Nädal armastuse helides
- Ene Pilliroog, muusikateadlane
- Oct 12
- 5 min read
XXI Tallinna kammermuusika festival “Armastuskirjad” 23. VIII – 30. VIII (Fotografiska, Tallinna raekoda, Rootsi-Mihkli kirik). Kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny, resideeruv helilooja Mihkel Kerem, korraldaja PLMF.
Kultuurikalendrisse on sügavalt juurdunud traditsioon, et augustikuu lõpupäevil kuulutab uue hooaja avahelisid Tallinna kammermuusika festival. On ju selleks ajaks maalt linna jõudnud kodupublik, kuid veel on alles ka ümbruskonda uudistavad turistid. Nii kuuldus avakontserdi eel Tallinna raekoja täissaalist selgi korral kõrvupaitav keeltepaabel ja selliseid kuulajaid jagus kõigile kaheksale kontserdile. Kõik seljataha jäänud kakskümmend üks aastat on festivali korraldanud PLMF ja selle juht, tegutsemisenergiast pakatav Pille Lill. Viimasel kolmel aastal on kunstiline juht olnud rahvusvahelise tegevusväljaga viiulikunstnik Anna-Liisa Bezrodny. Et iseenesestmõistetavalt toimivad korraldus ja kunstiline sisu tulemuslikult koostöös, siis selle tõestuseks on olnud kummagi oskus tõsta üritus sedavõrd kõrgele tasemele, et seda on märgatud kaugemalgi – tehtut on hinnatud Euroopa Festivalide liidu kvaliteedimärgisega 2024–2025.
Iga festivali tase sõltub interpreetidest. Tuleb tunnustada kunstilise juhi julgust ja tuleviku mõttes ettenägelikkust siduda ühises ettevõtmises juba rahvusvaheliselt tegutsevad, meie oma interpreetide seast parimad ja samas alles oma loomingutee alguses olevad muusikud. Saanud juba enne festivali PLMFi sisutiheda digitaalse uudiskirja, oli mul võimalik eelnevalt põhjalikumalt tutvuda nii esinejate kui kontsertide kavaga. Seda kõike sai hiljem lugeda ka mahukast festivalibukletist.
Kui kaheksal kontserdil esines ühtekokku 16 muusikut, siis neist enamikel osales vajaduspõhistes kammerkoosseisudes siiski vaid tugev põhikuuik: Anna-Liisa Bezrodny ja Ivi Ots (viiul), Kaija Lukas (vioola), Indrek Leivategija ja Theodor Sink (tšello) ning Irina Zahharenkova (klaver). See kuuik kandis festivali aegu oma “koormat” tunnustusväärsel tasemel seda enam, et pea kõigil lähestikustel päevadel tulid ettekandele mitte üksnes “käepärasemad” lood, vaid nende seas oli ka uudis- ja vähem mängitud ning nii ansambliliselt kui solistlikus tähenduses, sisuliselt ja tehniliselt ülinõudlikke teoseid. Selle parimaks näiteks oli võrratu tehnilise tasemega Suurbritannia oboevirtuoosi Nicholas Danieli siia toodud mitmekesine, värviküllane ja lummavate helimaalingutega kava “Lõputu arm”, milles üha kasvava esitusliku kirglikkusega ühinesid Mozarti, Clara Schumanni, Raveli, Piazzolla kui Baxi teosed. Kuuldud esitusi võiks võrrelda tippude ületamisega kõrgmäestikus, seejuures pani lausa hinge kinnihoidvalt ahhetama duo Zahharenkova-Danieli jälgimine. Põnev oli võrrelda kahel kõrvutisel õhtul kõlanud Mozarti teoseid: Rootsi-Mihkli kirikus klarnetikvintetti Toomas Vavilovi ja järgmisel päeval raekojas oboekvartetti Nicholas Danieli soleerimisel. Eestlasliku uhkustundega on erakordne rõõm nentida, et mõlemad ettekanded olid solistlikus mõttes täiuslikud – pehme kergusega sillerdavalt voolavad, nüansirikkad ja viimse helini kandvalt säravpuhtad.
