- ja opereti- ning kontserdilaval, mis võimaldasid tal oma kunstisära kogu selle mitmekülgsuses viia kõige laiemate rahvahulkadeni. Siin saab tõmmata paralleeli Miliza Korjuse eluga, kes pälvis ülemaailmse tunnustuse MGM muusikafilmiga “Suur valss”, ehkki oli teinud Euroopa lavadel lennuka lauljakarjääri.
Sagedasti arutatakse selle üle, milles siis peitus Georg Otsa fenomen, mis muutis iga temaga kohtumise suursündmuseks. Mis kindlustas talle populaarsuse, millega võrreldavat on isegi kogu maailmas vähe leida? Võime teda õigusega pidada loomulikuks andeks, kellele loodus oma helduses oli niivõrd palju kinkinud: kaunis lavakuju, mis oleks võinud vabalt konkureerida Hollywoodi staaridega, eriline sarm ja näitlejaanne. Eeskätt aga võluva tämbriga ilmeksimatult äratuntav hääl, mille tundevoog ei jäta kunagi ükskõikseks ja oli kogu tema laiahaardelise loometegevuse määravaks ja edasiviivaks crescendo’ks.
Tallinnas oli mul õnn viibida paljudel Otsa etendustel ja ka erinevate kavadega soolokontsertidel. Siiski püsib eriliselt meeles kontsert, mille Ots koos Eugen Kelderiga andis 1963. aastal Moskvas ametiühingute maja sammassaalis. Mitmekülgses ja paljutõotavas kavas vana klassika tuntud ooperiaariate ja romanssideni. Suur üllatus oli tema esituses kuulda Géraldi aariat Giordano ooperist “André Chénier”. Seda igale lauljale oma keerukuses parajat väljakutset esitavat aariat laulis Otsa itaalia maneeris, ilmse tehnilise üleolekuga, tema oobertoonirikas ja ühtlase kõlajõuga hääl voolas saali haaravalt ja kindlalt. Lisagem, et Ots esines oma parimatel kontsertidel erakordselt tugeva dramatismiga. Iga järgmine number avanes nagu uus etapp laulja niigi avaras emotsioonigaleriis. Ja kui lõpeb ooperiaaria ja järgneb kammerlaul, on laval hoopis teine Georg Ots! Esile tõusevad peened nüansid, imeline piano (isegi ppp, mis vokaaltehniliselt pole ooperihäälele sugugi kerge – õnn, kui laulja seda valdab), ilmekas tekstiandmine ja rikkalik tundeskaala, oskus leida igale loole oma sisuline varjund ja kõlaline värv. Lisaks võrratu stiilitunne, aga ka meisterlik keelte valdamine. Huvitav oli seegi, et nii kõnesoleval kui ka paljudel teistel tema sooloõhtutel esitas mitmed numbrid osalt eesti ja osalt vene keeles, ilmselt sooviga tutvustada kuulajaile ka eesti keele ilu ja võlu.
Nagu võiski arvata, lõppes seegi kontsert Mister X-i aariaga, mille ootuses paljud olid ilmselt kontserdile tulnudki. Muide, ETVs on olemas selle kontserdi salvestis ja loodan väga, et Otsa juubelipidustuste käigus sedagi näidatakse. Sellesama aariaga seoses meenub mulle veel üks seik. Estonia andis Leningradis ühe kontsertetenduse, mille afišil oli kirjas ka Georg Otsa nimi ja kannatamatu publik ootaski eeskätt teda. Aga mis juhtus – Ots haigestus. Kuid tundus võimatu jätta väljamüüdud saal oma lemmikuta ja nii toodigi linna raadioarhiivist välja seesama aastaid varem Moskvas salvestatud Mister X-i aaria ülesvõte, mida Otsal tuli ”laulda“ koguni kaks korda, ehkki ta liigutas vaid suud. Orkester aga markeeris uhkelt pillimängu ning dirigent “kujundas” meeleolu, nii et saalisviibijad said loodetud elamuse.
