Muusikateadlane, laulja ja helilooja Eerik Jõks on enam kui kümme aastat otsinud võimalusi emakeelse proosatekstilise kirikulaulu ehk pühalaulu väljakujundamiseks. Süvenenud lauljana mitmes ansamblis (sh Schola Gregoriana, Vox Clamantis, Scandicus, Heinavanker, Choeur Grégorien de Paris) gregooriuse laulu traditsiooni, sai talle varakult selgeks, kui raske on tõlkeliselt sellesse sobitada eestikeelseid tekste. Liturgilise laulu osas sai ta oma teadmised esmalt Toivo Tulevilt, siis akadeemilises vormis Limericki ülikoolis Iirimaal ja seejärel 2004–2010 Yorki ülikoolis Suurbritannias, pälvides PhD kraadi muusikateaduses. Doktoriväitekirjas otsis Jõks vastust küsimusele, milline on keskaegse ühehäälse kirikulaulu roll tänapäeva muusikaelus. Läbinud aastail 2011–2014 Eesti muusika- ja teatriakadeemias Marie Curie fellow’na järeldoktorantuuri, süvenes ta aina enam just keskaegse kirikulaulu nüüdisaegsesse retseptsiooni. Selline kogemustepagas võimaldas järk-järgult üha veendunumalt uurida piibli tekstidel põhineva eestikeelse pühalaulu võimalikkust, mille palvemeelne muusikaline lausumine arvestaks meie emakeele eripära. Viimasel kümnendil on talle selles osas omamoodi töölaboriks olnud Pühalaulu kooli kohtumised Tallinna Kaarli ja Tartu Pauluse kirikus ning erinevad koolitused mitmes Eesti paigas, nii et Eerik Jõksist on selle aja jooksul kujunenud nii muusikateadlane, laulja, helilooja, teoloog kui ka keelemees. Mitmekülgne võimekus lubaski tal koostada “Eesti laulupsaltri”, mida esitleti tänavu 12. septembril Kaarli kirikus.
Suunitluselt on Jõksi koostatud sektsioonraamat “Eesti laulupsalter” kantorite, vaimulike, ülistusjuhtide ja koorilauljate töövahend, millel on kaks põhilist eesmärki: sisustada erinevaid ettevõtmisi eestikeelse pühalauluga ja soodustada selle žanri edasist kosumist. “Eesti laulupsaltri” teeb eriliseks asjaolu, et see on samaaegselt lehitsetav kolmest erinevast sektsioonist, mis võimaldab kogu tekstikorpust koheselt kombineerida 180 meloodiavormeli ehk psalmitooniga. Raamatu koostamise käigus valmis viis prooviväljaannet, millest igaühega avanes erinevaid, uurimus- ja katsetustöös otstarbekaks osutunud aspekte. Nii lisandusid “jooksvalt” psalmid, toonid ja antifoonid, mida kohe ka praktikas prooviti. Selles töös on autorit aastate vältel tõhusalt aidanud mitmed inimesed, eeskätt kantorid Kalle Vilbaste, Arno Humal, Anne Jalakas, Ahti Udam, Merje Schultz, Reet Kukebal, Tiina Köömnemägi, Ott Indermitte, Siim Barkala, Riho Kinksaar ja Andreas Kivi.
Tavaliselt eeldatakse raamatu esitlemisel, et raamat on valmis. Vastilmunud laulupsaltri esitlusel aga hoiatas Eerik Jõks, et “tänane peategelane – “Eesti laulupsalter” – on selles mõttes eriline, et ei ole isegi vaja teeselda, et raamat on valmis, sest see raamat ei saagi kunagi valmis, ja mis kõige huvitavam – see ei saagi kunagi valmis saada!
Mittevalmissaamine on selle raamatu üks keskseid omadusi. Selleks on õige mitu põhjust, millest olulisim seisneb asjaolus, et laulupsaltri tekstikorpust – emakeelset pühakirja – tõlgitakse aina uuesti ja uuesti ning väga tekstitundliku raamatuna ei saa ka laulupsalter muutumatuks jääda. Rääkimata sellest, et kogu aeg sünnib uut proosatekstilist kirikulaulu, nii et tõesti pole lootustki selle tööga valmis saada.”
Uurisin, mis siiski on tänases laulupsaltris valmis. Eerik Jõksi sõnul on valmis ehk lõpetatud aspektidest kõige olulisemad kaks: esiteks on “Eesti laulupsalter” avanud uue tervikliku diskursuse emakeelses kirikulaulus ja teiseks toob see raamat nutikal kujul meieni taas ellu äratatud keskaegse psalmilaulmise meetodi. “See on meetod, mis ei luba lauljal pelgalt muusika mugavustsoonis olukorda nautida, vaid sunnib teda kogu aeg keskenduma lauldavale tekstile. See ei tähenda aga, et laulupsalter oleks ebamusikaalne raamat või selle kasutamisest sünniks ebamusikaalne tulemus. Käies pühendunud intentsiooni ja tähelepaneliku intensiivsusega mööda eesti keele prosoodilist kontuuri, sünnib uuelaadne eesti keelemuusika, mis erineb meie musikaalsusele tuttavast indogermaani keelemuusikast. Muusikaline pärand, millele laulupsalter on rajatud, pärineb muidugi indogermaani mõttemaailmast. Meie keel aga on läänemeresoome keel (ja muide – meie meel on läänemeresoome meel) ja seisab indogermaani keelemuusikast valgusaastate kaugusel. Sellest pingeväljast võibki sündida midagi uut, erilist ja mitmenäolist,” selgitas Jõks.
