Uudishimulik pühenduja. Intervjuu Taavi Kerikmäega

Pianist, improvisaator, helilooja, ansambli U: liige, mänginud koos paljude eesti jazz-, pop- ja rockmuusikutega.

Töötanud koos tuntud heliloojatega, nagu Tristan Murail, Alessandro Solbiatti, Pierre Boulez, Vinko Globokar jpt. Improvisatsiooni alal seob teda koostöö artistidega nagu Jean-Marc Montera, Michel Doneda, Mart Soo jpt.

Komponeerinud muusikat nüüdistantsu etendustele, teiste hulgas “Hamlet” ja “Väike Prints” Eesti rahvusballetile.

Improvisatsiooni ja nüüdismuusika keskuse juhataja Eesti Muusika ja Teatriakadeemias.

Auhinnad:

Eesti Autorite Ühingu preemia muusika eest etendusele “Kajakas” (2008);

Eesti Fonogrammitootjate auhind Aasta elektronmuusika artist (koos Broken Time Orchestraga, 2008);

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti aastapreemia koos ansambliga U: (2009);

Eesti Kultuurkapitali Helikunsti aastapreemia kui mitmekülgne ja uuenduslik interpreet (2014);

Prantsuse Vabariigi Kunstide ja Kirjanduse Ordeni rüütel (2016).

Kuidas sina, niivõrd mitmekülgne muusik, improvisaator ja bändimees, üldse muusikani jõudsid?

Meil on kodus ikka muusikat armastatud: mu ema on Elleri koolis õppinud ja mu isa laulis meeskooris. Minu esimene klaveriõpetaja Anu Antzon oli meie peretuttav ja ema väitel hakkasin tal ise järel käima ja klaveritundi paluma. Olin siis neli või viis. No kuidas sa nii väikest last ikka õpetad, need klahvid on lapsele nii rasked ja klaver on nii suur... Aga Antzon, kes eriti just lastele oli väga hea õpetaja, andis alguses pigem loominguliseid ülesandeid. Näiteks tuli endal teha poolimproviseeritud lugusid, nagu “Elevandid ja sääsed” ja “Kellad”, ja nii edasi. Lastemuusikakooli ajal hakkasin mängima ka ühes poiste jazzibändis, mida juhendas saksofoniõpetaja Asko Vendelin. Pärastpoole huvid muidugi ainult laienesid, tahad ju kõikidest asjadest midagi teada. Mingil hetkel oli mul näiteks reggae huvi ja siis death metal’i ja siis proge ja Led Zeppelini ja kõige, mida venna plaadiriiulilt saada oli. Tartus neid plaate ja linte tol ajal nii palju ei liikunud, kuulasid seda, mis oli, aga siis ikka põhjalikult. Sel ajal kõik lindistasid ja vahetasid, mis parasjagu kätte jäi, sageli oli valik üpris juhuslik. Mingist hetkest hakkas mind rohkem huvitama mürane muusika. Näiteks kui Rock Summeril oli The Jesus and Mary Chain, siis eksperimenteerisime kodus vaikselt vennaga ka. Ma ei teadnud “noise’ist” sel ajal midagi, aga katsetasin iseseisvalt lintmakkidega – lindistasin muudkui ümber ja ümber ja ümber, et heli läheks prügiseks, sest see müra tundus väga huvitav. Väikesest peast proovisin ka klaverit prepareerida. Olen oma vanematele väga tänulik, et nad lasid mul teha ja katsetada igasugu asju, ema aitas mul isegi ajalehte klaveri vahele toppida, julgustades veel, et jube äge! Ja kõige selle juures vaimustusin ma samaaegselt Bachist, Skrjabinist, Chopinist, Mozartist.

Sa lõpetasid EMTA magistrantuuri päris klassikaliselt kammermuusikaga, aga uue muusika huvi oli siis tegelikult juba kogu aeg?

Huvisid on kogu aeg palju olnud, põhiline puudus on aeg. Näiteks oli mul ka varajase muusika huvi, juba päris noores eas oli mul unistus teha ansamblit, mis mängiks varajast ja uut muusikat, aga sel ajal polnud Tartus üldse mingit vanamuusika õpet – mine tea, kui oleks olnud, ehk olekski hoopis selles suunas läinud. Aga no lihtsalt aega ei ole füüsiliselt nii palju, pead tegema mingid otsused ja kelle otsa sa siis komistad, see saabki määravaks.

Selline “keskmine” romantiline muusika pole sind vist kunagi nii palju paelunud?

On ikka, olen olnud pisarateni liigutatud ja seda nii kuulates kui mängides. Pean klassikalisest muusikast endiselt lugu. Mulle näib, et iga muusika puhul, kui minna natuke rohkem süvitsi, võid sealt leida kõike, mida otsid. Teisalt on mind algusest peale huvitanud erinevad kontekstid, ka erinevad ringkonnad, kes tegelevad mingit sorti muusikaga ja kellel on siis oma teemad, millest rääkida. Osalt tuleb huvide valik ka sellest, kui sul on põnevate tüüpidega millestki rääkida.

Kas n-ö klassikalise nüüdismuusika vastu tekkis huvi alles Lyoni muusikaakadeemias õppides?

