Aprilli algul toimus Tallinnas rahvusvahelise klassikalise muusika mänedžeride ühenduse International Artist Managers’ Association (IAMA) aastakonverents, mis tõi Eestisse agente, festivalijuhte, mänedžere, plaadifirmade esindajaid ja teisi muusikavaldkonna võtmetegijaid üle maailma. Tavapäraste paneelide ja ärikohtumiste kõrval püüti seekordset üritust siduda võimalikult tugevalt ka kohaliku kultuuriruumiga: külalistele tutvustati eesti muusikat, kontserdipaiku ja interpreete ning lisaprogrammis olid muu hulgas Arvo Pärdi keskuse külastused, Eesti muusika päevade kontserdid ja Kristjan Järvi “Nordic Pulse’i” projekt.
Kuigi konverentsi keskmes olid praktilised küsimused – rahvusvaheline koostöö, turneed, publiku kasvatamine ja harjumused, muusikatööstuse muutumine ja uued tehnoloogiad –, joonistus aruteludest välja ka laiem küsimus: milline võiks olla klassikalise muusika tulevik maailmas, kus konkurents inimeste tähelepanu pärast muutub üha tihedamaks.
Rääkisime konverentsi Eesti-poolse eestvedaja, muusikamänedžer Leelo Lehtlaga sellest, kuidas paistab Eesti rahvusvahelisel muusikaareenil, miks ei piisa enam ainult heast muusikast ning miks oleks klassikalises muusikas vaja senisest tugevamaid tugistruktuure ja pikemat strateegilist vaadet.
Mis teid tänavusel IAMA konverentsil kõige enam paelus?
Leelo Lehtla: Raske öelda. Kui ise korraldad, siis ei ole ju päris objektiivne. Minu esimene IAMA konverents oli 2008. aastal ja sellest ajast olen igal aastal kohal olnud. Üldiselt on mulle alati kõige huvitavamad olnud keynote-kõned või intervjuud. Kui räägivad sellised inimesed nagu Metropolitan Opera direktor – isikud, kellel on suur kogemus ja kes oskavad ka hästi mõtteid sõnastada –, siis neid on alati väga huvitav kuulata.
Tallinna konverentsi puhul tahtsin samuti midagi sellist välja pakkuda, aga Baltikumis ei tundunud olevat üht keskset nime, kelle ümber taolist formaati üles ehitada. Lahendasime olukorra hoopis teisiti: Tallinna Kammerorkester tegi omamoodi muusikalise sissejuhatuse ning sinna juurde tulid väikesed mõtteavaldused ja provokatsioonid, mis andsid kogu konverentsile tooni. Need töötasid üllatavalt hästi. Mina tegin ühe, samuti IAMA juhatuse esimees, Eesti Kontserdi peaprodutsent Maarit Kangron, ning veel ka Kaupo Kikkas.
Kaupo Kikkase näitusest kujunes üldse üks konverentsi hitte. Ta tegi päevade jooksul ka tuure, kus rääkis fotode juurde lugusid. Töötasime väga põhjalikult tekstidega, mis näituse juurde said, ja sellest sündis tõesti ilus tervik. Näitus liigub nüüd edasi ka teistesse kontserdisaalidesse.
Üldse oli meil mahukas lisaprogramm. Samal ajal toimusid Eesti muusika päevad, mille kontsertidele sai külalisi suunata. Peale selle olid Arvo Pärdi keskuse külastused, Kristjan Järvi “Nordic Pulse’i” projekt, Vox Clamantis, Eesti Rahvusmeeskoor … Tahtsime võimalikult mitmekülgselt näidata, mis Eestis toimub. Ja tundub, et see läks korda. Esmane tagasiside oli väga positiivne – hinnati seda, et lisaks ettekannetele sai kogeda ka kohalikku kultuuri ja muusikat. Väga palju räägiti toimumispaikadest: Mustpeade maja, Rahvusraamatukogu, Lauluväljaku klaassaal, Eesti Raadio esimene stuudio … Kõik need paigad jutustavad oma lugu.
