Vox Clamantise album “Ja ma kuulsin hääle” pakub läbilõike Arvo Pärdi a cappella kooriloomingust. Kõlavad näiteks “Nunc dimittis” (2001) ja “Kleine Litanei” (2015), samuti kaks esmasalvestist – 2020. aastal loodud “Für Jan van Eyck”, milles ainsana lisandub koorile orel (Ene Salumäe), ning 2021. aastal valminud “O Holy Father Nicholas” – loodud Püha Nikolause kiriku avamise puhuks New Yorgi maailma kaubanduskeskuse ground zero alal. Albumi keskse telje moodustab tsükkel “Sieben Magnificat-Antiphonen” (1988). Teose seitse osa annavad kogu kavale sisemise rütmi ja hingamise. Plaadi nimilugu “Ja ma kuulsin hääle…” (2017) on erandlik mitte ainult sellel albumil, vaid kogu helilooja loomingus – tegemist on tema ainsa teosega, mis on loodud eestikeelsele pühakirjatekstile.
Kõige täpsem sõna selle albumi kirjeldamiseks on stiilipuhtus. See ei tähenda pelgalt korrektset esitust, vaid ka mõtestatud lähenemist. On selgelt tajutav, kui põhjalikult on ansambli kunstiline juht Jaan-Eik Tulve materjaliga töötanud mitte ainult vormi tasandil, vaid ka sisuliselt – iga detail on lõpuni läbi tunnetatud.
Kõige enam hämmastab ansambli ühtlane kõla. Hääled liiguvad erakordse täpsusega koos, ilma vähimagi kõhkluseta nii sisseastumistes kui ka fraasilõppudes. Selline ühtsus ei ole iseenesestmõistetav ka kõige tunnustatumate kollektiivide puhul, siin aga mõjub see loomuliku ja pingevabana.
Vox Clamantis paistab silma ka oma dünaamilise paindlikkusega. Piano’d on kohati lausa valuliselt haprad, forte’d kõlavad aga võimsalt, nagu oleks kõik oreli registrid korraga valla löödud. Eriti mõjusalt tuleb see esile teose “Sieben Magnificat-Antiphonen” seitsmendas osas “O Immanuel”, kus sujuv kasv pianissimo’st forte’ni on meisterlikult vormitud.
Sama tsükli viies osa “O Morgenstern” kujunes mulle kogu plaadi üheks kõrghetkeks. Tundub, et just selles loos on peidus kõige kaunimad ja erilisemad harmooniad, mille Arvo Pärt on suutnud oma pika karjääri jooksul kirja panna. Vox Clamantise hääled sobituvad sellega ideaalselt – need kõlavad nagu metsade kohal hõljuv udu vahetult enne päikesetõusu.
Vokaalselt väärivad eraldi esiletõstmist kõige kõrgemad sopranid ja kõige madalamad bassid. Kõrgeim sopran heliseb läbi kogu plaadi kirkalt ja kandvalt, ilma et muutuks teravaks või pingutatuks. Madalad bassid seevastu loovad vundamendi, millele ülejäänud harmoonia saab toetuda, ning nende tämber on pehme, soe ja sametine.
Plaadi üldmulje on ideaalilähedane. Siiski jäid kõrvu mõned pisiasjad: kohati kipuvad naishäälte e-häälikud jääma liialt kitsaks (eriti häirib see saksa keele puhul), ning “Sieben Magnificat-Antiphoneni” kolmanda ja neljanda osa vahel on salvestuslik üleminek veidi konarlik. Need on aga detailid, mis ei varjuta tervikpilti.
“Ja ma kuulsin hääle” on album, mis ei püüa kuulajat rabada efektiga, vaid paelub oma meditatiivse meeleolu, puhta kõla ja nüansirikka esitusega. See on läbimõeldud, viimistletud ja oma esteetikas äärmiselt selge – plaat, mis ei jäta kahtlust, et tegemist on ansambliga, kes tunneb Pärdi muusikat läbi ja lõhki.
