_page-0001.jpg)
Eesti muusika lähiajalooraamatus leidub lehekülgi, millele kirjutatud lood on napid või kiputakse neid liiga rutakalt edasi keerama. Üks sellistest on helilooja ja multimeediakunstniku Rauno Remme (1969–2002) loomelugu, mida kahtlemata tasub lähemalt uurida ja avastada, sest see sisaldab hulganisti oma ajast ees olevaid sissekandeid. Parimal juhul annab see uusi impulsse, kuidas võiks ja peaks üks loojanatuur julgema otsida ja avastada uut ja tundmatut. Remme oli just üks neid muusikuid, kes oma lühikeseks jäänud eluteel pidevalt pürgis uutele radadele looma, katsetama ja mängima. Pole lihtne saada tema teostest täielikku ülevaadet või neid taasesitada, sest sageli olid need sündinud kogemiseks siin ja praegu, jäetud teadlikult lõpetamata seisundisse, vahel ka loodud toonaste, tänaseks aegunud tehniliste vahenditega, ning mõnede puhul nagu performance, ei oleks mõtetki taasluua sarnaseid rituaalsed koostegevusi, mis oli vaid omas ajas tähenduslikud. Tänavu 10. märtsil möödub kakskümmend aastat Rauno Remme lahkumisest 33-aastasena.
Tehes kiire tagasivaate Rauno Remme haridusteele, näeme muusikakeskkooli klaveri-, oboe- ja heliloomingu õpinguid Alo Põldmäe ja Heino Lemmiku juuren ning Tallinna konservatooriumi/Eesti muusikaakadeemia kompositsioonistuudiumit Jaan Räätsa, Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri käe all. Edasi läheb pilt veel mitmekesisemaks: enesetäiendamine filmi- ja videokunsti alal TLÜs, multimeediakursused EKAs, elektronmuusika õpingud Helsingis, Darmstadtis ja New Yorgis. Kõige selle kõrval lõi ta muusikat teatrietendustele (Madis Kalmeti lavastused “Luik”, 1995, “Minu õde siin majas”,1998 jt), filmidele (“Masingu maastikud”, 2000/2004), videoteoseid (“Piilutorn”,1996), traditsioonilisemas vormis orkestri-, koori- ja kammerteoseid, millest tihedamini esitatakse heakõlalist kantaati “Cor mundum” koorile, orkestrile ja kammeransamblile (1997) ja orelilugu “Überallenheit” (1988), elektronmuusikat (“Sõprus” häältele ja elektroonikale, 1999 jt) ning hulganisti helitaieseid, mida ei ole lihtne liigitada, aga mis kõige enam lähenevad nähtusele nimega sound art, hõlmates heli- ja videoinstallatsioone, muusikat näitustele ja performance’eid. Uuenduslikud olid mängusimulatsioon “Wanna Play?” (1992) ja mitme arvutiga loodud installatsioon “Multimeediakeskkond” (1994), teedrajavaks multimeediataiesed “Gen Ision” (1995), milles on ühendatud videopilt, arvutigraafika, muusika ja tants, ning multimeediaooper “Zond” (1999). Remme ideaaliks oligi “totaalne multimeediakeskkond”1, mille realiseerimiseni ta paraku ei jõudnud, sest selles ajaaknas, mis talle avanes, ei leidunud veel vastavaid eeldusi. Muuhulgas armastas Remme kirjutada sürrealistlikke luuletusi, luua slaidimaale ja tegeleda makrofotograafiaga.
Sama keerukas kui Remme loomingut täiel määral hõlmata, on püüda seda piiritleda või selgelt mõne stiili või voolu alla lahterdada. Teatud mõttes võiks teda nimetada puhtakujuliseks postmodernistiks, sest talle oli omane irooniline eneseteadlikkus, mängulisus ja kahtlemine reaalsuses, selle tükkideks lammutamine ja uue pildina taas kokku panemine. Ta armastas stilisatsiooni ja eklektikat ning eks ole seegi üks postmodernismi alla kuuluva võõrandumise esteetika märke. Samas täiendas seda hoiakut eksperimenteeriv-improviseeriv printsiip, mis väljendus eri viisidel kõiges, millega ta parasjagu tegeles, olgu tegemist heli, sõna või visuaaliga, kõige sagedamini aga nende sünesteesias loodud helimaastikes. Remme loomingu näol on tegemist otsekui eri stiilide ja žanride sulatamise katselaboriga, ainult et heliloojana toimetas ta selles laboris koos väheste muusikutest mõttekaaslastega, sest 1980. aastate lõpul ei leidunud just palju neid, kes oleks huvitunud ja kaasa läinud võõrandunud ühiskonna ja inimkogemuse paljastamisega liialduste ja lavastuste abil, milles Remme nii meelsasti kaasa lõi ja tihti ise algatas.
