Telliskivist kütusemahuti ja teraslatid aitasid vanad rahvamängud elule

Tormis 95: “Nõelamäng” ehk Eesti vanemad laulumängud Veljo Tormise kooriseadetes 12. septembril Viimsi Artiumi tünnis. Esitajad: segakoor Vox Populi, dirigent Janne Fridolin ning näitlejad Eva Koldits ja Anne Türnpu, lavastajad Eva Koldits ja Anne Türnpu. Kunstnik Kairi Mändla, valgus Airi Eras, heliefektid Lauri Kaldoja, liikumisjuht Rasmus Kaljujärv, visuaal Martin Pedanik.

Näitlejatena olid koorilauljad vabad ja nautivad. FOTO VOX POPULI.

Minu ajal õpetati koorijuhtidele, et kui dirigeerid salmilaule, siis tuleb jälgida, et esitus ei jääks liiga üksluiseks, kuivõrd üks muusika kordub seal mitu korda. Ilmselt samast tunnist on meelde jäänud ka see, et missade Credo-osa on tihti nii koorijuhtidele kui ka heliloojatele kõige keerulisem, sest tekst on pikk ja raske on hoida dramaturgilist arengut. Kui see tõesti nii on, siis üks terviklik etendus Veljo Tormise seatud 23 vanast rahvamängust – aga rahvamängudes kordub ju sama regiviis nõrkemiseni palju kordi – peaks sellisel juhul olema lausa võimatult raske ülesanne.

Üks lavastajatest Anne Türnpu võttiski “Ringvaate” stuudios tehtu kokku nii, et nad valisid Tormise teoseid, koostasid neist oma rea ja terviku, mida nad nüüd mängivadki. Kuigi kirjelduse järgi kõlab see kui pelgalt üks koorimuusikakontsert, siis õnneks päris sellega asi ei piirdunud. Selles suhtes tegid tegijad omale teleekraanil pisut antireklaami, sest Tormise muusika esitamise kõrval oli tegelikult palju suurem eesmärk näidata vana eesti laulumängu – eriti neid, mille lahutamatuks osaks on dialoogid – eesti teatri hällina. Ehk kui esimesed teated Eestis korraldatud teatrietendusest pärinevad  XVI sajandist, siis neid draamasugemetega mänge mängiti palju varem ning need pole kusagilt otsast vähem teater.

Tänu lavastajate oskuslikkusele sai “Nõelamängust” terviklik ja haarav lavastus. Lausa nii terviklikuks vormitud, et ühe koorilaulu vahetumine teisega polnud alati isegi märgatav. Suurt mõju avaldas siin hea töö heliefektidega (Lauri Kaldoja), näitlejate sujuv liigutamine ühe mängu asetusest teise ning ka lugude õnnestunud järjestus. Etendusel oli tugev ja mõjus lineaarne areng. Algus oli üsna rusuv, kõhe ja pöörane, peegeldades, kui kibe see 700 aastat orjaleiba meil ikka oli. Tõesti, Kristjan Sarvele, kes mängis erinevaid kaabakaid (“Kuningamängus” kuningat, kes lihtrahvalt ehteid pandiks võtab, “Lambamängus” hunti, kes järjepidevalt valetades lambaid varastab, “Kullimängus” kulli, kes varastab ja sööb lapsi jne), jagus tööd päris palju. Mida aeg edasi, seda rohkem tuli helgemaid hetki, mille abil liikus lugu üsna loogiliselt järjest rohkem efektse müstilisuse poole. Tohutult palju andis juurde vabaõhuetenduse algusaeg, mistõttu saabusid mainitud müstilisus ja videvik korraga.

Oskuslikult oli ära kasutatud ka esinemispaiga eripära. Isegi nii hästi, et seda lavastust mujal ei kujutagi ette. Viimsi Artiumi vabaõhulava on tehtud endisesse sõjaväe kütusemahutisse. See on pealt lahtine telliskividest tünn, mille sees kõrguvad mööda seina teraslatid (mida seekord kasutati ka rütmipillina). Tünn ise asub üsna sünge metsa sees, mis mõjutab etendusele saabujat juba enne selle algust. Lavastuses moodustas publik ringi ümber lava, mis andis võimaluse luua leidlike võtetega teadlikult väga lähedane side publiku ja esinejate vahel. Näiteks “Sõrmemähkimise mängus” mähiti lindiga mitte ainult näitlejate, vaid ka publiku sõrmi, “Lambamängus” moodustas lambaid pidurdava aediku publik, kes ringis istudes hoidis kätest kinni ning “Kuningamängus” pidi oma telefoni panti andma ka üks pealtvaataja. Neist erilisem oli aga üks akustiline efekt. Seda, et koor seisab ümber publiku, on tänaseks tehtud juba üsna palju. Väga üllatavalt põneva tulemuse andis see, kui koor liikus ümber publiku. Seda tehti kaks korda: kõigepealt nii, et lauljad olid välisseinast seespool, lõpus aga ka välisseinast väljaspool. Sellisel juhul muutus kõla oluliselt olenevalt sellest, kas mõni laulja on liikunud parasjagu seinas oleva akna lähedale või mitte.