Muidu on konverents ju ikka konverents – ärikohtumised, paneelid, arutelud. Aga meil õnnestus sinna juurde luua midagi rohkemat.
Kui rääkida teemadest, mis konverentsil läbi käisid – kas midagi ka üllatas?
Paneelide programm jagunes kaheks. Osa kureerisin mina, osa kuulus “Audio Classique’i” programmi alla, mis keskendub rohkem plaaditööstusele ja muusikameediale. Seal olid väga põnevad AI ja tehnoloogiaga seotud teemad, kuigi ise ma kahjuks neid kuigivõrd kuulata ei saanud, sest samal ajal toimusid ärikohtumised.
Minu kureeritud poolel oli neli suuremat teemaplokki. Esimene puudutas kontserdituure ja regionaalset koostööd. Seal ei olnud ehk midagi täiesti revolutsioonilist, aga väga oluline on neid teemasid aeg-ajalt uuesti läbi rääkida. Näiteks küsimus, miks agentuuri kaudu korraldatud turneed võivad olla tõhusamad kui iga kontserdi eraldi kokkuleppimine. Või kuidas riske jagatakse. Konverentsidel on alati ka palju inimesi, kes osalevad esimest korda, nii et teatud asju tulebki pidevalt uuesti lahti mõtestada.
Regionaalse koostöö puhul jäi kõlama, et Põhja-Balti piirkonnas ei toimi see veel nii hästi kui võiks. Baltikumis jäävad mõned asjad kindlasti raha taha, aga ainult rahapuudusega kõike seletada ei saa. Põhjamaad tegutsevad üsna isepäiselt ja neile on sageli atraktiivsem olla osa suuremast Euroopa turneest kui spetsiaalselt Põhja-Balti tuurist. Pealegi ei ole meie omavaheline koordinatsioon kuigi tugev. Ideaalis võiksime jõuda kunagi selleni, mis toimib näiteks Beneluxi riikides. Seal saavad suuremad kontserdisaalid ja korraldajad regulaarselt kokku, vaatavad piirkonna plaanid üle ja arutavad, millised projektid väärivad ühist toetust.
Tundub, et Benelux on tõesti hea näide. Meie Eesti Filharmoonia Kammerkooriga oleme ka seal piirkonnas palju tuuritanud ja süsteem töötab väga hästi.
Täpselt. Väga hea näide on ka Kanada Ontario piirkond, kus on spetsiaalne organisatsioon, mis koordineerib koostööd. Seal on püütud osa süsteemist teha ka digitaalseks, aga lõpuks on ikkagi vaja inimesi, kes seda tööd reaalselt veavad. Ainult platvormidest ei piisa. Korraldajate töökoormus on paraku tohutu ja pakkumisi on väga palju. Kui omavahelist dialoogi ei ole, siis jäävadki head mõtted lihtsalt õhku.
Mis teemad veel esile tõusid?
Üks suur teema puudutas orkestrite uusi kontserdiformaate. Selle aluseks oli värske uurimus, kus osales ka ERSO. Uuringus olid väga hästi välja toodud võimalused ja praktikad, kuidas orkestrid üritavad publikut kõnetada.
Seega jäi kõlama, et kontserdiformaadid muutuvad?
Ikka, sest noore publiku ootused on teistsugused – pikad formaadid ja ranged reeglid ei sobi neile nii hästi. Paljud katsetused käivadki selle ümber: kas muuta kontserdipaika, kasutada mingeid lugusid, videoid või teha lühemaid vorme. ERSO on selles mõttes teinud väga huvitavaid projekte – näiteks Teras Beachil või Klubi HALLis. Need julgustavad kuulajaid, kellele klassikalise muusika tavakontsert tundub kauge või
võõras.
Muidugi võib juhtuda, et inimene jõuab klassikalise kontserdi juurde alles hilisemas eas. Aga meil ei ole garantiid, et tänane 18-aastane tahab neljakümneselt samasugust formaati vastu võtta. Tähelepanu hajumine mõjutab juba praegu väga palju.
Võibolla peaks siis rohkem tegema crossover-projekte, mis on noortele huvitavamad?