Tegelikult mitte. Püüdsin juba Elleri kooli ajal omal käel teemat uurida. Õnneks oli õpetaja Anu Antzon väga aktiivne ja korraldas Lõuna-Eesti regiooni lastele igasugu asju, konkursse, festivale, ja kutsus ühtedele suvekursustele ka Anto Peti, nii et juba muusikakooli ajal sain ka Anto käest mõned improvisatsioonitunnid. Improvisatsioon huvitas mind juba varem, nii et improtunnid tema juures muusikaakadeemias oli loogiline jätk. Aga Lyoni läksin siis, kui said võimalikuks Erasmuse programmid ja kuna uue muusika infot oli tollal siin suhteliselt vähe, siis mõtlesin läbi, kus just seda saaks õppida. Lyon oli üks väheseid kohti, kus selle jaoks oli süstemaatiline eraldi õpe. Ma tõesti väga tahtsin sinna saada ja sõitsin lausa ise kohale, et viia oma demokassett isiklikult kätte. Olin ühe aasta Erasmuses professor Fabrice Pierre’i juures ja pärast uue muusika kursusel ametlikult veel kaks aastat. Mind võeti lausa ilma eksamiteta vastu, kuna olin positiivselt silma jäänud. See aeg muutis ausalt öeldes minu jaoks päris palju. Oli tavaks, et kohe esimeses proovis uue looga läks kõik täie tempoga. Ja kui esimesel korral suhtuti koperdamisse mõistvalt, siis teises proovis polnud see enam aktsepteeritud. Aga teine proov oli võibolla juba samal õhtul.

Kuidas suhtus sinu Eesti muusikaakadeemia erialaõpetaja Aleksandra Juozapėnaitėe-Eesmaa su uue muusika huvisse?

Absoluutselt hästi. Ta oli tegelikult nüüdismuusika osas väga soosiv. Ise ma tema juures seda küll väga palju ei mänginud, temaga olid mul väga huvitavad tunnid Skrjabini, Debussy või näiteks Stravinski muusikaga. Aga ta jagas minuga küll uue muusika noote, mis ta oli omal aja Prantsusmaalt toonud, nagu Xenakis, Messiaen jne. Ta ju ise samuti õppis seal, Claude Helfferi, Yvonne Loriot’ ja Messiaeni endagi juures ja teda ennast nüüdismuusika ka väga huvitas. Juozapėnaitė tahtis, et kõike tehtaks süvitsi, mingisugust pinnavirvendust ta ei sallinud. Kui läksin talle esimest korda ette mängima, mõtlesin, et pean eelkõige väga emotsionaalselt põlema, aga tema võttis kõik pulkadeks lahti. Pidi kõigest olema teadlik, ka oma füüsisest – mida teeb parem õlg või vasak jalg... Ta aitas mind oma professionaalse kontsertpianisti kogemusega väga palju. See nõudlikkus oli algul üpris piinav, aga praegu olen talle väga tänulik. Väga kahju, et kumbagi mu klaveriõpetajat pole enam elus, et saaks neile ette mängida, ideid vahetada ja arutada. Juozapėnaitėle käis pigem närvidele see, kui ma bändidega midagi tegin, sest tema arvates see võttis energiat ära ja raiskas aega. Aga noh, see oli tollal paratamatus, see oli mulle oluline, ma lihtsalt pidin seda tegema.

Teed ju siiamaani?

Oluliselt vähem. Ma arvan, et kui lähed mingite teemadega süvitsi, pead järjest rohkem nendele asjadele aega pühendama ja kõigeks tunde enam ei jagu. Eks nüüd pisut vanemas eas hakkab see popi teema ennast ammendama ka.

Kui palju on klassikaline klaverikäsitlus sind üldse aidanud selles, mida sa praegu teed? Uues muusikas läheb ju sageli kujutlus “heast kõlast” klassikalistest hea maitse piiridest välja. Kas pole vahel tunne, et nii pikk keskendunud tegelemine sellega on olnud ajaraisk?

Absoluutselt ei ole olnud ajaraisk! Mulle endiselt meeldib klassikaline muusika. Sõltub muidugi heliloojast, aga on kehv eelarvamus öelda, et kuskil ei lähe vaja ilusat klaveritooni ja kogu uus muusika on kõik üks suur kolkimine. Muide, hea maitse piire ületatakse romantilises muusikas minu meelest palju sagedamini! Mulle isiklikult tundub, et sellel muusikal või sellel praktikal, mida kutsume varajaseks, on ehk suurem ühisosa nüüdismuusikaga kui romantilisel. Varajases muusikas me päris sageli ei erista interpreeti nii selgelt. Selline suundumus on põhimõtteliselt nähtav ka teatavas osas nüüdismuusikas. Sa ütled nüüd kindlasti kohe, et romantilises ju ka – mõeldes näiteks Chopini ja Liszti peale, aga tegelikult selle muusika esituse koha pealt pole ju tänapäeval väga levinud, et keegi improviseeriks sinna midagi juurde. Mingist hetkest on muusikaajalugu läinud interpretatsiooni seisukohalt minu arvates mitte kõige põnevamat teed. Varem on muusik olnud palju universaalsem tegelane, kõik komponeerisid, tegid seadeid, see jaotus – helilooja, interpreet, virtuoos – polnud nii jäik. Nüüd on tekkinud selged rollid: võib olla suurepärane interpreet, kes aga ei suuda ega tohigi ühtegi nooti juurde panna. Minu jaoks pole selline suundumus huvitav. Korrata midagi äärmise täpsusega järele – ma saan aru sellest meisterlikkusest ja on väga uhke, et keegi niimoodi suudab, aga mind see ei paelu.

Loe edasi Muusikast 7/2016