Kahtlustan, et iga väike tüdruk on unistanud nukumajast. Mina nägin seda näiteks Pipi raamatus – värviline paarislehekülg peatükis “Pipi käib kaupluses”, kus Annika majakese ees põlvitab ja mängib. Andis alles imetleda! Aga on ka neid õnnelikke, kellel seesugune imeasi kodus mängimiseks olemas. Ühe taolise on meisterdanud viiuldaja ja laulja Eeva Talsi.
Eeva jutustab, et sattus ükskord Tartus sellisesse poodi nagu “Karud ja pojad”. See on põnev kunsti- ja vintage-asjade äri, kus on ka mänguasju. Seal juhtus ta nägema nukumaja ja sai teada, et taolise saab ise ehitada. “Seda nähes meenus mulle lapsepõlvest, et olid “Lundby” hästi realistlikud miniatuursed nukumajad ja üks selline oli minu sõbrannal. Kui siis seoses koroonaga läks elu keeruliseks, leidsin, et mulle on hobi vaja, et mitte üle mõelda. Siis hakkasingi otsima ja vaatama, missugune see miniatuuride maailm on ja kust neid asju saada.”
Selgub, et maja ei ole ise vineerist välja saetud ega nullist ehitatud, vaid kõik osad on kusagilt ostetud. Karkassi tükid näiteks on tellitud Inglismaalt. Eeva tunnistab, et enne tal meisterdamise kogemust ei olnud. “Kui koolis oleks olnud võimalus puutööd teha, siis ma oleksin seda ka proovinud. Meisterdamise oskus on ju hästi praktiline. Aga eks see ongi nii, et mõtled, et ei oska ega julge, aga siis mõtled, et no ja mis siis. Paljud asjad tegin katse-eksitusmeetodil ja nii mõndagi läks algul ka vussi. Ainuüksi karkassi kokku panemine oli keeruline. Ma ei olnud kunagi varem ise midagi ehitanud, kaasas olnud õpetusest ei olnud ka kuigivõrd abi.”
Ka kõik sisekujunduse asjakesed on ostetud välismaalt poodidest, kui Curly Strings on tuuridel olnud: Kanadast, USAst, Jaapanist. “Tean, et Saksamaal on samuti pood, aga ma ei ole sinna jõudnud. Eestist neid asju osta ei saa. Ega palju selle ala harrastajaid siin ole ka. See on selline keskealiste naiste hobi, kes armastavad kodu sisustamist ja viimistlemist. (Naerame.) See ei ole üldse laste hobi või laste asi, sest need asjad on tehniliselt päris keerukad teha, kasvõi riiulid, kandikud või mis iganes mööblitükid. Need tuleb ise kokku panna, liimida, värvida. Näiteks põrand – see kalasabaparkett on tehtud jäätisepulkadest, tükid ise ükshaaval skalpelliga mõõtu lõigatud.”
Eeva möönab, et kui ta kunagi peaks veel ühe sellise maja ehitama, siis tahaks ta panna sisse ka elektri. “Kui mul olid tapeedid juba seina liimitud ja asjad üsna valmis, siis alles lugesin, et elektrijuhtmed oleks ka saanud panna ja seda oleks tulnud teha varem – nagu päris majas, enne juhtmed, alles siis viimistlus. Nii et kõik need lambid siin saaksid põhimõtteliselt põleda. Aga eks see ongi nõnda, et ehitamise käigus muudkui õpid. Esimene kalasaba-parkett ei tulnud veel nii hästi välja, aga teises toas on juba päris hea. Seinapaneelid – need on ise mõõdetud, välja lõigatud, värvitud – tahtsin, et need oleksid võimalikult tõetruud. Siin on osa asju veel ka pooleli. Näiteks kõik liistud ei ole veel pandud, kardinapuud on ostetud, aga on ka osaliselt üles panemata – nagu koduski, kus liistud ja kardinapuud on viimased asjad, milleni jõutakse (naerame) –, sest kinnitused tuleb välja mõelda ja valida, kõik nupud ja vidinad poest eraldi osta, neile augud teha jne – pisidetaile on hästi palju.”
See maja on nagu päris hoone, all on poed ja üleval elamine tervele perekonnale. “Kõige viimane asi, mille ma siia ehitasin, oli liha- ja kalapood, need osad on ostetud Torontost. See on hästi kallis hobi, kõik need väikesed asjakesed on käsitöö. Näiteks lihavalik – see on nii realistlik, neid teeb üks prantsuse kunstnik, kes ongi keskendunud ainult miniatuursetele lihadele. Koogipood on pärit Tokyost. Kõige kallim asi on pliit, see maksis 250 dollarit ja ühtegi nii kallist asja ma enam kindlasti ei ostaks. (Ahhetame ja naerame.) Ka see käib tegelikult stepslisse ja töötab elektriga. See on ka väga õrn ja kipub katki minema.”
Nagu öeldud, ostetakse asjad ükshaaval vastavatest kauplustest ja kogu see töö võib võtta aastaid nuputada, meisterdada, ümber teha, parandada. “New Yorgis jäi mulle silma üks tugitool, aga poes öeldi, et see on broneeritud ja et need vintage-tugitoolid olevat läinud nagu soojad saiad. Harrastajad hoiavad kaubavalikul silma peal ja kui tuleb midagi uut, siis see läheb hästi ruttu müügiks. Kui neisse poodidesse astuda, siis saab aru, et on inimesi, kes väga fännavad kogu seda asja ja on neid, kellel on maju palju. Torontos on väga suur kauplus. Sinna tuli kõne – olin just poes ja kuulsin, mida räägiti –, kus üks vanaproua ütles, et soovib ette võtta suurema remondi ja kõik ümber teha. Oma kodus, kui midagi ära tüütab, hakkad ju ka remontima. Nukumajaga on samamoodi, muudkui teed ja tuunid. Kuna ta võtab kodus nii palju ruumi, siis ma ei näe, et meile mahuks neid mitu tükki.”
Lõpetuseks küsin, kas lapsed tahavad selle majaga mängida või kas nad üldse tohivad? “Ikka tohivad ja mängivad ka hea meelega. Juba nelja-aastane laps oskas oma pisikeste näppudega neid asjakesi nii hästi võtta ja panna ja ta kohe ka väärtustas, sai aru, et need asjad on nii väikesed, neid ei tohi nukumajast välja võtta, sest siis nad kaovad ära.”
Imetlen maja veel tükk aega. Seal on ema-isa ja lapsed, üks neist väike tita. All armsad poed ja üleval nunnu elamine paljude imetoredate detailikestega. Imeline lühter laes. Isegi fotoaparaat, mis teeb pilti. Ja kitarr ning lausa kaks viiulit – kuidas Talside mängu-peres ilma pillideta saakski!