Teisena mängisid uskumatut rolli koorilauljad. Vox Populi puhul peab arvestama, et koorilauljad on harrastajad, kellel on laulmise kõrval ka oma töö- või koolielu. Nüüd annavad nad aga kaheksa päeva jooksul viis etendust ja peavad selleks puhuks selgeks ja pähe saama enam kui tunni ulatuses rahvamängude lõputuna näivaid tekste ning ka dialoogid pidid olema sõna-sõnalt õiged, sest neid esitati tihti terve koorina koos. Jah, “Lehman Brothers” ja Wagneri ooperid on veel pikemad ja saadakse ka pähe, aga seda teevad inimesed, kellele see on elukutse. Näitlejatena olid koorilauljad kuidagi vabad, nautisid toimuvat ning mängisid ilma üleliigse kire ja hingestatuseta, mistõttu oli publikus üsna mõnus olla.

Kahtlemata said vaatajad silmaringi laiendava ülevaate eesti rahvamängudest. Usun, et neil, kes polnud nendega varem tuttavad, võis vahepeal jälgimise ja arusaamisega raskusi tekkida, mis küll ilmselt saadavat elamust liialt ei vähendanud. Rahvalikud laulumängud pole küll unustatud – nende muusikat on salvestatud ja populariseeritud (nt kunagine ansambel Vägilased), nende kirjeldused on vabalt kättesaadavad ja nendega saab tutvuda koolitustel, aga ikkagi tuntakse ja mängitakse neid järjest vähem. Kui välja jätta mõned entusiastid (kõige silmapaistvamalt rahvatantsuansambel Leigarid), siis ennekõike mängitakse rahvamänge veel vaid lasteaias ja siis ka neist lihtsamaid, hoogsamaid, lõbusamaid ja tänapäeva lapsi kõige rohkem kõnetavamaid (näiteks “Kes aias”, “Haned-luiged, tulge koju”, “Kaks sammu sissepoole”, “Kägu”). Välja on jäänud pikkade dialoogidega mängud, mis eeldavad osalistelt kas suuremat päheõppimist või tugevat loovust ja avatust, et neid mänguhoos ise luua. Ning ennekõike kipuvad need ka temaatiliselt kuuluma möödunud aega. 

Kuid “Lambamängus” toodi järsku tegevus tänapäeva, mis mõjus väga vaimukana. “Lambamäng” käib nii, et karjus valvab lambaid, kuni saabub hunt, kes üritab udujuttu ajades karjust lammaste juurest minema meelitada. Hundi jutus oli viiteid nii tänapäevastele petukõnedele kui ka ämmanaljadele.

Ning kui susi oli karjuse üle kavaldanud, ütles ta ka lammastele, et me lähme nüüd metsa ekskursioonile. Publikusse tõi see igatahes pärast sünget algusosa suure elevuse ja kutsus esile naerupahvakaid.

Võibolla minu rumalusest jäi mõndagi selles etenduses arusaamatuks. Näiteks oli pea terve etenduse jooksul laval üks hästi kasvatatud koer, kes liikus seal vabalt ringi ning otsis ennekõike lähedust ja hellitusi nii näitlejatelt kui ka publikult (mida publik ka lahkelt jagas). Korra teda küll mainiti “Lambamängu” dialoogis, kuid muidu ei tea küll, miks ta seal oli. Tõsi, nunnumaks ja soojemaks tegi olemise küll. Kas tõesti siis sellepärast? Samuti oli lavastuses hetki, mis tõenäoliselt midagi sümboliseerisid, aga täpselt ei tea, mida. Aga see ei häirinud üldse. Ükskõik, kas mängude ja ka lavastuse sisu üldisemalt jõudis kõikide vaatajateni ning kas Kristjan Sarv ajas hirmu naha vahele või mitte, ikkagi oli alati midagi vaadata ja ka midagi nautida.