Nii et “Eesti laulupsaltril” on siis mitu nägu? “See on tõsi – “Eesti laulupsaltril” on tõesti mitu selgelt kõnelevat nägu, mida saab tänases seisus eristada, aga kindlasti on ka selliseid palgejooni, mis veel ootavad avastamist,” oli Jõks nõus, selgitades, et “esimene nägu on vagaduslik. Vana Testamendi Psalmide raamat oli Naatsareti Jeesuse palveraamat. Evangeeliumides on palju näiteid sellest, kuidas Jeesus viitab psalmidele või palvetab psalmide sõnadega. Seega on psalmidesse süvenemine meile vägagi kõrge autoriteedi poolt ette kirjutatud. Teine nägu on prosoodiline – meie emakeel oma alatise pearõhuga esimesel silbil, oma rõhutute pikkade silpidega, lohemaopikkuste sõnadega, alati ülevalt alla liikuva lauseintonatsiooniga ja veel paljugi muu erilisega, lihtsalt ei saa automaatselt sobituda indogermaani keelemuusika idioomiga.” Jõksile on lähiaja kõige põletavam küsimus professor Toomas Siitani sõnastatud probleem: Kas Eesti kirikulaul või kirikulaul Eestis? Tema on “Eesti laulupsaltris” võtnud selge suuna just eesti kirikulaulule. “Kolmas nägu on muusikaline. Valdav osa varasest ladina kirikulaulust ehk gregooriuse laulust on kirjutatud just psalmitekstidele, mille varane kirik kasutusele võttis. Meie professionaalne muusikakultuur on võrsunud keskaegsest kirikulaulust. Keskaegne kirikulaul on aga võrsunud psalmidest. Psalmid ja nende laulmine on meie muusikakultuuri kõige alumine “korrus”. Neljas nägu on kultuuriline. Oleme eestlastena 800 aastat kuulunud õhtumaisesse kultuuriruumi, 500 aastat on meil olnud emakeelset kirikuelu, õige varsti 300 aastat emakeelset piiblit. Kui üldse miski on meie kultuuri tüvitekst, siis selleks on piibel ja piibli tüvitekst on psalmid. Psalmide laulmine on suurepärane võimalus hoida sidet selle kultuuritraditsiooniga, millest ka meie kirjakultuur on võrsunud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et “Eesti laulupsalter” kannab endas meie kultuuri tüviteksti najal edasi enam kui tuhandeaastase laulutraditsiooni ideed, tehes seda meie oma keeles ja meie oma keelselt,” kinnitas koostaja.
Laulupsaltri esitlusel, kus tähistati ühtlasi ka Eerik Jõksi 50. sünnipäeva, osalesid juubilari kõrval solistidena Kalle Vilbaste, Roland Viilukas, Arno Humal ja Anne Jalakas ning oreliimprovisatsioonidega esines Toomas Trass. Õhtu lõpuosa muusikalises vespris lisandusid isa Stiiv Knowers, diakon Tiit Zeiger ja Pühalaulu kool.
“Eesti laulupsaltri” esimene plastmasskammköites tiraaž on 90 eksemplari, edaspidi valmistatakse raamatuid vastavalt nõudlusele. Praegune köide on hästi lehitsetav ja püsib soovitud kohast avatuna ning on toodetav taskukohase hinnaga. Samas aga on köide üsnagi elastne ja kergesti kuluv. Elu edenedes on ehk võimalik leida rohkem vahendeid vastupidavama ja väärikama köite tegemiseks.
Saatesõnas laulupsaltrile tunnustab professor Toomas Siitan Eerik Jõksi aastatepikkust pühendunud tööd ja tulemuslikku katset otsida eesti keele muusikalist koodi, kontsentraati keele rütmilistest ja intonatsioonilistest omadustest, ning vaatab tulevikku: “Kas sellest saab ajalooline suunamuutus eesti kirikulaulus, näitab aeg, aga ma näen ettevõtmises vägevat potentsiaali ning soovin sellele head juurdumist ja lopsakat kasvu”. Eesti Kirikute Nõukogu president Andres Põder kirjutab samas: “Piibel on kõigile kirikutele ühine, samuti soov selle sõnumit paremini – ka muusikalisi võimalusi kasutades – esile tuua. Eerik Jõksi loodud pühalaulu on edukalt kasutatud nii Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilistel jumalateenistustel ja palvustel kui ka mitmetes liikmeskirikutes. Valminud “Eesti laulupsaltrit” saavad soovi korral kasutada kõik Eestimaa konfessioonid, kirikumuusikud ning muusika- ja piiblisõbrad. Kuigi pühalaulu praktiseerimine on meie rahva keskel seni olnud tagasihoidlik, pakub käesolev suurteos selle arenguks uusi võimalusi. Tegu on vaimuliku tunnetuse rikkaliku varasalvega, mis sisaldab nii piiblitekste, neid avava kirikulaulu iidset traditsiooni, eesti keele eripärale vastavat helilist interpretatsiooni ning autori loomingus väljenduvat usulist pühendumist ja sügavust. “Eesti laulupsalter” ei ole üksnes esimene omataoline eestikeelses laulukultuuris, vaid muudab viimase ka terviklikuks ja teiste rahvaste omaga võrreldavaks.”