Verdi Tartus “Aidat” loomas. Fiktsioon 150 aastat pärast ooperi esietendust

Elan Tartus, Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnas ja selle lähenedes mõtisklen üha enam, milliseid suurmehi ja -naisi on siin linnas ringi uidanud, lühemat või pikemat aega elanud.


Verdi dirigendipuldis.

Palju seoseid

Kohe meenub hõimlane, ungari helilooja ja imepianist Ferenc Liszt. Tema oli Tartus 1842. aastal, andis kaks kontserti ülikooli aulas ja privaatkontserdi kirjanik Faddei Bulgarinile kuulunud Salme tänava Karlova mõisas. Mälestustahvel mõisahoonel oleks igati asjakohane. Või mõni Liszti nime kandev Karlova tänav. (Mitte küll Salme tänav, sest siis kaoks Kalevipoja ema Linda õe nimi). Tarbatu tüdrukud Linda ja Salme elanud siin ümbruses põletatud savitellistest majas ja siia Kalev kaasat kosima tuligi. Valik kahe võluva neitsi vahel pöördus Linda kasuks. Kalevi kosjaskäiku tähistab läheduses asuv Kalevi tänav, Linda nime jäädvustab Salme paralleeltänav, mis suubub Lev Tolstoi tänavasse.

Tolstoi tänav sai nime Karlovas asunud kirjandusühingu abiga märtsis 1917. Protokollid peegeldavad vaidlusi kirjaniku siinviibimisest: kus ta peatus, kas alustas või lõpetas romaani “Sõda ja rahu”, kas peaks tänav saama nime Tolstoi või Sõjarahu.


Tänavu märtsis, koroonaviiruse kõrglainel sai mulle jalutamisest igapäevane tegevus. Kord, pea täis uitmõtteid, jäi pilk peatuma tänavasildil Aida. Teame, et tegemist on laohoonet tähistava sõnaga “ait”. Tänavanimed on pärisnimed ja omastavas käändes, seega Aida.

Seistes Aida sildi all, tundsin, kuidas pead läbis mõttejõnks – kas nimel võiks olla seost Giuseppe Verdi ooperiga “Aida”? Mõte tundus nii absurdne ja naljakas, et lõbustasin end sellega tükk aega. Minu “mõtteuidangute” tõusis see teise koha (esikohal on uidang eesti neiust Janast Puškini “Jevgeni Oneginis”, kes abielludes vürst Greminiga säilitas uues eesnimes Tatjana nii neiupõlve ees- kui perekonnanime!).

Kiirustasin koju, lugesin läbi “Aida” saamisloo Helga Tõnsoni Verdi elulooraamatus “Traagikust naerva mõttetargani” ja – oh üllatust! Just nüüd, 2021. aastal möödub “Aida” esietendusest 150 aastat! Ooper esietendus Kairos 24. detsembril 1871.

Asusin hasardiga otsima jälgi Verdi võimalikust viibimisest Tartus.

Kirjandusmuuseumis leidsin Eesti Postimehe 1870. aasta aprillikuu numbrist huvitava kuulutuse (keelekasutus muutmata):

Tartus, Aida ulitsa 3, Karlova mõisamaade jures tahhetakse

ürimaja päriskrundi peal kõrvalise hone ja väikse lilleaiaga

ärramüa.

Lähhemat teadust annab sealtsammast lesk L. Mettus.

Majas olla elmise kevvade ilmakulus italia helivõidlane

Värdi operat kokkupannud.

Märkus “Värdi” kohta inspireeris otsinguid jätkama. Linnamuuseumist sain teada, et maja Aida 3 hävis II maailmasõjas ja lopsaka umbrohuga krunt on tühi tänini. Infonarmaid lisandus veel ülikooli muuseumist ja raamatukogust. Traageldasin kõik kokku ja sain ühe võimaliku sündmusterea, mida esitan panoraampiltidena.


I panoraampilt. Miks Tartusse?

