Uudishimulik ja tabamatu Leo Normet – mitme põlvkonna suunaja ja ühendaja


Leo Normet ja Edgar Arro. FOTO ERAKOGU

Leo Normet (17. IX 1922 – 27. XII 1995) on üks meie muusikateaduse sümboleid. Kaua aastaid oli ta ainus, kelle töid avaldati ka n-ö suurel areenil paljudes maades, hoolimata keerulistest aegadest ja suletud ühiskonnast, ja kes tänu heale keelte- ja suhtlemisoskusele suutis end mõistetavaks teha mitmel mandril. Laiem üldsus teab teda küllap filmist “Mehed ei nuta” kiviaial suupilli mängimas ja ütlemas legendaarseks saanud fraasi “Andestage, kuid lammas konsumeeris meie apellatsiooni” ning kadakat sikutamas. Normeti õpilane, muusikateadlane Anneli Remme kirjutas Eesti Ekspressis enne raamatu “Sibeliuse kaudu maailma” (Ilmamaa, 2004) ilmumist: “Arvestades Leo vaateid maailmakorrale ja muusikateadusele ning tema uhket jonnakat iseloomu, ei tundu eriline liialdus öelda, et suur osa tema elust oli paras kadakasikutamine. Ta sikutas kõike stiilselt ja järeleandmatult ning tema sikutamismoodused äratasid äärmustesse kalduvaid emotsioone”.

Kes siis oli Leo Normet? Leksikoni andmetel helilooja, muusikateadlane, publitsist. Aga tema haare oli palju, palju laiem. Tänavu 13. juunil möödus 30 aastat Eesti muusikanõukogu (EMN) asutamisest, mis on kõiki Eesti muusikainstitutsioone ühendav esinduskogu ja mille loomise initsiatiiv kuulub Leo Normetile. Ta oli ka EMNi esimene president ning 26. märtsil 1993 võeti Eesti muusikanõukogu rahvusvahelise muusikanõukogu (IMC) liikmeks. Praegu, avatud ühiskonnas, ei kujuta me ettegi, kui keeruline oli selleni jõuda, sest aastal 1989, kui ta esimest korda selle mõttega välja tuli, lehvis Pika Hermanni tornis veel punalipp.

Leo Normet jõudis palju. Orientalist, rännumees, mälumängur, raadiohääl (saatesarjad “Maailma rahvad muusikas” koos Peeter Volkonskiga, “Operetimuusikast” jt), telesaadete autor, kellele kolleeg, tark mõttekaaslane, sõber või õpetaja. Aastast 1954 oli ta Tallinna konservatooriumi õppejõud, aastast 1991 professor, kelle põhiaineteks olid eesti ja välismuusika, ooperidramaturgia ja harmoonia.

EMNi asutamine. FOTO ERAKOGUST

Leo Normet oli ka minu õpetaja. Ta pani huvituma paljudest asjadest nii muusikas kui ka kunstis üldse ning jagas lahkelt oma materjale tolle aja mõistes ikka väga rikkalikust plaadi-, noodi- ja raamatukogust. Ta oli õpetaja, kellel oli sinu jaoks aega. Muusikalugu konservatooriumiski toetus osaliselt tema plaadikogule. Oma loengutel kasutas ta paljusid isiklikke materjale, aga kõike kooli ka kaasa ei jõudnud tassida. Erialaõpilasele olid kodused tunnid Imanta (praegu Lauteri) tänaval kultuurišokk. Ta ütles, et õpetamine ja juhendamine on loominguline tegevus ja et arutelud peaksid alati äratama mõtteid. Tänu Leo Normetile muutus õppurite maailm avaramaks. Hiljem saime teada, kes olid tema plaadikogu varustajad – väliseestlastest abielupaar Enno ja Maia Saaremaa (viimasega oli Leo enne sõda õppinud Tartu muusikakoolis). Enamik saadetisi jõudis kohale, Leo ise kommenteeris, et õnneks varastati Moskva postiasutustes heliplaate vähem kui ilusa kaanepildiga raamatuid.

