Paul Lewis – alguses oli muusika


Paul Lewis. FOTO PAULLEWISPHOTOS

Kuulates koduses Estonia kontserdisaalis mõnd maailmanimega pianisti, olen vahel mõelnud, millised võiksid olla nende lemmiksaalid maailmas. Aeg-ajalt muusikutele selliseid küsimusi ka esitatakse ja mitmelgi korral on vastuseks mainitud Amsterdami Concertgebouw’ suurt saali kui esinemispaika, mida on raske ületada ja kus väärikas ajalugu kohtub imepärastes akustilistes tingimustes pulbitseva kaasaegse muusikaeluga.

2016. aasta juunikuus pidin veetma mõned päevad Amsterdami lähistel ja olles eelnevalt “kodutöö” ära teinud, võisin õhtuti seada sammud Concertgebouw’ suunas, kus parajasti paistis käsil olevat väiksemat sorti briti invasioon. Järjestikku õhtutel pidid esinema tenor Ian Bostridge koos Julius Drake’iga ja seejärel pianist Paul Lewis, kelle varasem sooloõhtu festivalil “Klaver” mul vahele oli jäänud. Esialgne pettumus Lied’i-õhtu ärajäämise pärast, sest laulja oli kuuldavasti haigestunud, asendus juba järgmisel päeval tõsise vaimustusega ühe seni kogetuist eredaima kontserdielamuse üle, milles pianisti ülimalt sugestiivse ja väljapeetud esituse kõrval oli küllap oma roll ka kontserdipaiga erilisel atmosfääril, võimendatuna omakorda umbes kahe tuhande kuulaja hiirvaikse tähelepanu poolt. Valdavalt saksa-austria klaveriliteratuurile pühendunud Lewise kava oli samuti hõrgumast hõrgum: Schuberti sonaadile D 575 H-duur järgnesid Brahmsi “Ballaadid” op. 10 ja “Intermetsod” op. 117 ning õhtu lõpuks veel Liszti “Dante”-sonaat.

Paar aastat hiljem Tartus kuuldud Brahmsi klaverikontsert d-moll ERSO ja dirigent Olari Eltsiga ainult kinnistas minu jaoks muljet Paul Lewisest kui väga erilisest klaverimängijast, kes väsimatult otsib oma kõla ja värsket suhet esitatavasse muusikasse.


Heliplaatide lummuses

Tänaseks 49-aastane Paul Lewis, keda teenitult nimetatakse üheks oma põlvkonna silmapaistvamaks pianistiks, on pärit Põhja-Inglismaalt Liverpoolist. Kumbki tema vanematest ei olnud karvavõrdki muusikaga seotud, kui mitte arvestada papa Lewisele kuulunud täielikku plaadikollektsiooni John Denveri lauludega. Kuna nende kodus polnud pikka aega isegi klaverit, sattus Lewise esimeseks pilliks hoopis tšello, mida ta enda sõnul olla mänginud üpris kohutavalt kooli õpilasorkestris. Kaheksa-aastaselt avastas Lewis vanematekodu läheduses paikneva hästi varustatud plaadilaenutuse ning tähelepanuväärsel kombel sai temast kohe selle asutuse püsiklient. Ta laenutas, lindistas ja kuulas klassikalist muusikat otse fanaatilise kirglikkusega ning oli muuhulgas ka oma pärastise õpetaja Alfred Brendeli oluliste salvestistega hästi tuttav juba ammu enne meistriga kohtumist.

Lewisel jätkub oma muusikakaugete vanemate osas siiski ohtrasti kiidusõnu – nad toetasid noort muusikahuvilist kõigiti, poisiga käidi sageli kontsertidel, vanemad ei püüdnud tema arengut mingilgi moel forsseerida ning ühel hetkel sugenes majapidamisse ka klaver.

Nii juhtuski, et kui ta ebaharilikult hilja, alles kaheteistaastaselt jõudis süstemaatiliste klaveriõpinguteni, oli tal tänu kirglikule muusikakuulamisele juba muljetavaldavalt avar muusikaline silmaring. Võib arvata, et veel paar aastat hiljem, kui muusikaõpingud viisid ta Chethami muusikakooli Manchesteris, oli tegu juba varaküpse muusikalise isiksusega, kelle kiire areng jätkus Poola päritolu klaveripedagoogi Ryszard Baksti käe all.

Kuigi tänapäeval tuntakse Lewist eeskätt Kesk-Euroopa klaverimuusika esitajana, oli ta Chethami perioodil enim võlutud hoopis vene XIX sajandi virtuoosmuusika heliloojatest. Sellesse perioodi jäävad ka süstemaatilised katsetused komponeerimise vallas, kuid need lõpetas ta kaheksateistkümneaastaselt, olles jõudnud äratundmisele, et omaenda originaalse muusikalise keele otsimine ei paku talle nii palju kui pühendumine interpretatsioonikunstile.

Hilisemast stuudiumist kuulsas Guildhalli muusika- ja draamakoolis tõstab Lewis esile professor Joan Havilli panuse, kes oskas talle anda abi klaverimängu tehnika täiustamisel, saavutamaks soovitud vabadust ja turvatunnet klaveri taga.