Ma ei tahaks Mister X-i rolli ega filmi üle tähtsustada, aga tegelikkuses sai väga paljudel juhtudel just sellest tõukejõud, mis pani inimesi laiemalt huvituma nii kõigest Otsaga seonduvast kui ka Eesti kultuurimaastikust ja Eestist laiemaltki. Tunnistan, et minagi elasin poisipõlves esmalt tema operetirollide, eriti Danilo, Tassilo ja Punavarju vaimustuses. Tegelikult tervenisti “Lõbusa lese”, “Krahvinna Mariza” ja “Kõrbelaulu“ lavastuse lummuses.
Kui mõelda etendustele, mida ise kuulnud olen, meenub kohe ”Jevgeni Onegin“ 8. juunil 1963. aastal Leningradis, METi solist Teresa Stratas Tatjana ja Ots Onegini rollis. Ots ja Stratas olid siis mõlemad tippvormis ja nende hääl täitis uhkelt kogu tessituuris Maria teatri (toona Kirovi nim) saali. See oli kahe suure artisti harukordne ühtesulavus ja unustamatu tervik, mis eriti lõi kõlama ooperi finaalis. Või kui 1964. aastal esines Moskvas Milano La Scala, kelle osa etendusi viidi kongresside paleesse ja Suur Teater püüdis vabadel õhtutel näidata ka omalt poolt midagi erandlikku ning kutsus Oneginiks samuti Otsa, partneriks Tatjanana tookord Tamara Milaškina – toonast aplausitormi, mis järgnes igale aariale ja stseenile, ei saa ära unustada ega ka adekvaatselt sõnades väljendada. Nägime seda etendust koos Hendrik Krummiga ja mõtlesime minna Otsa õnnitlema. Aga see tänav, kuhu artistide uks avanes, oli puupüsti rahvast täis ja liikluses valitses täielik ummik. Kõik ootasid Georg Otsa: kell sai 11 õhtul, siis 12, aga Ots ei tulnud ega tulnud. Pärast selgus, et teatri direktsioon püüdis lauljat austajate tulvast säästa ja juhatas ta kuskilt teatri pööningu kaudu hoopis kõrvaltänavasse ... See peaaegu pöörane vaimustus oli pigem reegel, mis järgnes tema igale esinemisele ja kasvas päevast päeva.
Nii nagu publik hindasid Otsa ka omaaegsed Moskva võimukandjad, eriti kultuuriminister Jekaterina Furtseva. Ots oli seal otsekui jumal, kellele oldi valmis pakkuma kõike, mis võimalik, või isegi võimatu. Ja mõnikord oli sellest kasu kogu meie kollektiivile, näiteks 1972. aastal, kui Estonial oli Moskvas suur gastroll. Meile toona pakutud hotellid olid kehvapoolsed ja lisaks asus mõni veel esinemispaigast hirmus kaugel. Aga siis läks Ots kultuuriministeeriumi ja mis juhtus – meie trupile avati äsjavalminud hotelli Kosmos uksed, ehkki maja polnud isegi täielikult käigus ega lõplikult möbleeritud ...
Võiks arvata, et Otsa tohutu menu kujundas ka tema olekut ja hoiakut teiste inimeste suhtes, aga lävinud temaga mitme aastakümne jooksul, üllatas mind ikka ja jälle tema muutumatu lihtsus, väärikus ja tagasihoidlikkus inimsuhetes. Teatrisse tulles teretas ta alati valvelaua töötajaid austavalt kättpidi, vähimatki üleolekut ei olnud tema suhtluses kolleegidega, mistõttu on mõistetav, miks need, kes teda tundnud, kõnelevad temast siiani suure soojusega.
Vastates küsimusele, mis on teinud Otsa pärandi püsiväärtuslikuks, tooksin esile tema võime laulda oma hinge põhjast nii, et iga nüanss jõudis vahetult kuulajani justkui suunatuna just talle. Ta saavutas mõttelise ühtsuse ja lõi harmoonilise terviku lava ja saali vahel. Kõik see, mida Ots on esitanud – niivõrd kirev repertuaar alates ooperitest, vanast klassikast, opereti, estraadi ja isegi kõige tavalisemate lauludeni – kõlab ka nüüd, aastakümneid hiljem, värskelt ja veenvalt, on läbi tunnetatud ja mõistetav. Seetõttu on peaaegu võimatu Otsa kogu loomepärandist, eriti aga teatritööst esile tuua üht või mõnd erilist tahku. Neid rolle oli ju üle 60. Muidugi tema Jago – siiani on kõrvus kõhedust äratanud tekstirida “... kuni ussid söövad meid ...”. Olen “Othellot“ näinud väga palju kordi maailma eri teatrites, ka METis ja La Scalas, ja väga nimekate lauljate esituses, aga niisugust teksti kandvust ja selle kehastumist rollilahenduses nagu Ots suutis selle napi, kuid lausa külmavärinaid tekitava lausega anda, sellist jõudu ma pole mujal kogenud.
