_page-0001.jpg)
Tallinna Kammerorkestri kevad oli sündmusterohke ja pakkus hulgaliselt põnevaid muusikaelamusi. Üks väga kurb sündmus oli aga kahtlemata Tallinna Filharmoonia kunstilise juhi maestro Eri Klasi kaotus. Tema järglaseks sai Tallinna Kammerorkestri peadirigent Risto Joost.
Vastne kunstiline juht on sel kevadel ka laval väga mitmekülgselt silma jäänud nii dirigendina erinevaid teoseid interpreteerides kui ka lauljana uuemat muusikat ja barokkrepertuaari lauldes. Samuti oli muljet avaldav Tallinna Kammerorkestri laiahaardelise repertuaari, Biberist Kõrvitsani, üsna hea stiilitajuga teostus.
Üks selle hooaja tippsündmusi oli minu jaoks ilmselgelt “Kontsert kahele” Estonia kontserdisaalis, kus juba teist korda ühendasid jõud Tallinna Kammerorkester ja Sinfonietta Rīga, dirigendipuldis Normunds Šnē. Meenutan, et esimest korda oli sellist ainulaadset kahe orkestri koostööd võimalik nautida 2014. aasta septembris Jaani kirikus Pärdi päevade Grammy auhinnale pühendatud kontserdil (dirigendiks Tõnu Kaljuste). Juba seal jäi kõrva kahe orkestri võime sulanduda üheks tervikuks. Seekord õnnestus orkestritel saada publik enda lummusesse juba esimestest hetkedest nii kõla, intensiivsuse kui ka Normunds Šnē väga selgete muusikaliste kujunditega. “Kontsert kahele” köitis muu hulgas ka huvitava ja tervikliku kavaga. Seda raamisid kaks 20. sajandi neljandal kümnendil kirjutatud jõulist teost, Martinů “Topeltkontsert kahele keelpilliorkestrile, klaveritele ja timpanitele” ning Bartóki “Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale”. Nende keskele asetusid Tauno Aintsi spetsiaalselt selleks kontserdiks kirjutatud teos “Kontsert kahele” ning Pēteris Vasksi “Sõnum”. Aintsi uudisteos osutus algupoole eriti temperamentseks ja rütmikaks ettekujutuseks sellest, kuidas kõlaks, kui eesti regilaul oleks Euroopa õukonnamuusikaga sarnase arengutee läbinud. Teose teises pooles võttis üha enam võimust mõtisklevamas meeleolus kadentsilaadne viiulisoolo Marta Spārnina esituses. Siin võiks tõepoolest paralleele tõmmata eeslauljaga, kus järellaulja (orkestri) vaherepliigid olid õukonnamuusikalaadse arengu tulemusena saavutanud väga suure iseseisvuse.
Millegipärast meenub selle kontserdiga seoses kohe natuke varem toimunud TKO kammermuusika sarja kontsert “Kõikvõimas”, kus olid kavas hoopis teistsuguse taustaga, kuid Martinů ja Bartókiga üsna samal ajal sündinud heliloojad Schönberg ja Stravinski. Lisaks natuke hilisemast ajast Schnittke ja Penderecki ning kaks praeguse aja uudisteost – Erkki-Sven Tüüri “Sünergia” ja Ülo Kriguli esiettekandele tulnud “Layers Playout”.
Loe edasi Muusikast 6/2016