Kontsertide reas pakkus vaheldust Euroopa südames toimuvate populaarsete virtuoossete kammerõhtute hõngu siiamaile toonud viiuldaja Michael Vaimani Chopini ja Raveli kava “Armastuse mitmed näod”, teda toetas ansamblitundlikult Dina Joffe klaveril ja braavo!- hüüded võlusid neilt välja kolm lisapalagi. Kontserdil alapealkirjaga “Muusika – armastuse keel” esinenud noortest koosneva kvarteti Dmytro Cherepov ja Mia Sepp (viiul), Anna-Helena Inno (vioola) ja Ekke Rainer Arndt (tšello) kavas oli kolm helikeelelt kontrastset keelpillikvartetti: Haydni “Quinten” ning esiettekandelised Mihkel Keremi ja ukraina helilooja Vitaliy Hubarenko teosed. Oma tõlgitsustes olid muusikud väljenduslikult veenvad, tuues positiivset esitushoogu koguni Mihkel Keremi muidu ängistusliku keelpillikvarteti Furioso’st Grave’sse siirdunud lõpuhetkede “mažoorilähedasse kohalejõudmisse”.
Minu jaoks oli “Suurt kunstnikku mälestades. In memoriam Igor Bezrodny” kõigi kontsertide emotsionaalne kulminatsioon, kus hingepuudutavalt ühinesid mitte ainult suurepärase viiuldaja isiklikud isa-tütre (Anna-Liisa Bezrodny) sidemed, vaid ka tema elutöö energia edasi kandumine õpilaste näol: on ju ka Ivi Ots, kes osales tol kontserdil Haydni klaveritrio ja Mihkel Keremi “Viie meeleseisundi” ettekandel, Mari Tampere-Bezrodny õpilane (samuti nagu Dmytro Cherepov ja Mia Sepp). Tolle kontserdi peateose (Tšaikovski klaveritrio a-moll op. 50) suurejoonelisse, detailipeenesse ja sügava tundeküpsusega kantud esitusse andsid kogu oma hingejõu selle festivali kolm vägevat interpretatsioonilist alustala: Irina Zahharenkova, Anna-Liisa Bezrodny ja Theodor Sink. Pidagem jätkuvalt pühaks Igor Bezrodny, kes oleks tänavu saanud 95-aastaseks, palvet: “Ärge esitage muusikat mustade kätega!” Mälestused ei kao, ka igatsus on jääv.
Et festivali alapealkiri oli “Armastuskirjad”, kus iga kontsert oli kui omalaadne pühendus ühele teatud kirjale, siis lugesin eelhäälestuseks juba varem PLMFi uudiskirjast sellekohaseid tekste. Tunnistan, et koguni pelgasin – kuidas küll hakkavad kokku ja koos kõlama ligi paarikümne helilooja armastuse helid! Need ei pruugi olla just “Armastuse ülemlaulu” mõõtu, aga loodetavasti mitte ka ehk roosamanna. Varem ei tulnud ma selle eeros – agape – fiilia teema juures mõttelegi, et ka abielulahutus, niisamuti kui kalli inimese surm, on ju mõlemad armastuse teekonna osad. Tuleb taas tunnustada kunstilise juhi head muusikatundmist ja oskust tuua kavadesse erilaadselt kodeeritud pinget, kutsudes festivali resideeruvaks heliloojaks Mihkel Keremi. Isemeelselt vastuvoolu liikuva teemakäsitlusega lõi helilooja kavades muidu valdava leegitseva armastuse kõrvale mõrkjaid hetki, mis suunasid nägema asju ka teistes oludes ja otsima seeläbi kasvõi kaudselt lahendusi. Tema nägemused andsid kogu festivalile täiesti teise mõõtme, puudutades valupunkte, mille järele praegusaja ühiskond lausa kisendab. Heliloojat on inspireerinud loomulikust elukeskkonnast ja -väärtustest võõrandunud üksildane ja hüljatud inimene, kes on unustanud esivanemate väärtuspõhise teadmise: me ei ole siin maailmas mitte kunagi üksi, veel vähem mahajäetud, kuid ometigi tunneb see inimene end siiski üksikuna. Tekib küsimus, miks? Ka sellisel juhul, kui vastuse leidis vaid üks kuulaja, võivad festivali ideelised loojad ja kandjad lugeda ettevõtmise kordaläinuks.
Keremi heliloomingust kõlasid festivalil vaheldusrikaste meeleoludega “Neli tantsu ja epiloog” ehk “Viis meeleseisundit”, Eesti esiettekandeina tšellosonaat “Sõnad, mis jäid ütlemata” ja keelpillikvartett nr 10 ning maailma esiettekandeina “Karedad laulud” ja viiulisonaat nr 4 (pühendatud Anna-Liisa Bezrodnyle). Oma teoste esituse eel suunas helilooja talle omasel lihtsal ja humoorikalgi moel kuulajad teeotsale, mis aitaks loodut paremini mõista.
