3.–7. märtsil toimunud TUJA ehk “Tudengijazz” on Eesti pikima traditsiooniga rütmimuusikafestival, mis korraldati 2026. aastal juba 44. korda. 1982. aastal alguse saanud üritus on aastakümneid olnud hüppelauaks paljudele eesti muusikutele ning jäänud üheks olulisemaks noorte jazz- ja rütmimuusikute platvormiks, pakkudes publikule võimalust jälgida muusikute arengut ja uusi suundumusi Eesti muusikaareenil.
Tänavu viidi festival läbi mitmes linnas: avajämm ja kaks kontserti Tallinnas, üks kontsert Tartus ning üks Pärnus. Üritus ei piirdunud pelgalt kontsertide jadaga, vaid andis ülevaate Eesti noorte muusikute loomingust, kus kohtusid jazz, uued helikeeled ja eksperimentaalsed lähenemised. Seda võib vaadelda kui maitsekatset, kus noored muusikud otsivad piire ja kujundavad oma helikeelt.
Festival algas Philly Joe’s jazziklubis. See ei olnud klassikaline kontsert, vaid kohtumine – muusikud ja publik samas ruumis ilma kindla piiri ja hierarhiata. Majabänd alustas jazzistandarditega, kuid õhtu edenedes muutus lava vabamaks. Muusikud vahetusid, koosseisud tekkisid ja lagunesid ning improvisatsioon muutus peamiseks väljendusviisiks. Just siin tuli esile “Tudengijazzi” üks olulisemaid väärtusi – see ei ole ainult esinemine, vaid ka kohtumine, katsetamine ja suhtlus.
Festival liikus läbi Eesti, alustades Tartust, jätkates Pärnus ning jõudes lõpuks Tallinna, kus astusid üles kõik koosseisud. Tartu kontsert paistis oma olemuselt kõige toorema ja otsingulisemana. Seal astusid üles koosseisud nagu Tulem, Lossi Trio ning Suursild & Ingólfsson Duo, kes andsid festivalile mitmekesise ja žanripiire ületava alguse.
Suursild & Ingólfsson Duo on ebatavaline flöödi ja kitarri ning elektroonika kooslus, mille keskmes on mõlema bändiliikme originaallooming. Nende esitus keskendus helimaastike loomisele, kus pillide rollid ei püsinud traditsioonilistes piirides, vaid vaheldusid ja põimusid. Tulemuseks oli rahulik ja voolav muusikaline teekond, mis mõjus pigem atmosfääriliselt kui rütmiliselt ning kutsus kuulajaid süvenema detailidesse.
Ansambel Tulem (Jani Juuse – vokaal, Ken Arula – räpp, Jaagup Nõlvak – saksofon, Andre Laikre – klahvpill, Märten Lehto – basskitarr, Patrick Alexander Staak – trummid ja Richard Raun – kitarr) esindas seevastu energilisemat ja rütmipõhisemat suunda, viljeledes jazzi ja hiphopi fusion’it. Nende loomingus kohtusid sving ja tänapäevane swag, mille tulemusena tekkis kontrastne, kuid toimiv tervik. Eestikeelne tekst ja tugev rütmiline alus andsid muusikale selge identiteedi ning lõid kaasahaarava ja jutustava mõõtme.
Lossi Trio (Anete Põltsama – vokaal, klahvpill, Emil Joonatan Seene – basskitarr ja Oskar Nursi – trummid) jäi nende kahe vahele oma žanriliselt vabamas lähenemises. Nende looming ei allunud kindlatele raamidele, kuid liikus sujuvalt R’n’B, jazzi ja indie vahel ning põigates kohati ka popi ja bossanoova suunas.
Pärnus astusid üles K9, Kleer Suursild Kvintett ja COLDWAVE. K9 (Kairiin Kukk – klahvpillid, Paula Žuga – vokaal, Pent Järve – kitarr, Gustavs Saulītis – basskitarr, Aron Talu – trummid, Evelin Uue – tšello, Sandra Helena Valdma – viiul, Melissa Carita Ots – viiul, Kristin Klesment – vioola) esitas Kairiin Kuke loomingut, mis on tugevalt mõjutatud kaasaegsest jazzist, sealhulgas Tigran Hamasyani loomingust, mis väljendus keerukates liittaktimõõtudes ja rütmiliselt nõudlikes riffides. Ansambli koosseis on ebatavaliselt suur, hõlmates lisaks tavapärasele rütmigrupile ka keelpille, mis andsid muusikale orkestraalse mõõtme. Tulemuseks oli kihiline ja tehniliselt ambitsioonikas tervik, kus intensiivsus vaheldus meloodilisemate ja emotsionaalsemate hetkedega.
Kleer Suursild Kvintett (Bjarni Már Ingólfsson – elektrikitarr, Iver Graabræk-Dyndahl – vibrafon, Andreas Solheim – kontrabass, Mattis Teigen-Kolerud – trummid) ühendas eesti ja skandinaavia muusikuid. Nende helikeel oli atmosfääriline ja tasakaalukas, mõjutatud Põhjamaade muusikast ja kaasaegsest jazzist. Flöödilikud fraasid ja ansambli ühine kõlapilt lõid ruumi, kus iga muusik panustas tervikusse võrdselt, viies kuulaja justkui rahulikule, kuid pidevalt arenevale muusikalisele rännakule.
COLDWAVE (Ann Marii Kirsi – vokaal, Siim Hendrik Saar – kitarr, Sander Berens – klahvpillid, Claus Heinrich Riismaa – basskitarr, Marten Männa – trummid) esindas kõige kaasaegsemat suunda, ühendades R’n’B, indie ja hiphopi. Nende tugevus oli gruuv ja voolav rütm, mis lõi pingevaba ja publikut kaasa haarava atmosfääri.
Festival kulmineerus Tallinnas, kus kõik koosseisud veelkord esinesid. See andis võimaluse vaadata ja kuulata neid projekte terviklikumalt ning võrrelda, kuidas sama muusika eri keskkondades ja hetkedes mõjub. Kuigi repertuaar jäi suuresti samaks, ei olnud tegu kordusega otseses mõttes. Improvisatsiooniline iseloom tähendas, et iga esitus erines eelmisest. See tõi hästi esile rütmimuusika ühe olulise omaduse: sama materjal võib laval kõlada iga kord uue ja värskena. Tallinna kontsertidel oli tunda ka suuremat enesekindlust ja lavalist küpsust. Ideed olid selgemini välja joonistunud ja ansamblite omavaheline tunnetus tugevam, mis võimaldas publikul keskenduda rohkem muusikalisele tervikule.
Kokkuvõttes näitas TUJA 2026, et “Tudengijazz” on noortele muusikutele endiselt oluline platvorm. Festival ei paku pelgalt valmis ja lihvitud esitusi, vaid loob ruumi protsessile, kus noored muusikud saavad katsetada, eksida ja areneda. Just see mitmekesisus – alates atmosfäärilistest helimaastikest kuni rütmiliselt kaasahaaravate fusion-koosseisudeni – peegeldab hästi tänapäeva rütmimuusika laia spektrit. Kuigi kõik ideed ei olnud veel täielikult välja kujunenud, ei ole see “Tudengijazzi” puhul puudus, vaid pigem tugevus. Festival annab aimu, kuhu Eesti noorte muusika liigub ning milliseid suundi ja mõtteviise uus põlvkond endaga kaasa toob. Nii võibki “Tudengijazzi” vaadata mitte ainult kui kontserdisarja, vaid kui pidevas muutumises olevat platvormi, kus sünnivad tulevased muusikalised suunad ja nimed.
