Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et minu õpingute ajal muusikaakadeemias tuli kellelgi tollasest sõpruskonnast äkki idee minna jalgrattamatkale. Kellel see idee täpselt tuli, enam ei mäleta; kust selline mõte alguse sai, pole ka aimugi. Igatahes läksin paari sõbraga Hawaii Expressi, ostsin endale elu esimese korraliku maastikujalgratta (vastupidava, raske terasraami ja laiade rehvidega Classicu, mis rühkis vankumatult läbi nii liivast kui ka mudast) ja sõitsime paariks päevaks Hiiumaale.
Varem olin maal vanaema juures tolleaegse moodsa “kokukaga” sugulaste ja metsa vahet sõitnud, ühtegi pikemat distantsi aga mitte. Muidugi jäi istmik pikast sadulas istumisest algul valusaks ja lõkkel toidu vaaritamine võttis harjumatult palju aega, aga toredas seltskonnas ja ilusas looduses kilomeetrite mõõtmine jättis sellegipoolest hea mälestuse. Järgmisel suvel tegime veel ühe retke, Setumaale sõprade juurde, ning lühemaid ja pikemaid rattatiire lisandus aeg-ajalt veel. Tuttavaid leidus ju mitmes Eestimaa nurgas ning nende külastamiseks olid rong ja ratas suviti igati sobilik kombinatsioon.
Kui muusikaakadeemia 2000. aastal lõpetasin ja kooriühingusse tööle asusin, tuli õige varsti vahva pakkumine lüüa kaasa roheliste rattaretke kultuuriprogrammi koostamisel. See retk oli “Kuidas elad, Lahemaa?” 2002. aastal ning kutsusime sinna esinema koore ja ansambleid, kelle kavad retkeliste teele jäävatesse kirikutesse või vabaõhulavadele tundusid sobivat. Muidugi võtsin siis nõuks esimest korda elus ka ise roheliste rattaretke läbi sõita ning sealsed sageli saja kilomeetri ligi ulatuvad päevadistantsid sujusid üllatavalt kergesti. Kontserdipublik oli tavapärasest tunduvalt suurem – retkel tallas pedaale mitu tuhat ratturit – ja kuulas koorimuusikat sama suure rõõmuga kui matkaprogrammis esinevaid bände. Eredalt jäi meelde minust mööda kihutanud punkarite masti seltskond, kes üksteisele hõikus: “Andke nüüd ketsi, TTÜ kammerkoor hakkab juba kümne minuti pärast esinema”. Ja väike kirik metsa vahel, kuhu Toomas Volli lastekoori Argentum Vox kuulata sooviv seltskond kuidagi ära ei mahtunud, nii et Toomas andis lihtsalt mitu kontserti järjest mitmele kirikutäiele. Ja rannaäärse vabaõhulava ümber istuv mitmesajapealine ratturitest publik, kes Tallinna Gospelkoori esinemise lõpus püsti tõusis ja Vinteri “Põhjamaad” mitmehäälselt kaasa laulis.
Roheliste rattaretkedel tegin kaasa ka mitmetel järgmistel kordadel, aga lisaks tekkis idee: mis oleks, kui teeks ratastel ringi ümber Eesti? Kohe päris riigipiiri mööda, niipalju kui see teid mööda võimalik on. Ostsin oma elu esimese Regio atlase ning hakkasin võimalikku marsruuti nuputama ja päevadistantse arvutama. Mugava inimesena otsustasin kohe, et telkide kaasavedamise asemel tahaks ikkagi katuse all ja hea õnne korral ka voodis ööbida, ka söögikordade ajaks õnnestus end sättida kohalike sööklate ja külapoodide lähedusse.
