9.–12. septembrini toimus EMTAs esmakordselt rahvusvaheline klaverikammermuusika konkurss “Tallinn 2021”. Osales 17 koosseisu: 10 duot ja 7 triot ja suuremat ansamblit. Mängijaid oli Eestist, Leedust, Lätist, Inglismaalt, Saksamaalt, Itaaliast, Ungarist, Ukrainast, USAst, Soomest jm. Konkurssi hindas žürii koosseisus: Ralf Gothóni (pianist, kammermuusik, pedagoog ja dirigent, Soome), Evan Rothstein (kammermuusika professor Londoni Guildhalli koolis ja Pariisis), Jānis Maļeckis (Läti Vītolsi-nimelise muusikaakadeemia kammeransambli ja saateklassi professor), Marje Lohuaru (EMTA instrumentaalkammermuusika osakonna õppejuht, Euroopa kammermuusikaõpetajate ühingu president), Valentinas Gelgotas ( Leedu muusika- ja teatriakadeemia professor).
Millised muljed on teil Eesti esimesest rahvusvahelisest kammermuusika konkursist? Ralf Gothóni: Konkurss oli kõiges väga edukas. Selles on muidugi suur osa peakorraldaja Marje Lohuarul. Silmapaistev on ka see, et kohe esimene konkurss oli hoolimata keerulistest aegadest nii rahvusvaheline: kokku 17 ansamblit paljudest eri maadest. Kavanõuetes oli õige jätta see võimalikult vabaks, et igaüks saaks tõesti oma parimaid külgi näidata. Oluline on, et kavasse jääks kindlasti sisse eesti teos. Teil on suurepärast muusikat. See lisab Eesti kultuurile rahvusvahelisust: kui need lood on juba konkursiks õpitud, mängivad muusikud neid kindlasti ka edaspidi teistes kavades.
Evan Rothstein: Konkurssidele tulles olen alati pisut hirmul, et konkureerimine ei oleks kõige olulisem asi. Muusika põhiolemus pole ju selles, kes on kõige parem, vaid jagamine, oma kõige sügavamate mõtete ja tunnete avaldus. Aga kuna tunnen neid, kes seda konkurssi korraldavad ja olen EMTAs varem olnud, siis teadsin, et siin valitsevad õiged väärtused.
Konkurss oli väga õnnestunud. Ajastus oli ka hea, sobis nii mängijatele, žüriile kui ka publikule. Korraldus oli esmaklassiline, korraldajad väga professionaalsed ja sõbralikud. Ei saa märkimata jätta, kui oluline oli, et üritus toimus teie suurepärases akadeemias, uues väga hea akustikaga saalis, ja et osalejatel olid väga head harjutamisvõimalused – see kõik andis palju juurde. Siin oli kõik olemas, mida ootaks ühelt kõrge tasemega konkursilt.
Jānis Maļeckis: Tulla siia ja kuulda elavas esituses kõiki neid entusiastlikke kammeransambleid oli nagu oleksid vanad head ajad tagasi tulnud. Meie piirkonnas on see konkurss äärmiselt vajalik – Balti maades pole selliseid rahvusvahelisi kammerkonkursse kuigi palju. Kahjuks ei õnnestunud seekord osaleda Läti ansamblitel, kuid muljed on niivõrd head, et tahame järgmine kord kindlasti arvukalt kohal olla.
Mida oleks konkursile vaja lisada või muuta?
Ralf Gothóni: Arutasime seda korraldajatega, aga arvan, et praegune ansamblite koosseis on väga hea. Praegu ei ole siin küll keelpillikvarteti alaliiki, aga sellele koosseisule on üle maailma üsna palju konkursse. Neil on ka teistest ansambliliikidest rohkem kontserte, sest keelpillikvartett on enamasti pikka aega koos tegutsev ansambel. Duod või triod pannakse näiteks festivalideks või kontsertideks sageli kokku kuulsatest solistidest. Nii et konkursse duodele, triodele oleks just vaja aktiveerida, samuti julgustada suuremaid segaansambleid ja erilisi koosseise.