Festivali avanud “Sõnad, mis jäid ütlemata” lõi kujutluspildi ühe abielu lahutuse helilisest loost, osalisteks tšello (mees) ja klaver (naine). Solistide vapustavalt ehedat rollitunnetust ei ole võimalik sõnades samaväärselt edasi anda, kui see nende vahendusel muusikas sündis. Kui tuleb aeg esitada kultuurkapitalile interpretatsioonikunsti kandidaate, siis ärge unustage Indrek Leivategija ja Irina Zahharenkova helirollide täitmist sonaadi ettekandmisel.
Avakontserdi pealkiri “Hinge saladused” haakus erakordselt täpselt kava sisuga, sest oma hingeteedel kulgemisest ja tunnete tõmbetuultes olemisest kõnelesid lisaks eelpool kirjeldatud tšellosonaadile veel ka Madis Kareda sõnadele loodud Mihkel Keremi “Karedad laulud”. Enamus meist vist oskab peita end keep smiling’u varju, kuid Kareda/Keremi laulud lausa anuvad nägema seda peeglisse vaatava inimese tõelist sisemist ja tegelikku olemust, mitte pelgalt sealt vastu vaatavat klantsi peegelpilti! Tänane maailm vajabki muutust, mil välisele eelistataks sisulist. Sügava omapoolse varjundirikkusega avas metsosopran Monika-Evelin Liiv nii nende laulude olemuse kui veel ka kavas olevate Wagneri ja Brahmsi laulude intiimsema poole.
Mihkel Keremi seekord ette kantud teostest oli minu arvates kõige sügavamalt ängistava võõrandumisega seotud keelpillikvartett nr 10. Juba ainuüksi osade alapealkirjad Grave, Larghetto, Furioso, Grave viitavad muserdunud ja kartliku inimhinge ekslemistele. Kui näiteks Mahler koondas oma maailmavalu väljendamiseks kokku kogu mõeldava esituskoosseisu, siis Kerem justkui tõukab oma noodiridadele uitama ainult üksiku heli, et see siis ise leiaks võimalusi teha kokkupõrkeid teiste samasugustega, luues aeg-ajalt omavahelisi pingelisi kõnelusi. Seejuures täiesti ootamatult võivad neist “kõnelustest” areneda plahvatuslikud “puntrad”, et – jällegi ilma näilise põhjuseta – libiseda üle mingisse teise olekusse. Õnneks teose lõpuks leitakse üles see siht, kuhupoole teed otsiti. Kuna kõik osad lähevad üle attacca, siis on seda isiksuse teekonda kui tervikut võimalik jälgida järjepideva kulgemisena.
Festivali lõppkontserdil “Armastuse testament” jääb Mihkel Keremi viiulisonaat nr 4 kahe suure ja kirgliku armastuse loo (Goetzi kontrabassikvinteti, kus ansambliga liitus Regina Udod kontrabassil, ja Schumanni klaverikvinteti) vahele. Tema vaikuse piirimail “kõndiv” viiulisonaat on helilugu kellelegi kalli inimese jäädavast lahkumisest. Teoses kirjeldatakse kolme esimest hetke, millest mahajääjad end leiavad: pidevad mõttekrambid, otsekui udulooris elamine ja toimetamine, mis seiskab koguni ajataju; juhtunu teadvustamise järel saabunud masendus ei allu mõttekontrollile; viimaks tajutakse, et polegi enam alles mitte ainsatki tunnet, sest miski üha kaugeneb ja kaugeneb ja kaugeneb … See helipilt lahkujast ja lahtilaskjast, mille Anna-Liisa Bezrodny ja Irina Zahharenkova kujundasid, oli sedavõrd intensiivse pingeseisundi ahelais, et kuuldav tundus ebamaisena. Teos lõppes helideta vaikuses, misjärel valitses raekoja võlvide all pikk ja sügav paus, et seejärel lasta koguvõimsuses kõlada festivali ülivõimsal lõppakordil ja inimarmastuse ülemlaulul – Schumanni klaverikvintetil Es-duur, tema armastusavaldusel Clara Wieckile.
Selle aasta PLMFi noore muusiku preemia, mille asutas Tunne Kelam ja mis on pühendatud Marje ja Kuldar Singile, pälvis sopran Annabel Soode. Jääme huviga jälgima noore muusiku edasise arengu teekonda.