Verdi Tartusse tulek seostus tema viibimistega Peterburis. Peterburit külastas ta aastal 1862 koguni kaks korda, sest Maria teater oli tellinud ooperi “Saatuse jõud”. Esimene külastus seostub lepingu, teine esietendusega. Hea kontakt tekkis Verdil ooperit juhatanud tšehhi päritolu dirigendi Eduard Napravnikuga. Juba siis oli jutuks edasine koostöö ja kui

1869. aasta algul valiti Napravnik Maria teatri peadirigendiks, saatiski ta Verdile kutse tulla läbi rääkima uue ooperi asjus. Oli teinegi põhjus – aprillis tuli välja “Saatuse jõu” uus redaktsioon – sama, mille Verdi tegi Milano La Scalale.

Verdi viibis Peterburis 8.–20. aprillini 1869. aastal. Põhiline aeg kulus “Saatuse jõu” proovidele. Esietendus toimus 18. aprillil ja edu oli suurem kui 1862. aastal – Verdi käis laval kummardamas kaheksa korda. See oli Venemaa kohta suur arv.

Kahel päeval tutvustas Verdi teatrijuhtidele uue ooperi sünopsist, mis tugines Vana-Egiptuse legendile (autoriks tuntud egüptoloog E. Mariette) ja Antonio Ghislanzoni veel lõpetamata libretot. Töövariant kandis nime “Sfinksi varjud”. Egiptuse temaatika oli selleks ajaks esile kerkinud kogu maailmas. Põhjuseks kohe-kohe valmiv Suessi kanal, mille ülemaailmne tähtsus oli vaieldamatu. Maria teater oli väga elevil nii aktuaalse temaatikaga ooperist ja Verdiga sõlmiti eelleping.

Ootamatult tõi Napravnik Verdile välisministeeriumist äreva teate poliitilise olukorra kohta Itaalias. Võimud olid hakanud jälitama ja vahistama kunagisi vabadusvõitlejaid (eriti Garibaldi toetajaid). Napravnik soovitas Verdil jääda paigale, et ära oodata olukorra rahunemine.

Verdi jäigi n-ö pehmesse eksiili ja leidis hea võimaluse ellu viia uitmõte – külastada salapärast Liivimaa ülikoolilinna Dorpatit (Tartut). Euroopa heliloojaile (ka Verdile) oli see kohanimi mällu jäänud, sest seal olid käinud mitmed korüfeed – Wolfgang Amadeus Mozart (1778. a. aprill, vt Sirp, 27. I 2006 “Veel üks Mozart”, J. P. Pottier’ ettekanne Prantsuse Instituudis). Ferenc Liszt (märtsi lõpp-aprilli algus 1842, vt A. Põldmäe “Tartu Ülikool, klaver ja Liszt”, T.M.K. 2011, nr 10) või Robert ja Clara Schumann (1844. a. veebruar, vt K. Leichter “Valik artikleid”, Tallinn, 1982; A. Karm, “Clara ja Robert Schumanni kontserdireis Tartu kaudu Venemaale”, Muusika, 2005, nr 11).

Verdi sõitis Tartusse postitõllas, just nagu Liszt omal ajal, sest Peterburi–Tartu raudteed polnud ikka veel (Peterburisse sõitis Verdi rongidega Milano–Varssavi ja Varssavi–St Peterburg). Läänes unustatud postitõllas loksumine tundunud nüüd koguni eksootiline. Sõit läbi Narva kestis kolm päeva ja 24. aprillil 1869 oli Verdi Tartus.


II pilt. Ooperi komponeerimine, fooniks laulupeoeelne melu

Tsaaririik nägi ette (nagu nõukogude aegki), et pikemaks ajaks tulnud võõras pidi enda ja elukoha “möllima” võimudele. Verdi läks selleks Tartu raekotta, kus kohtus justiitslinnapea Carl Victor Kupfferiga. Verdi selgitas olukorda ja esitas palve olla inkognito, ajakirjanike vaateväljast eemal. Seda talle ka lubati. Ohtu, et ta tänaval ära tuntakse, ei olnud, sest pigimusta habeme oli ta maha ajanud. Aga just habemest tunti Verdit kõikjal, ka Eestis, kus fototrükk oli üsna levinud.