Evan Rothstein: Selline konkurss peab tingimata jätkuma. Neid ei ole kunagi liiga palju. Praegustest suurematest meenuvad Lyoni, Pariisi, ARD konkurss, kus koosseisud vahelduvad, Inglismaal, Hispaanias, Itaalias on mitmeid väiksemaid ja suuremaid võistlusi, Londonis keelpillikvarteti konkurss. Selle konkursi intervall võiks olla kahe või rohkema aasta tagant, aga ma siiski arvan, et just kaks aastat oleks paras. Pärast nii õnnestunud algust ei oleks hea liiga pikalt järgmisega oodata.
Jānis Maļeckis: Konkursi kava oli n-ö klassikaline. Võibolla edaspidi, kui osalejate arv veelgi suureneb, võiks mõelda kava pikkust pisut lühendada. Väga oluline on, et kavas on korraldajamaa pala. See on suurepärane võimalus oma maa muusikat tutvustada. Inglismaa Paddington triolt kuulsin näiteks, et nad olid väga rahul, et neile saadeti terve nimekiri eesti muusikat, nad kuulasid kõike ja avastasid palju väärt muusikat.
Kuidas iseloomustaksite konkursi finaliste?
Ralf Gothóni: Ma ei tahaks siin mingeid lõplikke hinnanguid anda. Žüriis hindajatena peame seda muidugi teatud määral tegema, aga keegi neist noortest inimestest pole ühes kindlas ja muutumatus olekus. Igal ansamblil oli oma isikupära, tugevamate või nõrgemate külgedega – nagu eluski. Ka lugude kaupa on mängijate individuaalsus erinev. Mõni mängib hästi Mozartit. Teisele Mozart nii hästi ei sobi, aga istub hoopis Brahms või kaasaegse muusika metsik fantaasia. Kuid üks üldine nimetaja oli kõigil – nad olid oma esitustes kirglikud ja entusiastlikud. Omaette küsimus on, et duot ja triot ning suuremaid koosseise on omavahel raske võrrelda. Duo puhul selleks, et oleks tõesti hea, mõjuv duo, peavad nad olema pikemat aega koos mänginud. Et konkursile ei tuldaks näitama mitte oma n-ö harjutamise resultaati, vaid oldaks sellest juba mitu järku kõrgemal. Trio on sageli kolme solisti koosseis. Kõige parem on, kui need solistid on võrdselt tugevad, mitte nii, et juhib üks.
Evan Rothstein: Kõik osalejad olid leidnud viisi, kuidas nende muusika meiega kõneles. Muidugi on kõik ansamblid erinevas arengujärgus: oli neid, keda võib juba viia rahvusvahelistele lavadele, ja neid, kellel on veel tee minna, kes tulid kokku selleks konkursiks. Kui oled kauem koos mänginud, on rohkem šanssi paremini esineda, kuid ka uutel ansamblitel oli palju värskust ja potentsiaali. Konkursi peamine eesmärk on anda noortele muusikutele võimalus end näidata. Žürii eesmärk aga omakorda välja valida need, keda võiks juba esitleda suurtel lavadel. Iga osaleja peaks saama võimalikult positiivse ja kasuliku kogemuse. Usun, et sellel konkursil see nii ka oli, kõik said pärast ka meistrikursuse ja žüriiga põhjalikult vestelda. Olime väga rahul, et nägime palju andeid ning oli hea meel, et välja anti palju eriauhindu. On oluline, et mitte ainult žürii ei hinda, vaid auhinnad välja pannud organisatsioonid saavad ka valida oma parima. Nii oli konkursil ka esitluskontserdi elemente.