Mentor Alfred Brendeli käe all

Elumuutev sündmus, mida Paul Lewise puhul armastatakse esile tuua, oli osalus Alfred Brendeli meistriklassis Guildhalli kolmandal õpiaastal. Siit alguse saanud mentorlus kestis aastaid ja kujutas endast viie-kuuetunniseid katkestuseta sessioone, mille käigus töös olnud teosed võeti nii põhjalikult osadeks lahti, et nende uuesti esitamine osutus võimalikuks alles mõne nädala möödudes. Lewise sõnutsi ei olnud tegemist klaveritundidega formaalses mõttes, vaid pigemini suure meistri mõjuväljas viibimisega, mille jooksul võis väga palju õppida eeskätt Brendeli muusikalis-filosoofilise mõtlemise, kuid ka erinevate klaverimängu aspektide, nagu artikulatsiooni, kõlavärvide tekitamise ja pedaliseerimise osas.

Brendeli klaverikäsitluses tõstab Lewis esile ka selle mitmeplaanilisuse, tänu millele võib klaver muutuda justkui millekski iseendast enamaks, kõlades vajadusel sümfooniliselt või kammerlikult või hoopis vokaalmuusikast lähtuvalt. Ka on ta kirjeldanud Brendeli püüdlust ulatuda nootidest kaugemale, muusika vaimsesse sfääri, mida sõnadega edasi anda polegi vahest võimalik.

Paul Lewis ei ole kunagi olnud suur konkursside entusiast. Olles küll mõnel neist edukalt osalenud, leiab ta siiski, et need kujutavad endast sageli ohtu noore muusikalise isiksuse loomulikule arengule. Asudes 2016. aastal tööle ühena maineka Leedsi klaverikonkursi kunstilistest juhtidest, püüdis ta oma tõekspidamisi rakendada, kujundades konkursiõhustikku sarnasemaks muusikafestivalide omale ja soovides pakkuda konkursivõitjatele tuge pikema aja vältel ja mitmekülgsemalt kui see üldiselt tavaks on.


Beethoven, Schubert ja teised

Paul Lewise tegevust kontserteeriva ja plaadistava pianistina iseloomustab süvenemine ühe helilooja loomingusse või loomeperioodi pikema aja vältel. Nii võib juba tema rahvusvahelise muusikukarjääri algusaastatest leida tsüklina esitatud Schuberti klaverisonaadid. Veidi hiljem, hooaegadel 2005–2007 järgnesid neile USA ja Euroopa kontserdilavadel ettekantud Beethoveni 32 klaverisonaati, mis samaaegselt Harmonia Mundi kaubamärgi all ka plaadistati. Lewise Beethoveni ajajärk kulmineerus kõigi Beethoveni klaverikontsertide ettekandmisega BBC “Promsi” festivalil 2010. aastal.

Järgneva paari hooaja vältel pöördus Paul Lewis taas Schuberti poole, keskendudes seekord tema viimase kuue eluaasta klaveriloomingule, mis erineb autori varasemast käekirjast traagiliste ja tumedate alatoonide rohkuse poolest. Lisaks plaadistustele võis teda sel perioodil kuulda oma lemmikheliloojat esitamas paljudel olulisematel kontserdilavadel üle maailma.

Hilisemast ajast kuuluvad sellesse ritta soolokavad Haydni sonaatide ja Brahmsi hilisperioodi klaverimuusikaga, Liszti hilised teosed ning veidi üllatuslikult ka Skrjabini prelüüdid ja Mussorgski klaveripalade tsükkel “Pildid näituselt”.

Keskendumine kindlatele heliloojatele tähendab Paul Lewise jaoks lisaks regulaarsele harjutamisele sukeldumist nende biograafiatesse ja enda põhjalikku kurssi viimist neid ümbritsevate ajaloo- ja kultuurisündmustega. See klapib hästi kokku tema mõtetega musitseerimisest kui ideede ja sõnumite edasikandumise protsessist, kus helilooja ja tema muusika on alati tähtsamad kui selle esitaja. Kuulajate jaoks on sellistel puhkudel tegemist ideaalilähedase tasakaaluga, kus muusika ilu ja emotsionaalsed sügavused võimenduvad teoste ratsionaalse arhitektoonika veatu läbiviimise kaudu.

Seetõttu on ootuspärane, et Paul Lewise tegevust hindavad võrdselt publikuga ka kriitikud ja erinevate riikide muusikainstitutsioonid, mis avaldub paljudes mainekates muusikapreemiates ja aunimetustes.


Kammermuusika

Lisaks intensiivsele soolokarjäärile esineb Paul Lewis sageli arvukate Euroopa ja Ameerika orkestrite ees ja on nõutud kammermuusika esitaja, jagades lava selliste nimekate muusikutega nagu tšellist Yo-Yo Ma, klarnetist Michael Collins ja viiuldaja Ernst Kovacic. Palju tähelepanu on saavutanud tema Schuberti kolme suure laulutsükli plaadistused koos tenor Mark Padmore’iga.

Juba enam kui kümne aasta vältel on Paul Lewis koos oma tšellistist abikaasaga nende elukoha lähedal Old Amershamis korraldanud väikest, kuid kõrgetasemelist kammermuusika festivali, mille olulise sõnastatud eesmärgina on jääda tagasihoidlikuks mastaapidelt, kuid olla silmapaistev kunstilistelt kvaliteetidelt. Selline lähenemine tundub väga eluterve, arvestades viimaste aastate tagasilööke kunstiilmas, olgu need põhjustatud pandeemiast või Paul Lewise poolt väljaöelduna näiteks Brexiti järelmõjudest. Eluterve on kahtlemata ka Paul Lewise suhe klaverimängimisse kui elukutsesse, mida ta väljendas intervjuus klaverimuusika populariseerijale Melanie Spanswickile. Nimelt ei kujutaks teoreetiline võimalus loobuda ühel päeval klaverimängimisest tema jaoks veel maailmalõppu, sest muusika oli tema maailmas olemas juba enne klaverimängijaks saamist.


29 views