top of page

Urmas Sisask ja tema vokaaltsükkel “Ganymedes”


Urmas Sisask Jäneda muusikatähetorni taasavamisel 2018. aastal. FOTO ERIK LÖÖPER

On üldteada fakt, et Urmas Sisask oli tõsiseltvõetav hobiastronoom, kes astronoom Peep Kalvi juhendamisel uuris tähistaevast von Glehni tähetornis, ise alles muusikakeskkooli õpilane. Vaimustus tähistaevast mõjutas kogu Sisaski loomingut. Ta on muusikasse valanud kogu taevalaotuse põhjast lõunani – tema “Tähistaeva” tsükkel koosneb lausa 88 klaveripalast. Selleks, et kosmilist helidemassi enda jaoks korrastada, arvutas ta välja “universumi klaviatuuri”, mille helikõrgustest lähtudes lõigi oma teoseid. Seda “universumi klaviatuuri” saab visuaalselt näha Jäneda lossitorni seintel. Just selles muusikalises tähetornis on sündinud enamus Urmase loomingust. Seal andis ta ka kontserte ja rääkis kuulajatele eestlaste tähistaevaga seotud muistendeid, mida oli talle kokku kogunud Mikk Sarv.

Eriline koht Urmase loomingulises meetodis oli planeetide harmoonial: Maa, nagu ka Pluuto ja Merkuuri põhitoon on cis, ülejäänud meie Päikesesüsteemi planeedid lisavad sellele oma põhitoonid d, fis, gis ja a. Oma suureks üllatuseks avastas Sisask, et tema pikkade öötundide jooksul välja arvutatud planeetide helirida vastab jaapanlaste pentatoonilisele helilaadile Kumayoshi. Seda teadmist kasutades kirjutas ta kohe 1988. aastal oma populaarsed kooriteosed “Ave Sol”, “Magnificat” ja “Gloria Patri”.

25. veebruaril kõlas Kadrioru lossis Urmas Sisaski 9-osaline vokaaltsükkel “Ganymedes” op. 53 , mis on kirjutatud Marie Underi luuletustele. Tsükli esitas sopran Karmen Puis ja Piia Paemurru klaveril. Kadriorgu kontserdile sõites meenus mulle kaks ajahetke, mis aitavad ehk Urmase müstilist isiksust lahti mõtestada. Esimene neist on seotud ta vanaemaga, kes elas Raplamaa metsade vahel. Väikeses talumajas ja augustikuise tähistaeva all mõjus ta oma eraklikkuses lausa müütilise kujuna. Kõik talu seinad olid täis pilte, mida ta ise oli maalinud. Kohe sai selgeks, kust Urmas oma tugeva loomingulise ande oli pärinud. Ilmselt oli ta juba lapsepõlvest kaasa saanud ka oma armastuse tähistaeva vastu.

Teine ajahetk on seotud Jupiteriga (teatavasti on Ganymedes Jupiteri suurim kaaslane). Ühel päeval tuli Urmas meile külla ja palus, et sõidaksime kohe Jänedale. Öösel toimuvat vägev kosmiline sündmus, mida ta tahab teleskoobis ka meile näidata. Leo Normet vedu ei võtnud, nii sõitsime Jänedale Urmasega kahekesi. Autos seletas ta, milles asi: öösel põrkub Jupiteriga kokku suur komeet ja see kosmiline katastroof on nähtav ka Maal. Olin varem tänu Urmase infole palja silmaga oma aias Halley komeedi lendu imetlenud, nii teadsin, et see, mis ta räägib, on täpne, Tõravere astronoomidelt saadud info. Kui Jäneda tähetorni jõudsime ja Urmas pani teleskoobi vaatluseks valmis, siis saime suure pettumuse osaliseks – taevas oli kogu öö umbpilves ja me ei näinud mitte midagi. Urmas oli sellest sügavalt pettunud ja mängis mulle lohutuseks hommikutundideni klaverit. Ta oli suurepärane pianist – konservatooriumi sisseastumiseksamil mängis ta lausa Tšaikovski esimest klaverikontserti.

Pärast seda vahejuhtumit sõitis Urmas lähenevate kosmiliste sündmuste puhul Eestist alati ära – sinna, kus oli kindel, et saab oma vaatlusi segamatult teha. Oli see siis Päikese või Kuu varjutus või üle taevalaotuse kihutav komeet, tulejutt taga. Temale oli oluline kõike seda isiklikult kogeda ja sellest elamusest oma helitöödele inspiratsiooni ammutada. Tema inspiratsiooniallikaks oli tähistaevas, mitte maapealsed tegemised. Samas armastas ta tähistaeva kõrval ka loodust ja käis isegi vabatahtlikult puid istutamas. Kõik need puud olid talle teada – neid käis ta oma sõpradega vaatamas ja neile eluenergiat laulmas. Ükski puu ära ei kuivanud.

Urmasele oli Jupiteri kaaslane Ganymedes truu armastuse sümbol, oli ta ju miljardeid aastaid olnud Jupiteri lähim kaaslane. Kosmilisele armastusele pühendatud teoses peegeldub Urmase sõnul rõõm olemisest ja ümbritsevast kõiksusest, Jumalaga ühte kuulumisest. Urmas imestas siiralt, kuidas planeedid, tähed, galaktikad ja kõik teised kosmilised elemendid niivõrd korrastatud süsteemis püsivad. Tema arvates hoidis seda kõike koos armastus – kosmiline armastus.

Sisaski vokaaltsükkel “Ganymedes” on vaimustav muusikateos. Inimhääl ehk sopranipartii oleks nagu maise kiindumuse võrdkuju, klaveripartii peegeldab aga kosmilist armastust. Piia Paemurru oskas helilooja klaviirist need kõige heledamad tähed üles leida ja klaveril eriliselt sädelevalt kõlama panna. Laulja ja pianist mõistsid teineteist ideaalilähedaselt. Karmen Puisi perfektne fraseerimine ja hea diktsioon aitasid nautida Marie Underi võluvat luuleilma.

See maise ja kosmilise armastuse vastandamine viis mõtted inimelu lühidusele siin igavikulise tähistaeva all. Ükski maine armastus ei pea ju nii kaua vastu, kui Ganymedese armastus oma Jupiteri vastu.

Seekord oli taevalaotus armuline – kontserdilt lahkudes särasid tähed ja täiskuu naeratas Kadrioru pargi puude kohal. Pargialleel jalutades kumisesid peas Underi värsiread: “Kuuvalge õis on puhkend pilvepõõsas / kui virvatulukesed tähed ...”.

31 views

Opmerkingen


bottom of page