Jānis Maļeckis: Pea igal konkursil tuleb nentida, et klassikat ja romantikat on raskem esitada kui näiteks kaasaegset muusikat. Ilmselt tuleks klassikat õppeperioodil rohkem mängida, aga programmid on tihedad, kõike tuleb läbi võtta ja nii ei jää piisavalt aega klassikasse süveneda. Finalistidest ukraina duo Sonoro oli kõrgel tasemel, kava väga hästi läbi töötatud. Võibolla oleks neile kasuks tulnud vahel pisut rohkem raamidest välja astuda. Ungari duo Yamagami – Mészáros olid väga põnev, pisut rikkus muljet Brahmsi esitus, kus oli nagu mõne aspektiga liiale mindud. Duo Lukas Gedvilas – Peeter Margus musitseeris loomulikult, nende taotlused olid mõistetavad, neil on palju perspektiivi. Eesti neidude duo Gloria ja Liidia Ilves olid väga hästi valmistunud, tahtejõulised, temperamentsed, võibolla peaksid nad õppima seda doseerima ja leidma veel rohkem nüansse oma musitseerimises. Itaalia duo Althea esimene mulje oli väga hea, eriti klarnetistist. Pianist oli temast mõnevõrra nõrgem, selle poolest ansambel natuke kannatas. Duo Yestyn Griffith – Anna Smirnova on ilusa läbipaistva kõlaga, hea fraasidramaturgia tunnetusega. Võibolla ei jätkunud neil alati kõla mahtu, tugevust. Meta klaveritrio Leedust oli väga hästi ette valmistunud, võistluslikult häälestunud. Vahel tundus, et nad oma muusikas “teevad” liiga palju, kuid tase oli kõrge. Triode võitjat, Eesti Triot ’95 olin juba varem kuulnud, konkursil Soomes. Nad jätavad võimsa, stiilse mulje, neil on väga suured võimalused, mängivad võrdselt hästi kõiki ajastuid ja stiile. Kõik tuleb nagu iseenesest, kuid muidugi on seal taga suur töö. Paddington-trio Inglismaalt võlus oma individuaalsusega. Kõik mängijad on eri rahvustest, nende puhul oli tunda, et nad tulevad suurest linnast – Londonist, kus on teine mastaap, suur kultuuri kontsentratsioon. Nemad koos Trio ’95ga olid minu jaoks konkursi tipud. Trio Fides koosseisus flööt, fagott ja klaver oli väga üllatav ja neil oli mitmeid hämmastavaid väärtusi, nagu võime väga kiiresti mängida, see aga vedas neid vahel ka alt. Tahaksin siiski esile tõsta nende julgust, nad pidid ka kasutama repertuaari, mis pole originaalis nendele kirjutatud, aga said sellega väga hästi hakkama. Ainus suurem koosseis sellel konkursil oli kvintett Quinta Chorda, kõige nooremad osalejad. See on julge algus, kogemusi pole veel palju, aga nad tegid selles olukorras oma parima ja ma loodan, et nad kindlasti jätkavad.
Milline tähendus on rahvusvahelisel kammeransamblikonkursil Eesti muusikaelus?
Marje Lohuaru: Eesti kontekstis on selline konkurss väga oluline. Meie lähiriikides Lätis, Leedus, samuti Skandinaavia maades ei ole kuigi palju sellise mastaabiga kammermuusika võistlusi. Et sellist sündmust üldse korraldama hakata, on vaja väga head juba olemasolevat keskkonda ja erialalist taset. See on meil ka olemas – meie kammeransambli tase on olnud stabiilselt hea ja parimad on saavutanud tulemusi ka rahvusvahelistel konkurssidel. Oli väga rõõmustav, et juba esimene konkurss oli nii osavõtjate rohke ja ka paljude välisosalejatega. Neid oleks olnud rohkemgi, aga kahjuks ei saanud viiruseaegsete piirangute tõttu tulla väga tugevad ansamblid Venemaalt. Väga hästi võeti vastu konkursi järel läbi viidud žüriiliikmete meistrikursused osalejatele. On muidugi väga oluline, et konkurss saaks nüüd järjepidevalt toimuda, planeerime intervalli iga kolme aasta tagant.
Koostasime kava, mis andis palju võimalusi ja ei teinud liiga palju ettekirjutusi. Tänu sellele kuulsime kavades mitmeid huvitavaid teoseid. Eesti muusikast koostasime nimestiku, millest osavõtjad said valida. Saadaval olid ka nimekirjas olevate teoste noodid.
Konkursi taset näitab ka žürii ja see oli väga esinduslik. Võib uhkust tunda, et žüriis oli Ralf Gothóni, kes on väga eriline muusik ja õpetaja, filosoofilise pilguga mitte ainult muusikas, vaid palju laiemalt. Hea meel oli tõdeda, et talle oli meie kammeransambli kõrge tase meeldiv üllatus. Samuti oli oluline, et sai tulla rahvusvaheline õppejõud, pikaaegne Euroopa kammermuusikaõpetajate ühingu president Evan Rothstein. Väga tähtis on Läti ja Leedu kohalolu, kuna meile, Balti maadele, on oluline kokku hoida ja oma tegevusi jagada.