Tõsi küll, laiemas kultuuripildis leidus ka tollal mitmeid uue aja märke ja kooslusi nagu nüüdiskunsti rühmitus Rühm-T, Tallinnfilmi sürrrealistid, kes esindasid kunsti- ja filmivaldkondi ja kellest mitmega tegi Remme tihedat koostööd. Sarnast väljenduslaadi, sürrealismi ja absurdihuumori keelt, viljeles ka alates 1984. aastast Tallinna konservatooriumi juures tegutsenud improvisatsiooniline tudengirühmitus Grotest, mille egiidi all astusid spontaansetes ja parodeerivates nn helihäppeningides üles mitmed sealsed õppurid (Eerik Semlek, Toomas Trass, Mart Jaanson, Anneli Remme, Margo Kõlar jt). Kahjuks ei vormunud selle ärksa seltskonna irooniline protest omaette liikumiseks ja vaibus koos Eesti iseseisvumisega, mil ühiskondlik maailmataju teisenes ja muusika hakkas pearolli mängima ühiskonda liitvates rituaalides, meenutagem kas või öölaulupidusid.
Vahemärkusena mainin, et kindlasti olid Grotesti üheks käivitavaks jõuks laia silmaringiga muusikaloo professor Leo Normeti ja tema abikaasa Sirje korraldatud kodused salongiõhtud, mis avardasid noorte silmapiiri ja maailmataju juba mureneva kippuva raudse eesriide taga. Grotesti tegevusest võib aimu saada YouTube’is leiduvate üksikute videosalvestiste kaudu, selle kirju ideestiku kvintessents avaldub ka postuumselt välja antud plaadil “Grotest Londoni raudteel” (2002).
1990. aastate algusest jätkas Remme endiselt otsingute ja katsetustega tunnetuslike horisontide laiendamisel, sageli ka uue imaginaarse ruumi loomisel, ning selles loomeväljas navigeerimises ei olnud talle meelepäraseks tööriistaks mitte ainult eri kunstiliikide liitmine, vaid eelkõige uudne vahend – multimeedia, sest maailmas võimsalt käivitunud tehnoloogiline hüpe oli juba kohalike entusiastide ning eelkõige tänu helilooja Lepo Sumera tegevusele Maarjamaale jõudnud ja end kehtestama asunud. Remme uus loomereaalsus kommunikeeris aktiivselt kuulaja või vaatajaga isegi siis, kui oli saatja rollis. See ei pruukinud oma uudsuse tõttu publikule alati meeldida ja võis tahtlikult ärritada, kuid ei jätnud ka kunagi külmaks. Näiteks võib tuua “NYYD”-festivaliks valminud multimeediaetenduse “Zond” (1999), helilooja sõnul oma põhiolemuselt ooperi, milles oli kombineeritud elav muusika, arvutigraafika, videod, slaidid ja palju muud ning mille vorm ja pöörased kihistused tekitasid kuulajates ja kriitikutes kohati nõutust. Selle põhiidee on üllatavalt tõene ennustus digitaaltehnoloogiale rajatud inimsuhete põrumisest ning muusikalise materjalina kasutati muuhulgas arvutiriistvara jm toonaste tehnoloogiliste uudisvidinate helisid nii originaalis kui ka pillidele ja inimhäältele seatuna. Ka tekst ulatus kollaaži põhimõttel arvutiprogrammide sõnavarast ja piiblitekstist kuni ameerika filmide ja klassikaliste ooperilibretode tüüpväljenditeni. Elavalt tuleb silme ette kontsert “Multimeediamaraton pilvelõhkujas” toonase Ühispanga aatriumis, kus kõrvuti “Zondiga” tuli esiettekandele Lepo Sumera multimeediateos “Südameasjad”, ja eelkõige hetk, mil Rauno “Zondis” ennastunustavalt arvutite ja süntesaatori taga oma totaalset multimeediakeskkonda loob. Selline oli ta oma parimas elemendis.
1993. aastal asutas Remme koos Lepo Sumeraga EMA elektronmuusika stuudio ja vaheldumisi jäädi seda juhtima kuni aastani 1999. Elektroonilise muusikaga tegelesid juba 1970. aastatest nii Kuldar Sink, Jaan Rääts, Sven Grünberg kui ka paljud teised heliloojad, kuid vastava valdkonna tegevus institutsionaliseeriti alles eelnimetatud stuudio rajamise ning elektronmuusika eriala bakalaureuseõppe avamisega 1997. aastal. Mõlema juures oli Remme algatajaks ja innustajaks, kuigi oma autoportree-filmis väljendab ta kahetsust, et teda vaid elektronmuusikaga seostatakse, ja põhjendab: “Minu jaoks on kõik muusika üks muusika. Elektrooniliste vahenditega on tihti lihtsam tulemuseni jõuda, saada kätte see kõla, mida varem pole olemas olnud, kuigi see ei ole peaeesmärk. Igal juhul jõuan ma nii lähemale sellele, mida ette kujutasin … Arvan lihtsalt, et muusikat peaks olema hea kuulata, ta peaks kõlama hästi.”2
Lõpetuseks soovitaksin YouTube’ist üles otsida pea ainus kohe kättesaadav terviklik helipilt, mis Remme loomingust kuulamiseks leidub, “Railway to London” aastast 1998, ning lasta end kanda maailmamuusika, laulvate teadete ja eestimaiste kandlehelide ühte põimunud vibreerivast kõlailmast.
1 Anneli Remme artikkel “Lacrymosa” ajakirjas Muusika 2002 nr 5.
2 Rauno Remmele pühendatud saade “Lendamine” ETV sarjas “Kaheksa pilku eesti muusikale”, 1999.