98-aastaselt suri oma kodulinnas Pariisis Iisraeli viiuldaja Ivry Gitlis, kelle sügavalt isikupärased tõlgendused tõid talle tema muusikuteel hulganisti austajaid. Gitlis alustas muusikaõpinguid viieselt. Kolm aastat hiljem kuulis teda mängimas Bronisław Huberman, kelle soovitusel jätkas noor Gitlis oma muusikuteed Pariisis, olles Jacques Thibaud’, George Enescu ja Carl Fleschi õpilane. Euroopa debüüdi tegi ta sõjapõgenikuna Londonis Royal Albert Hallis. Gitlis esines sageli koos maailma parimate orkestrite ja dirigentidega ning tema debüütplaat Alban Bergi viiulikontserdi salvestusega pälvis auhinna grand prix du disque. Ta oli ka hinnatud kammermuusik, kes tegi koostööd näiteks Jascha Heifetzi, Gregor Piatigorsky, Isaac Sterni, Truls Mørki, Gary Hoffmani, Mischa Maisky ja Martha Argerichiga. Tuntud pedagoogina andis Gitlis meistriklasse kõikjal maailmas. Tema 1981. aastal ilmunud autobiograafia “L’Ame et la corde” pälvis lugejate ja kriitikute tunnustuse. 1972. aastal asutas ta Vence’i muusikafestivali, mille eesmärk oli muuta klassikaline muusika kõigile kättesaadavaks ning kus ta barjääride murdmiseks esines koos erinevaid žanre viljelevate muusikutega. Ta jätkas esinemisi kuni 80. eluaastate lõpuni ning tema 90. sünnipäevaks andis plaadifirma Decca välja neljast CDst koosneva kogumiku “Ivry Gitlis – The Violin Virtuoso”. Gitlise osalusel valmis mitu filmi, kus ta rääkis viiulimängust, aga on ka filme, kus Gitlis oli tavalise näitleja rollis. 2011. aastal esines Gitlis ka Pärnu muusikafestivalil.