Jäägu konkursimuljeid lõpetama Ralf Gothóni mõtted kammermuusikast ja konkurssidest: “Kammermuusika on kõige demokraatlikum muusikaliik, muusikute omavaheline vestlus. Siin on fenomen, mis tavaelus pole võimalik: korraga “räägib” mitu inimest, millest tekib täielik üksteisemõistmine. Kõik suured poliitilised diskussioonid peaksid algama Beethoveni keelpillikvartettidega! Sibeliuse akadeemial on muusikasild Egiptusega ja Kairos tuli kokku kvartett, kus üks liige oli fundamentaalne moslem, teine modernne moslem, kolmas katoliiklane ja neljas kopt. Kõigil neil väga erineva religiooni ja maailmavaatega inimestel ei olnud kvartetis koos mängides mingeid erimeelsusi. Usun, et kammermuusika on muusikamaailma tulevik. Pikka aega on olnud meeletult palju soolokonkursse. 1990-ndatel näiteks arvestati kokku peaaegu 900 klaverikonkurssi aastas. Luges ainult I preemia, II koha saaja oli juba kaotaja. See ei lugenud, et sinna jõuti 70–80 osaleja hulgast. Ka agentuurid otsisid ainult I kohti. Samal ajal aga näiteks USAs toimus klaveriõhtuid nimekates saalides ainult 250 ringis. Võiks küsida, et kuhu kõikide nende konkursside võitjad edasi läksid. Ma arvan, et 50 aasta pärast on selliseid konkursse järele jäänud palju vähem. Nüüd tuleb kammermuusika teisest suunast, et näidata – see ei pea nii olema. Järjest rohkem tekib kammermuusika festivale, mida juhivad muusikud. See on soe ja toetav perekond, kus kõik saavad esineda ja on teretulnud.”
Tulemused
Duod
I koht Duo Sonoro (Ukraina, Andrii Pavlov, Valeriia Shulga)
II koht Duo Yamagami – Mészáros (Ungari, Souhei Yamagami, Dániel Mészáros)
III koht Duo Liidia Ilves – Gloria Ilves (Eesti)
Triod
I koht Trio ’95 (Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits, Rasmus Andreas Raide)
II koht Trio Paddington (Inglismaa, Tuulia Hero, Patrick Moriarty, Stephanie Tang)
III koht Meta Piano Trio (Leedu, Marija Pranskutė, Deividas Dumčius, Julija Bagdonavičiūtė)
Žürii eripreemiad Eesti autorite ühingu eripreemia parima eesti helilooja teose esituse eest: Trio Paddington
Widmanni “Fünf Bruchstücke” esituse eest: Duo Althea Ebatavalise repertuaari esitamise eest: Quinta Chorda (Grete Heinsaar, Rita Kulikovska, Aleksander Sebastian Lattikas, Susanna Liisa Onoper, Martin Onoper)
Tubina sonaadi parima esituse eest: Imeline Duo (Georg Maaten, Oksana Lohinova)
John Adamsi teose “Road Movies” esitamise eest: Duo Lit
Eripreemiad
ERP: kont sert festivalil “Klaaspärlimäng 2022” – Trio ’95 EMTA: kontsert või õppereis välismaal – Duo Griffith – Smirnova
Eesti Kontsert: kontsert 2022/2023. hooajal – Trio Fides (Anete Vinkel, Jakob Peäske, Evita Lohu)
ERR, Klassikaraadio: stuudiokontsert 2022. aastal – Trio ’95 ja Trio Fides
Eesti Interpreetide Liit: kontsert hooajal 2022/2023. Tallinnas – Trio ’95
MTÜ Loovüksus: Kontsert “Lossimuusika” sarjas 2021/2022. hooajal – Duo Sonoro
PLMF ja Tallinna Filharmoonia: kontsert Mustpeade majas 2022. aastal – Duo Peeter Margus – Lukas Gedvilas
MTÜ Kerema Kultuurikoda: eripreemia parimale Tüüri teose esitajale, kontsert Pühalepa muusikafestivalil 2022 – Trio Fides
Rohkem infot: https://eamt.ee/chambercompetition/