Kuna Eesti ümbermõõt osutus algul arvatust pikemaks, sai esimene matk tehtud Tallinnast mööda maismaaserva ja siis piki Läti piiri kuni Valgani ning sõidetud sealt rongiga Tallinna. Järgmisel suvel siis juba jätkasime Valgast mööda piiri Narvani ja sealt põhjarannikut pidi Tallinna tagasi. Esimene matk ehk pool Eestit sai enam kui 600 kilomeetri ja nädala pikkune, teine juba ligi 1000 kilomeetri ja kahe nädala kanti. Kolmandal suvel tegime tiiru ümber Saaremaa (üle 600 km ja 10 päeva), siis ümber Hiiumaa, siis diagonaalis läbi Eesti ja nii edasi. Kuna mind huvitasid eelkõige vanad kirikud ja mõisahooned, sättisin marsruudid neid pidi paika ja öömajagi saime algul peamiselt pastoraatides, hiljem ka turismitaludes. Valisime Regios ilusaks märgitud teed, vaatasime üle kõik trassile jäävad vaatamisväärsused, ronisime kirikutornidesse, proovisime vanu oreleid, ujusime mere- ja järverandades ja kohtasime palju põnevaid inimesi. Eesti geograafia sai kohe palju selgemaks.
Ja mitte ainult Eesti geograafia. Mõned aastad tagasi tegime esimese välisrattamatka Ahvenamaale, seejärel Turu saarestikku, järge ootab Gotland. Ilusaid avastamist väärt kohti jagub kindlasti veel palju. Tänaseks teenib mind juba kolmas ustav jalgratas, praegu kerge alumiiniumraami ja hübriidrehvidega Scott, mis paksus liivas ja teedeta maastikul pole just parim instrument, aga nii asfaldil kui ka metsateedel sõidab peaaegu ise. Ja seda jaksab vaevata ka rongi kõrgemasse rattahoidjasse upitada.
Raske on ühe lausega öelda, mis tekitab suviti vastupandamatu soovi rattamatkale minna. Jah, tee läheb enamasti ülesmäge ja tuul on enamasti vastu (kui ilmateade ütleb “muutliku suunaga tuul”, siis tundubki see muutuvat iga kord, kui rattur suunda muudab, et uuesti vastu puhuda), kuumadel päevadel praeb päike (ratta seljas ju konditsioneeri ei ole) ja ajuti sajab vihma kaela. Aga teel nähtu ja kogetu korvab selle kuhjaga.
Kas teadsite, et Tallinnast lääne poole sõitma hakates asuvad vahepeal üsna järjestikku Kalli, Paiküla ja Hellamaa; et Läti piiri ääres Misso lähedal teeb turismitalu kokk maailma parimat kukeseenekastet värske kartuliga; et Abruka söögimajas polegi menüüd, vaid teeline saab süüa seda kala, mida perenaine hommikul ranna äärest püüdis; et pole ülevamat tunnet, kui pärast 80 kilomeetri kruusateede läbimist jõuda kohale sõbraliku perenaise manu, kes on ratturitele sauna kütnud ja pannkooke praadinud? Ühes alevikus lubas kohalik pastor meid lahkesti kogudusele kuuluvasse korterisse ööbima, ridaelamus oli uks lahti ja võti sissepoole ette jäetud – mine aga ja puhka. Teises paigas ei lasknud söökla juhataja meid edasi sõita, ehkki tema asutus oli peielauaks reserveeritud ja muidukülastajatele kinni. “Kuhu te siit siis nüüd lähete, järgmine söögikoht on 30 kilomeetrit eemal,” ütles ta vastuvaidlematul toonil ja tõi meile maja ette lauale suurepärased praed. Kirikutes ja mõisates asjatavad inimesed räägivad enamasti rõõmuga oma kohalugusid, mitmetes külades on kohalikud memmed-taadid oma Lutheri toolid köögist tee äärde tõstnud, vaatavad möödaminejaid ja teevad heal meelel juttu. Kui vähegi mahti kuulata, saad täpselt teada, kuidas on küla juhtimisega lood, kes on siitkandi kõige jõukam mees ja mis viimasel ajal huvitavat juhtunud. Suuline pärimus missugune!
Rattaga rännates märkad väikesi asju: maa ja mere piiril õitsevad lillad randastrid, kadakate vahel õõtsuvad ämblikuvõrgud, vihmaaegne märgade kaselehtede lõhn, valgete pitskardinate ja räästa all rippuva lilleampliga bussiooteputka, linnulaul, õhtul loopealsele laskuv udu, imelised päikeseloojangud. Tee ääres lõhnavad hunnitult metsmaasikad, angervaksad, põdrakanep ja niidetud hein – selle lõhna tahaks purki panna ja talvel jaokaupa nuusutada. Ning palju toredaid inimesi, südamlikke kohtumisi ja rõõmsaid kohalejõudmisi jagub rattamatkadel alati.
