Otsekui uhke roos rikkalikus lilleaias. Georg Ots 100

Georg Ots kinofilmis "Mister X"

Kui vaadata tagasi Estonia teatri ajalukku, saab selle eri perioode määratleda eelkõige tipptegijate kvaliteedi järgi. Nende põhjal võib öelda, et 1950–1970-ndad oli Estonia ajaloos tõeline kuldaeg, mil nii ooperi-, opereti- kui ka balletilavastuste löögivõime ja taseme kindlustasid eelkõige erilised isiksused-interpreedid, samuti kõrgtasemega lavastajad, kunstnikud ja dirigendid, mistõttu teatrisaal oli alati täis kunstilist kõrgepinget, tulvil aplausi ja emotsioone. Vaimustus läbielatust ulatub paljude osasaanute kaudu veel tänapäevagi, kuigi aja halastamatu kulg võib ajapikku tuhmistada või isegi kustutada ka kõige eredama elamuse. Või vastuoksa – püsiv mälestus aitab teadvustada tõelisi suurkujusid.

Kui meenutada tolle aja Estonia esilauljaid, siis olid need sopranid Elsa Maasik, Aino Külvand, Olga Lund, baritonidest muidugi Tiit Kuusik ja Georg Ots, samuti Georg Taleš ja Vootele Veikat, tenoritest Hendrik Krumm, Kalju Karask, Aleksander Püvi, Viktor Gurjev, Ivo Kuusk, edasi Urve Tauts, Mare Jõgeva, Eve Neem. Nende esinemine kujundas nii etenduste taset kui ka Estonia teatri head mainet, mis ulatus kaugele väljaspool kodulinna ja -maad. Nagu ka Mati Palm, Teo Maiste, Margarita Voites, Anu Kaal, operetis Gerda Murre ja Meta Kodanipork ja veel paljud säravad lauljad.

Ja alles nüüd, kui suur osa eelnimetatuist on teispool ilmapiiri ning meile neist jäänud vaid üksikud heli- või videosalvestised ja mälestuste mälestused, avaneb nagu kaugeks muutunud udupilvest suure laulja tõeline väärtus otsekui lilleaias üle paljude õite kõrguv uhke roos. Sellisena on meis talletunud Georg Otsa laulukunst ja kogu tema loomerikkus mitme aastakümne Eesti kultuuris. Kuulates kinnisilmi Colas’ hällilaulu, Deemoni aariat või Wolframi “Ehatähe laulu“, usaldad end täielikult selle lummusesse, tajudes nii tema sisemist suurust kui ka imelist vokaalskaalat. Tundub, nagu vestleks laulja südamest südamesse üksnes minuga, tuues kogu oma vahetus lihtsuses esile helitöö tuuma sellisena nagu helilooja seda kujutas.

Praegu, seoses Otsa 100. sünniaastaga kõneldakse temast palju, meenutatakse aegu, mil suur meister jagas heldelt oma kunstisära, väärtustas ja hoidis kõrgel meie laulukultuuri. Samas olen viimasel ajal küllalt sageli kuulnud-lugenud tendentslikke vihjeid, et Georg Otsal oli lava jaoks väike hääl. See on diletantlik jutt! Küsimus on, keda kellega ja millega võrrelda. Sellist asja nagu väike hääl ei ole olemas: kui ööbik laulab, kuuleme kilomeetrite kaugusele tema laksutamist. Meenutagem Veera Nelust, kelle hääl helises kellukesena ükskõik kui suures saalis selgelt ja puhtakõlaliselt. Iga laulja puhul on primaarne, kuidas häält saali suhtes fokuseerida – õige vokaaltehnika ja hingamine kindlustavad selle efektse lennu kuulajateni. Kui võrdleme näiteks selliseid maailmalauljaid nagu Fischer-Dieskau, Hermann Prey ja isegi Hvorostovski Otsa vokaalsete võimalustega, jääb mulje, et meie laulja hääle kõlajõud oli isegi suurem ja mõnelgi puhul ka tihedama dramaatilise suunitlusega. Samas võimaldas avar ja ühtlane tessituur tal vajadusel efektselt ette kanda nii mitmeidki tenorihelistikes loodud numbreid.

Mis on laulja tähtsaimad omadused, mis tingivad ja kindlustavad tema püsiva edu ja kauase vormisoleku? Vaieldamatult eelkõige anne, kõikevedav ja -toitev musikaalsus, lisaks kunstniku sarm ning muidugi esmaklassiline häälematerjal: professionaalne võimalusterikas ja tämbrirohke hääl, mis eeskujuliku vokaaltehnika ja kantileeni ühtsuses vormiks igast esitusest sündmuse. Kui kõigi nende eeldustega liitub väljatöötatud tehnika, kujunebki kunstnik. Tuleb öelda, et Otsal oli ideaalne laulukool, mis oli üks olulisemaid eeldusi tema võimele kõrgtasemel esitada küllaltki nõudlikke partiisid ja eriilmelist repertuaari, seda alati kindlalt, allahindluseta, kunstiküpselt ja tõelise professionaalsusega.

