_page-0001.jpg)
2021. aasta jääb Eesti muusikakogukonnas meelde kui aeg, mis tekitas teravaid vastuseise, kuid samas liitis paljud ühise eesmärgi nimel. Maikuus teatati kaitseväe orkestri koondamisest, kuid nüüd saab õnneks nentida, et kollektiiv sai (küll muutunud kujul ja tingimustel) siiski tegevust jätkata. 1. oktoobril loodi endise kaitseväe orkestri baasil Eesti Sõjaväeorkester, kes kuulub Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi koosseisu. 10. novembril toimus Estonia kontserdisaalis orkestri esimene sügiskontsert.
Juba kontserdi algul võis saalis tunnetada tugevat poolehoidu laval viibivate muusikute vastu. René Soomi avasõna mõjus võiduka ja paatoslikuna ning sellest sütitatud ülev meeleolu jäi õhtu vältel püsima. Sümboolse uue algusena kõlas Peeter Saani juhatusel Heino Elleri sümfooniline poeem “Koit” dirigendi enda seades. Päikesetõusu imiteeriv soe ja heakõlaline harmoonia sai minu silmis justkui ettekuulutuseks, ennustades kontserdile värvikirevat jätku ning orkestrile teguderohket tulevikku.
Järgmisena tuli ettekandele I osa Alfred Reedi “Armeenia tantsudest”. Viit armeenia rahvaviisi ühendav teos pakkus palju vaheldust. Meeleolu varieerus lüürilisest kelmika tantsulisuseni ning huvitavaid kontraste tekitasid taktimõõdu muutused. Kuulajana sain hea ülevaate eri pillirühmade meisterlikkusest, sest teosesse oli pikitud arvukalt “küsimus-vastus” repliike ning kauneid soolosid. Sõjaväeorkestri puhul avaldab muljet koosseisu terviklik tasakaalus kõla. Klarnetistina mõnes kollektiivis kaasa lüües olen pidanud nentima, et ise mängides jääb kuuldu sageli ühekülgseks ning üldpilti võib olla raske hoomata. Seetõttu oli nauditav viibida kuulajate ridades ning tutvuda ühe puhkpilliorkestri professionaalse ja “päris” kõlaga.
Kontserdi esimese poole lõpetas Toomas Vavilovi juhatusel Stravinski kontsert klaverile ja puhkpillidele. Solistina astus orkestri vähendatud koosseisu ette pianist Johan Randvere. Minu jaoks sai sellest ettekandest kontserdi kulminatsioon: esituse ajal oli nii palju, mida kuulata ja tähele panna. Esile tõusid üksteisele vastanduvad rütmifiguurid ning atonaalsus, mis oli nõnda eesmärgistatult esitatud, et ei saanudki juhuslikult mõjuda. Johan Randvere jäi silma meeldivalt enesekindla ja lustliku solistina. Kogu muusikaline materjal oli maitsekalt läbi tunnetatud ning põhimärksõnaks kujunes “mäng” muusikas ja muusikaga.
Teine kontserdil kõlanud suurvorm oli James Barnesi sümfoonia nr 3 “Traagiline”, millest esitati Valter Soosalu juhatusel II, III ja IV osa. Helilooja varalahkunud tütre auks kirjutatud teos oli mitmetahuline ja puudutav. Teine osa Scherzo algas madala masinliku rütmiga fagottide esituses, millele lisandusid kihiti uued instrumendirühmad ning huvitavate muusikaliste motiividega soolod. Muusika mõjus kohati lausa programmiliselt, meenutades balletti või filmi helikujundust. Kolmas osa Fantasia. Mesto, mis alapealkirjana kannab ka Barnesi tütre nime – Für Natalie –, algas kõrgustest ning justkui kellukeste helinal. Kellamäng, harf ning õrn-voolavad soolod lõid helge ning lausa maagilise õhkkonna. Selles osas oli eriti selgelt tunda helilooja igatsust, kuid samas mõjus muusika siiski positiivselt ning lootusrikkalt. Neljas osa Allegro giocoso lõi taas kord uue helimaastiku. Pidulikud vaskpillisignaalid ning särav, üdini puhkpilliorkestrilik kõla tõid uuesti rambivalgusesse kontserdile iseloomuliku võidukuse. Valter Soosalu täpne ja kerge taktikepp muutis esituse õhuliseks ning muusika liikus mänglevalt ühelt pillirühmalt teise kätte. Minu kõrvu jõudis see sümfoonia esimest korda, kuid kindlasti on teos värvikas täiendus puhkpilliorkestri repertuaaris.
Õhtu lõpetas valik eestikeelsest lavamuusikast, mille tõid ühes orkestriga publikuni dirigent Teet Raik ning bariton René Soom. Oma georgotsaliku esitusmaneeriga äratas solist ellu eestikeelsete muusikalavastuste kuldajastu, esitades “Don Quijote tõotuslaulu” Mitch Leigh’ muusikalist “Mees La Manchast”, “Pali Raczi laulu” Kálmáni operetist “Mustlasparun” ning laulu “Naeratus” Charlie Chaplini filmist “Moodsad ajad”. Ettekandele tuli ka estraadimuusikat: Ülo Raudmäe “Heinaveol”, Ahto Veerme “Maailm samme täis” ning Rauno Lehtineni “On hetki”.
Mul on suur rõõm, et Eesti Sõjaväeorkester on küll uue nime, kuid sisuliselt sama koosseisuga saanud võimaluse edasi tegutseda ja sellega elus hoida professionaalse puhkpillimängu kultuuri Eestis. On oluline, et eesti inimesel oleks muuhulgas ligipääs ka kvaliteetsele puhkpillimuusikale ning et noorel instrumentalistil oleks Eestis võimalik mitmel moel karjääri teha. Sügiskontsert möödus suuresti tähistamise meeleolus ja loodetavasti on orkestril varasemast veelgi enam tänulikke kuulajaid.