Võiksin hakata loetlema tema säravaid Mozarti rolle, uhket ja inimlikku Deemonit, keevalist Olavit, võidukat Escamillot, avara hingega südamlikku Porgyt, vokaalpsühholoogilisi suurrolle nagu Rigoletto või Rodrigo di Posa, aga seda üht ja ainust ei suuda ma neist valida. Iga tema salvestis, kas või Cardillo “Core ’ngrato” (“Catari“), mille on kuulsaks laulnud Itaalia tipptenorid Carusost, Giglist, Lanzast Pavarotti ja Domingoni, räägib suurest isikupärasest andest, et Otsa interpretatsioon avas oma lihtsuse, siiruse ja kantileeniühtlusega selle loo uusi tahke mulle lausa harjumatu loogika ja kõlavarjundite rohkusega.
Või kuidas ta laulab Kolmanovski “Elu, armastan sind“! Ühel suurel paraadkontserdil Moskvas kogesin, kuidas täissaal tõusis juba laulu keskel püsti ja seisis hardas vaikuses veel minuti jagu, kuni puhkes üksmeelne aplaus. On teada, et suure osa Otsa kontserdirepertuaarist moodustasid nn vennasrahvaste laulud, mille eest on meil tedagi nagu Jaak Joalat hiljem sarjatud. Aga ta laulis seda, mida temalt oodati: Tallinnas, Moskvas, Jaroslavlis, Vladivostokis, Mongoolias. Otsal oli eriline võime anda isegi küllalt kahtlase kunstiväärtusega loole meeldiv kujundlik värving, millega ta hiilgavalt täitis vene publiku ootused. Oskus leida esitatavas palas alati mingi mõjuv, edasiviiv nüanss, laulda n-ö ilusaks ka üsna harilik lauluke. Olen teda kuulates kogenud veidrat sisetunnet, imestades isegi, milline mõnus tuuleiil saadab laulja repertuaari selliseid püsilugusid nagi Ostrovski “Olgu jääv sulle päike!”, Podelski “Sääsed”, Solovjov-Sedoi “Õhtud Moskva lähistel”, eesti rahvalaul “Tiideratas ...” jpt. Eriti aga Valgre “Saaremaa valss”, mida on raske ettegi kujutada ilma Georg Ots hääle ja sütitava esituseta.
Võiksin lõputult jätkata. Leian, et Otsa interpretatsioonis ei ole kunagi midagi välist, ta ei too kuulajate ette midagi, mida ta ise ei oleks sügavalt läbi tunnetanud ja elanud. Öeldu teeb erakordseks see, et Ots ja tema rollid elasid oma elu ja olid igal etendusel detailides hoopis erinevad. Kuna osalesin etenduse juhina ise Leigh’ “Mees La Manchast“ etendustes, siis saan kinnitada, et iga kord, olgu Aldonzaks Helgi Sallo või Katrin Karisma, oli emotsionaalne toonus täiesti värske ja loov, alati tabasid midagi uut ja põnevat. Ots suutis igas olukorras anda maksimumi ning inspireerida ja toetada ka oma lavapartnereid, keda ta väga hästi tunnetas. Seda isegi siis, kui elu raudne eesriie oli tema jaoks lõplikult langemas.
Pole uudis, et kui näeme lauljat laval, siis seal aitavad paljud asjad kaasa – dekoratsioonid, kostüümid, lavategevus. Aga raadio/salvestis on halastamatu, sest meieni jõuab vaid hääl. Ent selles halastamatuses selgub ka esineja tõeline väärtus. Nii on isegi lihtsam tajuda, mis teeb Georg Otsast Georg Otsa. Tema kordumatu hääl ja erakordselt läbi tunnetatud muusikaline sõnum.