Minu kõige aktiivsem aeg nii erialatudengina kui ka tihedam suhtlemine Leoga oli 1960-ndate lõpus, 1970-ndate algul. Normet oli noorusliku mõtlemisega ja vajas noori enda ümber nii siis kui ka edaspidi. Ise ta ütles, et pidev suhtlemine noortega aitab mõista igat põlvkonda. Aga tal oli ka suur ja huvitav tutvusringkond paljude erialade inimeste hulgas. Küllap on igas ülikoolis teatud õppejõudude ümber koondunud seltskond teadmishimulisi noori. Nooremale generatsioonile oli aktiivsem aeg 1980-ndate lõpp, 1990-ndate algus – see oli juba eriline, muutuste alguse ja nõukogude võimu alt vabanemise aeg ning 20-aastased tudengid soovisid kooliloengutele lisa. Normetite tollases elupaigas Pargi tänaval korraldati salongiõhtuid, nn Normetite ööülikoole (raadio “Ööülikoolidki” olevat sealt oma nime saanud). Leo ja Sirje Normeti kodus kogunesid mitte ainult noored muusikud, vaid huvilised ka teistelt erialadelt – kirjanikud, muusikud, arstid, teadlased ...

Isiksusena oli Leo esteet – kombed, riietus, tervislik toit. Eluhoiakult naeratav optimist, kes ei rääkinud kedagi taga, ei kirunud, ei hädaldanud, endast rääkida ei armastanud. See ei tähendanud, nagu tal poleks elus olnud keerulisi aegu. Õpingud katkestas sõda, sõja-aastail oli ta Jaroslavlis Eesti Riiklike Kunstiansamblite koosseisus. 1945–1950 järgnesid õpingud Tallinna riiklikus konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis. “Eller ei kirjutanud oma õpilastele kunagi ette stiili, aga oskas igasse stiili sisse elada ja oskas juhtida tähelepanu sellele, mis valesti, ka dodekafoonias. Lausa jaapani aednikuna laskis ta igal taimel ja puul kasvada selle isikupära kohaselt”.

1970. aastatel oli huvipunktis oriendi rahvaste muusika. Tõuke andis India reis, mis sai aluseks ka raamatule “Indiat leidmas” (1977). Stagnatsiooniaja keelud tõid kaasa omad reeglid, aastatel 1978–1987 ei lubatud teda kordagi välismaale. Põhjuseks, et ta ei pidanud konservatooriumis loenguid eesti muusika ajaloost sotsrealismi positsioonilt ja et 1975. aastal oli teda õppejõudude üldkoosolekul sarjatud sellepärast, et ta libises nõukogude muusikast kõnelemise asemel uue maailmamuusika teemadele. Kontrolliti ühe üliõpilase konspekti ja sealt leiti Bartók ...



Leo janunes pidevalt uue järele. Välissõitude keelu ajal algas põhjalikum uurimine ja tegelemine juugendstiiliga. Ta armastas rõhutada, et vaatab kõike oma aja peeglis, otsides seoseid eri kunstiliikide ja kaugete kultuuride vahel. Hämmastav oli tema lugemus ning eruditsioon kunstisuundade ja muusikastiilide osas. Ta ei kartnud teha suuri üldistusi, oli nii kosmopoliit kui rahvuslane. Iga-aastastel Balti muusikateadlaste konverentsidel oli ta üks aktiivsemaid kõnelejaid, kes ei pidanud paljuks koostada ettekandeid läti või leedu keeles, vastavalt sellele, kus konverents toimus.

1969. aastal kaitses ta Moskvas väitekirja Sibeliuse sümfooniatest. Olin ka ise kaitsmisel Moskva konservatooriumis, kus tööle anti kõrge hinnang, aga ometi hiljem ei avaldatud, sest autor keeldus lisamast kohustuslikke tsitaate. Töö ilmus venekeelsena Eesti Kultuurkapitali toetusel aastal 2011.

Raamat “Värvimängud. Rütmirõõmud” (1990) on mõttelennukas artiklite kogu, mis tutvustab XX sajandi loomesuundi ja seoseid eri kunstiliikide vahel. Artiklid valmisid 40–50 aastat tagasi ja kui neid praegu lugeda, on imekspandav, milliseid seoseid ta haaras olgu sajandi loomesuundadest, oriendipeegeldustest, noorest juugendist, Tubina lavamuusikast või Sibeliuse sümfooniatest. Aga sellegi raamatu käsikiri ootas kirjastuses ilmumist kümmekond aastat, ikka maailmavaatelistel põhjustel. Leo ise armastas öelda, et muusikateadus peaks olema looming. Huvitav on lugeda arvustusi raamatus “Sibeliuse kaudu maailma”, mis on pigem esseed paljude lisanduste ja kõrvalepõigetega. Pärast 1987. aastat, “keeluaja lõppu”, algasid loengureisid Põhjamaades, Pariisis, Torontos, Saksamaal, Viinis.