Eks see on kahe otsaga asi. Kui rääkida päris crossover’ist popi või filmimuusikaga, siis ma ei ole kindel, kui palju see lõpuks sümfoonilise muusika juurde juhatab. Samas kõike võib teha, kui see on tasakaalus. Oluline on lihtsalt see, et crossover ei asendaks põhisisu.
Aga kui rääkida Eesti muusikast laiemalt – kuidas teile tundub, kuidas meie muusikal ja muusikutel praegu rahvusvaheliselt läheb?
Rahvusvahelisest kuvandist kõneldes on pilt väga hea. Meie heliloojad jõuavad maailma ja eesti helikeelel on mingi oma erilisus, mida hinnatakse. Järvid on muidugi teinud aastakümneid tööd eesti muusika nähtavaks tegemisel, samuti Arvo Pärt.
Eesti koorimuusika on täiesti omaette fenomen. Selle vastu ei saa, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Vox Clamantis laulavad erakordselt hästi ja teatud repertuaari ilmselt kõige paremini maailmas. Raskem on instrumentalistidega. Konkurents on seal lihtsalt nii tihe. Lauljate puhul otsitakse erilisi hääli ja kui sul on tugev häälematerjal ning tehnika paigas, siis sind märgatakse üsna kiiresti. Instrumentalistidega on teisiti. Seal hakkad sa karjääri üles ehitama mitte ainult tehnilise taseme, vaid isiksuse, repertuaari ja eristuvuse peale – mis on see, mis teeb sind huvitavamaks kui sada teist väga head tšellisti või viiuldajat Euroopas. Hans Christian Aaviku ja Marcel Johannes Kitse puhul on juba näha, et midagi liigub. Konkursivõidud aitavad, aga lõpuks tuleb ikkagi väga teadlikult üles ehitada see, mis sind eristab.
Üldiselt on Eesti kuvand maailmas väga positiivne, aga meil puudub endiselt tugev tugistruktuur. Agentuure on väga vähe. Tugevat kirjastust sisuliselt ei ole. Plaadifirmasid samuti peaaegu mitte. Kui me tahaksime päriselt suuremas mängus olla, siis oleks vaja pikaajalist strateegiat.
Ehk siis riiklikku strateegiat?
Loomulikult. Kes teine seda ikka teha saab? Kui vaadata näiteks Soomet, siis seal hakati juba aastakümneid tagasi väga teadlikult kogu süsteemi üles ehitama – dirigente, lauljaid, agente, tugistruktuure. Ja tulemused tulid. Meil oleks vaja mõelda, kuidas toetada ettevõtteid ja inimesi, kes on juba midagi saavutanud, ning kuidas kasvatada professionaalset muusikatööstust. Praegu tehakse väga palju entusiasmist ja omatulude pealt. Aga ainult turumajanduslikel alustel on selles valdkonnas väga raske kasvada.
Kas Eestis on ka midagi sellist, mida teistel oleks meilt õppida?
Ma arvan, et meie tugevus on ühest küljest sitkus ja teisest küljest paindlikkus. Me lahendame probleeme kiiresti ja loominguliselt, oleme innovaatilised. Eriti Põhjamaadega võrreldes on kontrast päris suur. Vanadel turgudel on rollid paigas ja süsteemid natuke kivistunud. Eestis on palju rohkem võimalust ise kujundada, kuidas asju tehakse.
Samas on meil vähe tipptasemel kultuurijuhte rahvusvahelisel areenil. Siin jõuame hariduse juurde. Kui Viljandi kultuurikorralduse tudengite seas on igal aastal paar väga andekat inimest, siis peaks neil olema võimalus minna maailma tippkoolidesse õppima. Mitte ainult teadmiste pärast, vaid ka kontaktide pärast. Need võrgustikud, mis sealt kaasa tulevad, on tohutult olulised. Praegu õpitakse Eestis väga palju lihtsalt töö käigus, aga et kasvatada rahvusvahelist konkurentsivõimet, peaks stardipositsioon olema tugevam.
Muusikute puhul on ju sama probleem. Näiteks koorilaulu valdkonnas tunneme väga tugevalt, et tipptasemel järelkasvu on keeruline leida.
