Ansambel Vakkka! koosseisus Karl Tipp (saksofon, elektroonika) ja Kristjan Kannukene (vioola, elektroonika) viis kuulajad 17. mail Tallinna Peeteli kirikus toimunud kontsert-salvestusel “Aegade hääl” rituaalsele muusikalisele rännakule, mis kulges keskajast tänapäeva. Kava sidus elegantseks tervikuks keskaja mitmehäälse muusika tõlgendused, ansambli Vox Vulgaris loomingust inspireeritud seaded, muusikute endi algupärase loomingu ja live-elektroonika kõlamaailmad.
Ansambel Vakkka! tegutseb aastast 2022, mil tuldi esmakordselt kokku, et esineda Tallinna vanalinna päevadel. Sellest johtuvalt on ka tänaseni koosseisu üheks algimpulsiks keskaegse muusika esteetika, mille kütkestavad meloodiad ja rütmistruktuurid on kokku põimitud nii rahvamuusika motiivide kui ka improvisatsiooniga. Tähtsustades muusika ajaloolist vabadust ja selle võimet üle aegade kuulajaid kõnetada, esindab ansambel Vakkka! tõeliselt kaasaloovat, ent seejuures ka esteetiliselt ajalooteadlikku esituspraktikat. Ehkki koosseis ei kasuta n-ö autentseid instrumente ega üks ühele interpretatsiooni, annab nende vanamuusika tõlgendus veenvalt ja värskelt edasi ajastuomase hinguse. Ajalooteadlikkus ei väljendu seega mitte niivõrd otseselt muusikas ja instrumentides endis, vaid just nimelt muusika kaasaloovast tõlgendusest tulenevas esteetilises tervikus.
Kuivõrd vanamuusikat iseloomustabki muu hulgas interpreedi kui muusika loova tõlgendaja roll ja osakaal, sobitub Vakkka! improvisatoorne printsiip kokku ajastule omaste põhimõtetega. Nii on ka improvisatsioon ühenduslüliks vanema suulise ja uuema muusikakultuuri vahel, mida üksteisest lahutavad küll sajandid, ent millel on teineteisele nii mõndagi pakkuda. Sellest võrsub ka “Aegade hääle” kontseptuaalne paradoks, sest kuigi ühest küljest on tegu vana muusikaga ning ka improvisatsioon on justkui ajatu ja muusikaga alati kaasas käinud, sünnib see teisalt alati käesoleval hetkel. Just läbi improvisatsiooni kohtuvadki Vakkka! kavas kaks esmapilgul pea äärmuslikku kontrasti, mis aga lähemal vaatlusel ja kuulamisel sulavad kokku orgaaniliseks ja sundimatuks tervikuks.
Vakkka! saksofoni, vioola ja live-elektroonikaga ellu kutsutud keskaegse muusika maitsekas ning detailitundlik kaasajastamine vaid värskendas seda kauget muusikatraditsiooni. Sidudes selle nii kaasaja esteetika kui instrumentidega, äratas Vakkka! ka Perotinuse ja Leoninuse muusika taaskord ellu ning muutis selle tänapäeva muusikaga kohanenud kuulajale suhestutavaks, otsekui siin ja praegu kohal olevaks nähtuseks. Ehkki keskaegsele muusikale oli lisatud õrn ja maitsekas elektrooniline nüanss, mis võimaldas meloodiapillide kõrvale ka harmoonia ja akordide kihi, jäi siiski alles isepärane keskaegne vaimsus. Väljendus see siis meloodiates ja intervallikas või hoopiski kiriku kontseptsioonis ja atmosfääris, mille eriline akustika lõi ideaalse keskkonna ajastuteülese kõlapildi esitamiseks. Kontserdist valminud salvestisele annab seeläbi kaalu nii kirik kui ka kuulama tulnud publik, kes on osa sellest hetkest.
Tipp ja Kannukene on suutnud luua sünergilise ja kaasahaarava kontsert-salvestise-terviku, kus nende originaallooming ja arranžeeringud pole mitte kavas olnud keskaegse muusika kõrval või vahel, vaid sellega sümbiootilises dialoogis. “Aegade hääl” ongi seeläbi sõna otses mõttes nii aegade ülene kui ka vaheline ning kutsub kuulajat hetkeks peatuma, et lasta muusikal end kõnetada. Iseäranis tabavalt sobitud see kokku ka koosseisu nimega – Vakkka!, mis pole mõeldud mitte käskivas kõneviisis vakka olemisena, vaid pigem kutsena vaikuses korraks kuulatada ja lasta muusikal end üllatada.[1]
[1] Ansambli nimest ja sünniloost rääkisid Tipp ja Kannukene lähemalt 15. mail Klassikaraadios Nele-Eva Steinfeldile antud intervjuus.
