_page-0001.jpg)
26.–28. mail olid Berliini filharmoonia laval Paavo Järvi, Emmanuel Pahud ja muidugi Berliini filharmoonikud, kavas Beethoven, Sibelius, Tüür. Seesugune kooslus, Tüüri esiettekanne ja võibolla ka pandeemiatalvest vabanemise õhin meelitas kohale reisima hulga eestlasi, nii oli näha ja kuulda fuajees ning kuluaarides. Mängiti täissaalile nagu Berliini filharmoonikute kontsertidel peaaegu alati, kuid kindlasti siis, kui dirigendipuldis on Paavo Järvi.
Kavva olid valitud kolm teost, mis paigutuvad ajateljele umbkaudu saja-aastaste vahedega: Ludwig van Beethoveni 8. (1812) ja Jean Sibeliuse 7. sümfoonia (1924) ning Erkki-Sven Tüüri flöödikontsert “Lux Stellarum” (2021/2022). Kõrvutatuna hakkasid nad muidugi ka omavahel suhestuma. Tüüri ja Sibeliuse vahel on otsitud ja ka leitud mitmeid seoseid, alustades (pigem välisest) tõsiasjast, et Tüür on kirjutanud teose “Searching for Roots” (Hommage à Sibelius, 1990) – Helsingi filharmooniaorkestri (praegu Helsingi linnaorkester) tellimusena. Esile on tõstetud ka kahe helilooja sügavamaid puutepunkte, näiteks huvi vastuolude nagu tonaalsus-atonaalsus, tasakaal-plahvatus ja nende lahendamise vastu, minimalism jm. Nende taustal mõjus Sibeliuse paigutamine kavas Tüüri esiettekande ette või isegi selle kui õhtu põhisündmuse sissejuhatuseks loogilisena, kuid teosed sobisid ka sisulises mõttes hästi kõrvuti, jagades mingit abstraktset ühisosa ja olles siiski väga erinevad.
Sibeliuse ebatraditsioonilise vormiga, üheosalises 7. sümfoonias on tuvastatud erineval hulgal alaosi, teose erinevates lõikudes on nähtud ka sümfoonilise tsükli tavapäraste osade peegeldusi, näiteks skertsolikke või aeglast osa meenutavaid passaaže. Paavo Järvi tõlgenduses mõjus teos panoraamsena, hästi orgaaniliselt kulgeva – või orgaaniliselt juhitud – protsessina, väga intensiivsena, mille juures Berliini filharmoonikute kõla jäi siiski ikka nauditavalt sametiseks, ümaraks.
Õhtu keskme moodustas muidugi esiettekanne. Tüür on kirjutanud üle kümne teose orkestrile ja sooloinstrumendile, sh pikoloflöödile. “Lux Stellarumi” (ld k tähevalgus) soolopilliks on flööt ja vaevalt on võimalik ette kujutada paremat instrumenti, et jutustada tähtedest. Juba pilli kõla annab selleks suurepärase eelduse, ja siis veel kõik need (vahest mitte uudsed, kuid üsna arvukad) võimalikud kõlaefektid, sahinad ja vihinad, frullato’d ja ülepuhumised … Tüür on ka ise flööti õppinud ning tal on seega selle instrumendiga lähedasem suhe; kui pealekauba solist – Emmanuel Pahud, kellele teos on pühendatud – mängib vaimustava meisterlikkuse ja kirega ära kõige virtuoossemagi partii, siis on selge, et kirjutades ei tasu vähemaga piirdudagi. Tähtedest sobib hiilgavalt rääkima ka Tüüri orkester, esiettekandele tulnud teoses suures võimalusterohkes koosseisus (eriti löökpillirühmas), mis pakkus külluslikult leidlikke kõlapilte. Ligi pooletunnine ja nelja alaosaga (I “Fading Stardust”, II “Dancing Asteroids”, III “Litany of the Dying Stars”, IV “Floating Galaxies”) “Lux Stellarum” ei räägi kahtlemata mitte ainult tähesärast, vaid ka tumeainest, mustadest aukudest ja võimsatest energeetilistest protsessidest, ning audio-sensuaalse ja ratsionaalse tasakaal selles mõjus väga sümpaatselt. “Lux Stellarumi” on tellinud Berliini filharmoonikud koos Tonhalle Zürichiga ja selle esitus oli hiilgavalt täpne ja tõeliselt särav, olemata liigselt distantseeritult jahe (nagu võiks tähevalgusest arvata).
Võimalik, et ma ei suutnud ümberlülitumisel valguskiirusega sammu pidada, kuid Tüüri “Lux Stellarumit” tundusid Beethovenist lahutavat palju rohkem kui 200 aastat. Nii mõjus Beethoveni 8. sümfoonia esimesel hetkel peaaegu et mozartlikult kerge ja hästikasvatatuna – kogu oma kulminatsioonide reljeefsuse juures. Selline subjektiivne mulje tulenes kahtlemata niivõrd erinevate teoste kõrvutamisest ja mitte Paavo Järvi Beethoveni-tõlgendusest. Viimane oli varem (näiteks plaadilt) kuuldust vähem sile ja seda põnevam, võibolla mängulisem; enam interpretatsioonilisi vabadusi võttev, figarolik, tuues hiilgavalt esile näiteks 8. sümfoonia finaali (muuhulgas helistikulised) pöörangud ja ootamatused. Samuti tulid hästi kuuldavale-nähtavale teose dialoogilised nüansid, lust oli jälgida pillirühmade omavahelist elavat keskustelu. Kuulasin 26. mai kontserti ning seda ei lõpetanud furoorikalt õieti mitte Beethoveni 8. sümfoonia lõppakord, vaid sellele vahetult järgnenud (nais)kuulaja spontaanne hüüatus õhku visatud käe saatel: yeah! Naerupahvaku ja aplausi järgi otsustades nõustus ülejäänud publik reaktsiooniga üsna ühehäälselt.
Kui sel kontserdil üldse millegi üle nuriseda, siis kuidagi kummastavalt mõjus kavavihikus leidunud üheleheline ülelend eesti muusikaloost pretensioonika pealkirjaga “Terra incognita. Väike Eesti muusikalugu”, mis algas Tšaikovski, Haapsalu ja “Kalli Mariga” ning lõppes Tüüriga. Tegelikult piisanuks pealkirja (mis on kõnekas pigem kirjutaja kui ainese suhtes) väljavahetamisest, sest tegelikult polnud noil nopetel endil midagi viga.