Täpselt. Kui meil on juba olemas tugev koorikultuur, siis võiks sellele palju teadlikumalt peale ehitada. Sama puudutab kultuurikorraldajaid. Praegu lähevad paljud andekad inimesed valdkonnast lihtsalt ära. Palgad ei ole kuigi kõrged, turg on väike ja kui sa rahvusvaheliselt läbi ei löö, siis on võimalusi väga vähe. Sellepärast tulebki kogu valdkonda muuta atraktiivsemaks, luues erinevaid arenguvõimalusi ja parandades turundust kõige laiemas mõttes.
Näib, et tänapäeva maailmas ongi turundus võtmesõna. Ka muusikamaailmas.
Absoluutselt. Konkurents inimeste tähelepanu pärast järjest kasvab. Kui klassikaline muusika jääb maha nii turunduse kui ka sisu mõttes – kui ei looda põnevaid projekte ega uusi viise publiku kõnetamiseks –, siis võib tulla hääbumine. Sellepärast on vaja tipptasemel mänedžere ja turundajaid. Aga ainult sellest rääkimisest ei piisa. Kui tahame, et midagi muutuks, tuleb näidata ka selle valdkonna majanduslikku potentsiaali – töökohti, eksporti, rahvusvahelist mõju.
Selles mõttes on popmuusika valdkond meil hea näide. Tallinn Music Week on suutnud aastatega kujuneda rahvusvaheliselt nähtavaks platvormiks ja selle ümber on Music Estonia toel kasvanud terve tööstusharu. Klassikalises muusikas oleks samuti vaja tugevaid tugistruktuure – keskust või organisatsiooni, mis vaataks suuremat pilti: keda toetada, kuhu investeerida ja millist potentsiaali veel ei kasutata.
Konverentsil oli juttu ka tehisintellektist. Kuidas te näete AI mõju klassikalise muusika maailmale?
Seal on võimalusi ja ohte ilmselt üsna võrdselt. Kindlasti võib AI võtta ära osa lihtsamatest heliloominguga seotud töödest – näiteks mingid filmimuusika vahekihid või taustad, mida saab tehisintellektiga odavamalt ja kiiremini toota. Aga tipptasemel loomingut see ei asenda. Samas need, kes õpivad AI-d targalt kasutama, võidavad kindlasti. Turunduses ja mänedžeerimises aitab see juba praegu väga palju tööd automatiseerida ja lihtsustada. Interpretatsiooni ennast AI muidugi asendada ei saa.
Publiku järelkasvu teemat me veidi juba puudutasime, aga ilmselt on see ikkagi üks keskseid küsimusi. Kuidas noori klassikalise muusika juurde tuua?
Publiku kasvatamise küsimuses jääb minu meelest kõige olulisemaks järjepidevus. ERSO “sünnist surmani” lähenemine on selles mõttes väga hea näide – publikuga tegeldakse juba lasteaiast alates. Aga sama oluline on andmeid koguda. Kui sa ei tea, kes su publik on, kuidas ta käitub või mis teda huvitab, siis on väga raske temaga päriselt suhestuda. Selles mõttes on Eestis probleemiks ka see, et korraldajad ei pääse sageli ligi omaenda publikuandmetele.
Ja lõpuks jõuame ikkagi tagasi sama küsimuseni: kuidas luua süsteem, mis toetaks kogu valdkonda pikema perspektiiviga.
Millised konverentsil käsitletud teemadest puudutavad teie hinnangul Eestit kõige otsesemalt?
Ma arvan, et peaaegu kõik need teemad puudutavad meid väga otseselt. Eesti muusika kuvand maailmas on väga hea, aga ainult sellest ei piisa. Valdkond on konservatiivne ja usaldus tekib aeglaselt. Ainult turumajanduslikel alustel on siin väga keeruline kasvada. Just sellepärast oleks vaja pikaajalist vaadet ja süsteemi, mis toetaks kogu valdkonda tervikuna, alates haridusest ja lõpetades ettevõtete kasvutoetustega. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse omadeni kahjuks meie muusikaettevõtted täna ei küündi.