Leo Normeti helilooming ei ole kuigi rohkearvuline. Enamik tema helitöödest on seotud sõnaga, alates laste- ja levilauludest ning lõpetades lavamuusikaga. Varasemale loomingule on iseloomulik meloodilisus ja loodustemaatika. Leo ise ütles, et sai loodusearmastuse oma õpetajalt Heino Ellerilt, aga ta ei olnud niivõrd looduses vaatleja, kuivõrd aktiivne liikuja – vaba aja meelistegevuseks olid pikad jalutuskäigud allegro moderato tempos.

Hilisem looming on seotud huviga uue helikeele vastu ja uudishimuliku loojana soovis ta nii mõndagi omal nahal järele proovida, seda nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas. Klaveritsükkel “12 kaheteisttoonilist pala” (alguses nimetas ta neid minu mälu järgi katsetusteks) on dodekafooniline. Leo väitis, et ega ikka dodekafooniast muidu lõpuni aru ei saa, kui oma nahal ei katseta. Seitse vokaaltsüklit erinevate luuletajate tekstidele – eesti luulest Johannes Semper, Kalju Lepik, Uno Laht, Paul-Eerik Rummo, välisautoreist John Masefield ja James Joyce, Garcia Lorca ja Robert Burns.

Kõige rohkem on lavateoseid. Operetižanr oli talle meeltmööda, populaarseim lavateos on koos Edgar Arroga loodud operett “Rummu Jüri”. Selle esmalavastus Vanemuises 1954. aastal lõi Eesti teatrites omamoodi rekordi, sest tükki hoiti laval 15 aastat, andes ühtejärge 250 etendust. Arroga koostöös valmis ka operett “Tuled kodusadamas” ning seejärel samas žanris Normetil “Stella Polaris”. Tema kõige tuntum laul on vist “Puhkuse veedame kõik Viljandis” operetist “Hermese kannul” (koos Boris Kõrveriga, 1946), mille lavastus Vanemuises keelati, aga kümmekond aastat enne Leo lahkumist leidsidki Leo ja Sirje suvekodu Viljandis.

Kahest ooperist “Valgus Koordis” (1955) ja “Pirnipuu” (1972) väärib esiletõstmist viimane. Normet rikastas eesti ooperiliteratuuri esimese dodekafoonilise lavateosega. Tegemist on ühevaatuselise koomilise ooperiga Betti Alveri samanimelise poeemi põhjal. Idee tuli Vanemuise lavastajalt Udo Väljaotsalt juba 1960-ndate alguses. Leo kirjutas küll libreto, millele ka poetess andis eluõiguse, aga muusika loomine takerdus, saades uue hoo sisse kümmekond aastat hiljem. “Pirnipuu” lavastas Estonias Arne Mikk 1973. aastal.

Lõpetuseks lisan, et koguni kolmel minu konservatooriumi-aegsel õpetajal on tänavu tähtpäevad: lisaks Leo Normetile täitus ka Johannes Jürissonil kevadel 100 ning Karl Leichteril 120 aastat sünnist. Mõtlen kõigile suure tänutundega, neist igaüks rikastas tudengite maailmapilti oma nurga alt. Leo Normet jutustas oma õppeajast konservatooriumis, mil muusikalugu luges Karl Leichter, kes oli vaimustunult kõnelnud Bachi passioonidest, aga koolis polnud võimalust muusikat kuulata, ja kuidas Leo oli siis sellest unistanud (aeg, mida tänapäeva noorel raske mõista). Ta hindas Jürissoni täielikku pühendumist eesti muusikale ja ajaloole. Kuna Leo oli seiklus- ja liikumishimuline, käis ta Jürissoniga ka Hüpassaare matkadel. Olen ise matka kaasa teinud, siis ei olnud soos laudteed nagu praegu. Liikuda tuli paljajalu poolest säärest vees sumbates, sai ka rabalaugastes ujumas käia ja Leo nautis seda rõõmuga. Ainuke, millest ta Hüpassaares puudust tundis, oli hotell vannitoa ja pehme voodiga! Aga Jürisson omakorda meenutas, et kui konservatooriumis võis kuskil kuulda heledakõlalist nakatavat naeru, võis kindel olla, et see on Leo.

Nende kolme ja 40 aasta eest lahkunud Aurora Semperi loomepärandile pühendab Eesti muusikateaduse selts oktoobris EMTAs tänavuse sügishooaja traditsioonilise ettekandekoosoleku, mis juba aastaid kannab muusikateaduse suurmehe ja pedagoogi Karl Leichteri päeva nime.

79 views