Mulle kui tol ajal noorele muusikule oli väga huvitav 1959. aasta, kui kõigepealt nägin Moskva Suures Teatris väljapaistva itaalia tenori Mario del Monaco külalisesinemisi – Don Jose “Carmenis“ ja Canio “Pajatsites“ – ja sain samal sügisel viibida Lužniki spordipalees, Moskva operetiteatri korraldatud Kálmáni “Tsirkusprintsessi“ mammutetendusel, kus Mister X-i osas esines kõigi poolt imetletud Georg Ots. Kuna tolleaegne helitehnika ei kindlustanud nii suures ruumis ühtlast helipilti ja polnud näiteks tänapäeval tavalisi peamikrofone, siis oli lavastusest eelnevalt salvestatud fonogramm. Orkester alustas, aga kui lavale ilmus Mister X valgel hobusel, siis puhkes kirjeldamatu aplausitorm ning kogu publik tõusis püsti, et nii tunnustada oma lemmikut. Helilint seiskus, sest aplausi ei õnnestunud katkestada, ja nii mitmeid kordi, kuni üks korraldajatest astus publiku ette ja emotsioone rahustas. See, mis järgnes Mister X-i aariale, ületas eelkirjeldatu tunduvalt. Aplodeeriti, skandeeriti, trambiti lausa 15 minutit järjest ja paistis, nagu oleks publik lausa hüpnotiseeritud. Muidugi läks aaria kordamisele.

Ülo Tederi maal - Georg Ots Don Juani rollis. FOTOD ETMMI KOGUST

Kahtlemata oli 1958. aastal ekraanile jõudnud Lenfilmi menufilm “Mister X“ üheks Otsa järgnenud tuntuslaine ja peadpööritava menu suureks põhjuseks – inimesed armastasid Mister X-i, mistõttu polnud Otsal kogu oma tegevusaja jooksul vist ainsatki kontserti, kus publik poleks seda aariat lisapalana välja skandeerinud. Samaväärset populaarsust kontsertidel jagasid ka nii Tassilo tšaardaš Kálmáni “Krahvinna Marizast“ ja Pali Raczi laul operetist “Mustlasprimaš”. Filmirolle oli Otsal ju teisigi, nagu “Juhuslik kohtumine“ või “Valgus Koordis“, aga kogu tema loometee aktiivne pealiin kulges ikkagi ooperi- ja opereti- ning kontserdilaval, mis võimaldasid tal oma kunstisära kogu selle mitmekülgsuses viia kõige laiemate rahvahulkadeni. Siin saab tõmmata paralleeli Miliza Korjuse eluga, kes pälvis ülemaailmse tunnustuse MGM muusikafilmiga “Suur valss”, ehkki oli teinud Euroopa lavadel lennuka lauljakarjääri.

Sagedasti arutatakse selle üle, milles siis peitus Georg Otsa fenomen, mis muutis iga temaga kohtumise suursündmuseks. Mis kindlustas talle populaarsuse, millega võrreldavat on isegi kogu maailmas vähe leida? Võime teda õigusega pidada loomulikuks andeks, kellele loodus oma helduses oli niivõrd palju kinkinud: kaunis lavakuju, mis oleks võinud vabalt konkureerida Hollywoodi staaridega, eriline sarm ja näitlejaanne. Eeskätt aga võluva tämbriga ilmeksimatult äratuntav hääl, mille tundevoog ei jäta kunagi ükskõikseks ja oli kogu tema laiahaardelise loometegevuse määravaks ja edasiviivaks crescendo’ks.

Tallinnas oli mul õnn viibida paljudel Otsa etendustel ja ka erinevate kavadega soolokontsertidel. Siiski püsib eriliselt meeles kontsert, mille Ots koos Eugen Kelderiga andis 1963. aastal Moskvas ametiühingute maja sammassaalis. Mitmekülgses ja paljutõotavas kavas vana klassika tuntud ooperiaariate ja romanssideni. Suur üllatus oli tema esituses kuulda Géraldi aariat Giordano ooperist “André Chénier”. Seda igale lauljale oma keerukuses parajat väljakutset esitavat aariat laulis Otsa itaalia maneeris, ilmse tehnilise üleolekuga, tema oobertoonirikas ja ühtlase kõlajõuga hääl voolas saali haaravalt ja kindlalt. Lisagem, et Ots esines oma parimatel kontsertidel erakordselt tugeva dramatismiga. Iga järgmine number avanes nagu uus etapp laulja niigi avaras emotsioonigaleriis. Ja kui lõpeb ooperiaaria ja järgneb kammerlaul, on laval hoopis teine Georg Ots! Esile tõusevad peened nüansid, imeline piano (isegi ppp, mis vokaaltehniliselt pole ooperihäälele sugugi kerge – õnn, kui laulja seda valdab), ilmekas tekstiandmine ja rikkalik tundeskaala, oskus leida igale loole oma sisuline varjund ja kõlaline värv. Lisaks võrratu stiilitunne, aga ka meisterlik keelte valdamine. Huvitav oli seegi, et nii kõnesoleval kui ka paljudel teistel tema sooloõhtutel esitas mitmed numbrid osalt eesti ja osalt vene keeles, ilmselt sooviga tutvustada kuulajaile ka eesti keele ilu ja võlu.