Kontserdi esitajaskond

8. märtsi õhtupoolikul seadsin sammud Tallinna raekotta, et kinkida endale naistepäeva puhul üks väärt muusikaelamus. Kontsert “Naistele ja naistelt” avas kontserdisarja “Tallinn feat. Reval – Raekoda 700”, mis ühendab sel aastal varajase muusika festivali ning Tallinna raekoja juubelipidustusi. Nimelt möödub tänavu väärika hansalinna raekoja esmamainimisest 700 aastat ning tähtpäeva puhul korraldatakse vanalinna südames mitmeid kontserte, kus kõlab muusika renessansist rokokooni.


Naistepäevaõhtu oli raekojas pühendatud barokkmuusikale. Tallinna Barokkorkestri, varajase muusika stuudio Cantores Vagantese ja sopran Maria Valdmaa esituses kõlas andeka prantsuse helilooja Elisabeth Jacquet de La Guerre’i (1665–1729) looming. Juba oma eluajal tuntud ja tunnustatud helilooja, klavessiinimängija ning laulja Elisabeth Jacquet tegi oma avaliku muusikudebüüdi 15-aastaselt kuningas Louis XIV õukonnas. Tema ooperit “Céphale et Procris” peetakse esimeseks naise kirjutatud ooperiks Prantsusmaal (mis ka lavalaudadele jõudis). Minu jaoks oli kontsert esimene kokkupuude de La Guerre’i loominguga, mistõttu olen äärmiselt rõõmus, et tähtpäeval juhiti minu tähelepanu just sellisele uudse mõtlemise ning julge pealehakkamisega naisele ning muusikule.


Avaloona kõlas klavessiinil Reinut Tepi esituses “Prélude en ré mineur”, mis oma mõtlikkuses ja melanhoolsuses sobis sissejuhatuseks nagu valatult. Aegamisi meloodialiini sulanduv positiivsus aga andis ülejäänud orkestri liitudes järje sujuvalt üle pastoraalsele divertismendile “La Musette, ou Les Bergers de Suresne” (“La musette ehk Suresne’i karjased”). Süidilaadse teose kaks esimest osa “Marche” ja “Ritournelle” olid instrumentaalsed ning juhtisid minu tähelepanu tõsiasjale, et kuulates barokkmuusikat sellele ajaperioodile pühendunud inimeste esituses, lisandub helidele mingi haarav lisatasand. Kirg ettekantava žanri vastu kandub väga selgelt muusikasse üle ning on tajutav ka kuulajale. Muusikute andunud keskendumine ning püüdlus autentsuse poole muutis esituse kahtlemata mitmetahuliseks ning paeluvaks. Kolmandas osas “Loure” liitus instrumentalistidega ka laulja. Maria Valdmaa mahe ja sametine sopran astus loomulikku dialoogi pillidega ning koostöös sündis lustlik jutustus pidustustest Seine’i kallastel. Kerge mängulisus sai minu silmis iseloomulikuks kogu teosele.


Kõrva ja meelt “puhastava” vahepalana kõlas taaskord klavessiinimuusika. Klavessiinimeistri perre sündinud helilooja puhul ei ole imestada, et just sellele instrumendile kirjutatud teosed moodustavad tema loomingust lõviosa. “Chaconne en la mineur” algas eelnenud muusikale vastukaaluks dramaatiliselt ja kaeblik-jutustavalt. Kõlanud helid suunasid minu tähelepanu esmakordselt kontserdi vältel ümbritsevale keskkonnale – Tallinna raekoja kodanikesaalile. Ja kuigi sellise kirjelduse põhjal võiks arvata, nagu oleks minu mõte lihtsalt uitama läinud, siis tegelikult sündis klavessiinipala ja arhitektuuri koostoimes justkui ajaränd. Võlvide, akende, piltvaipade ning muusika sümbioos kandis mind kaugele minevikku. Kusjuures Tallinna raekoja tähistatav juubel saab hoopis teised mõõtmed, kui mõelda, et Elisabeth Jacquet de La Guerre’i sünniaastal möödus raekoja esmamainimisest 343 aastat – igati väärikas vanus juba toona.

Neljas ettekandele tulnud teos oli 12-osaline kantaat “Lisle de Délos” (“Delose saar”). Küllaltki lihtne ja vaoshoitud “Simphonie” juhatas sisse delikaatselt kirjeldava retsitatiivi. Järgnevate osadega liiguti üha rõõmsameelsema ja lendlevama meelelaadi suunas. Aariatega kerkis taas esile Maria Valdmaa, kes on juba oma varasemate ülesastumistega minu teadvuses kanda kinnitanud väga maitseka ning nauditava vokaaliga solistina. Nii sõnas kui helis oli tunda prantslaslikku ilutsemist ja teose üleüldist pastoraalsust. Instrumentalistide puhul tundsin aga puudust pisut helgematest nägudest – nõnda kevadist muusikat esitades oli laval veidi liiga suures ülekaalus talvine tõsidus ja keskendumine. Mõnel üksikul juhul tajusin koosmängus ka teatavat ebakindlust. Üksteist justkui otsiti ja kaugelt isegi silmati, aga päriselt kokku saada veel ei õnnestunud. Siiski olid need momendid pigem erandlikud. Toreda üllatuse tõi endaga XI osa “Simphonie de rossignol” ehk “Ööbikute sümfoonia”. Eeldasin, et muusikas hakkab kõlama kirgas ja hõiskav linnulaul, kuid tegelikult muutus meeleolu ootamatult minoorseks ning maitseka rubato’ga hakkas ööbikutena soleerima plokkflöödiduo. Kantaat lõppes siiski võidukalt ja positiivselt, tuues mõtteisse kevadise helguse.


Pean tunnistama, et muusika abil silme ette toodud haljad aasad ning õitsemine haarasid mind niivõrd endasse, et välja lumesaju kätte astumine tuli pigem ebameeldiva üllatusena. Ometi tõi kontsert hinge juba pisut valguse ja roheluse ootust ning muutis sellega ka pimeda lumise õhtu veidi helgemaks. Igatahes soovitan kõikidel kinkida endale tähtpäevaks (või miks ka mitte argipäevaks) üks mõnus kontsert – elamus püsib mälus igatahes kauem kui lilled vaasis.


46 views