_page-0001.jpg)
24. mail tähistab USA laulja ja laulukirjutaja Bob Dylan oma 80. sünnipäeva. Detsembris rabas muusikailma uudis, et mees, kelle lugusid on salvestanud sõna otseses mõttes kõik Johnny Cashist ja Ramonesist Norah Jonesi ja The White Stripesini, on oma senise loomingu autori- ja kirjastusõigused kõige naha ja karvadega Universal Musicule maha müünud, teenides pealt kuuesaja laulu eest üle 300 miljoni dollari.
Möödunud aasta juunis ilmunud “Rough and Rowdy Ways” tegi Dylanist esimese artisti, kelle kauamängivad on Billboardi Top 40-sse jõudnud seitsmel järjestikusel aastakümnel. Wikipedia andmetel on ta kokku avaldanud 39 stuudioalbumit, 20 kogumikku, 16 box set’ti, 15 arhiivisalvestuste kogu sarjas “Bootleg Series”, 12 kontsertplaati ja 95 singlit. Esimene esikohasingel ilmus aga uskumatul kombel alles märtsis 2020 ning on ühtlasi kõige pikem Dylani salvestatud pala – 16 minutit ja 56 sekundit kestva üliaeglase “Murder Most Foul’i” tõusu Billboardi rockitabeli tippu oleks ennustada julgenud küll vähesed.
Rocki ja popi vahe pandi muidugi hästi paika juba 1997. aastal, kui Dylan teenis ühe oma kümnest Grammyst parima lauluesituse eest rockmuusikas ja poplaulu auhind läks Elton Johnile. Ja “liiga pikaks” peeti 1965. aastal ka kuueminutist singlit “Like a Rolling Stone”, mis kerkis Billboardi tabelis teiseks ning püsis seal kauem kui ükski teine Dylani esitus, vallandades meil pea rahvusliku pahameeletormi veel 2008. aastal, mil Dylan saatis kuu peale president Ilvese, kes käinud pärast Tallinna kontserti lava taga nõudmas, et miks just see pala ettekandele ei tulnud.
“Murder Most Foul” räägib hoopis president Kennedyst ning tema atendaadi varjus üleüldisemalt Ameerika ja levimuusika ajaloost. Võibolla esimest korda pärast 1960-ndate protestilaulu-perioodi suutis ja tahtis Dylan tabada midagi, mis ameeriklaste kollektiivset alateadvust parasjagu painas – väljas möllasid pandeemia ja presidendivalimised, massirahutusteni jäi napilt kaks kuud ... Tegu pole Dylani geniaalseima tekstiga, kuid rahvamasse kõnetas see rohkem kui seda on tükil ajal suutnud kõik need teised laulud, mille eest vanameister 2016. aastal esimese muusikuna Nobeli kirjanduspreemia sai.
Maantee 61
Bob Dylan sündis Robert Allen Zimmermanina 1941. aastal Duluthis, Minnesotas, kust maantee 61 läbi Memphise New Orleansi poole lookleb ning kuhu tema vanavanemad olid Ukrainast ja Leedust juudipogrommide eest pagenud. Rock’n’roll’i-bändides klaverimängijana alustanud Bobby Zimmerman läks 1959. aastal Minneapolisesse ülikooli, pöördus folgiusku ja hakkas kasutama lavanime Dylan, mille mõni aasta hiljem ka ametlikult kodanikunimeks võttis. Tema iidoliks sai Woody Guthrie – USA autorilaulik, kel oli oma lauludes kana kitkuda president Trumpi isa Frediga ning kelle 1943. aasta poolfiktiivset autobiograafiat “Bound for Glory” on Dylan nimetanud kõige tähtsamaks raamatuks.
1961. aastal New Yorki jõudes oligi Dylani üheks eesmärgiks Guthrie’t haiglasse vaatama minna. Ta esines Greenwich Village’i kohvibaarides, soojendas John Lee Hookerit ning luuletas kokku eluloo, milles ta juba lapsena tsirkuse- ja karnevalitruppidega Ameerikat mööda ringi rändas – meedias ringlesid need “alternatiivsed faktid” veel aastaid. Esimesel stuudioskäigul asendas Bobby haigestunud suupilliguru Sonny Terryt, aidates Harry Belafontel linti teha “Midnight Special’i” – sama traditsionaali, mille Creedence Clearwater Revival pärast kuulsaks mängis. Samuti puhus Dylan suupilli bluusilegendide Victoria Spivey ja Big Joe Williamsi salvestustel.
Omaenda plaadilepingu sai Dylan tänu austatud talendikütile John Hammondile, kes oli omal ajal “leidnud” Billie Holiday ning “avastas” hiljem ka Bruce Springsteeni ja Stevie Ray Vaughani. 1962. aastal ilmunud “Bob Dylan” koosnes peamiselt vanadest bluusi- ja folgilugudest ning suuri laineid ei löönud, olgugi et just siit leidis The Animals arranžeeringu oma 1964. aasta hitile “House of the Rising Sun”, mille Dylan oli omakorda “virutanud” Dave Van Ronki käest. Tänu Hammondi reputatsioonile jäeti noor folklaulja Columbia Recordsi hingekirja edasi ja 1963. aasta “The Freewheelin’ Bob Dylan” tegi juba ajalugu.
Vastust teab vaid tuul
Kuuba raketikriisi maailmalõpumeeleolust kantud album sisaldas muuhulgas tulevasi rahuliikumise hümne “Masters of War”, “A Hard Rain’s a-Gonna Fall” ja “Blowin’ in the Wind”. Kolm nädalat hiljem avaldas pop-folgi trio Peter, Paul and Mary viimasest oma versiooni ning tegi üle ilma kuulsaks nii loo kui laulukirjutaja: ka eestimaises laulikutesarjas “Laulge kaasa!” ilmus “Vastust teab vaid tuul” Heldur Karmo tõlkes juba 1966. aastal. Järgmine LP “The Times They Are a-Changin’” (1964) oli veelgi ühiskonnakriitilisem ning folgikuninganna Joan Baezi tiiva all sai Dylanist poolvägisi “oma põlvkonna hääl”.
Samal aastal ilmunud “Another Side of Bob Dylan” protestis vastleitud staatuse vastu, võttes sammu edasi – või tagasi? – rock’n’roll’i ja biitkirjanduse poole; lõpulugu “It Ain’t Me, Babe” ütles otsesõnu: “Mina pole see, keda teie otsite.” Järgnenud “Bringing It All Back Home” (1965) viis muundumise lõpule: protestilaulud olid kadunud ja pool plaati oli salvestatud elektrilise rockbändiga. Folkarid ja poliitaktivistid olid marus, aga rahvas ostis plaate ja “Subterranean Homesick Blues’ist” sai Dylani esimene edetabelisingel; biitluule käilakuju Allen Ginsbergi osalemine pala paljujäljendatud videos aitas Dylani kui biitnike mantlipärija rolli kinnistada. LP akustiliselt küljelt leidis The Byrds “Mr. Tambourine Man’i”, vormis sellest elektrilise hiti ja uus žanr nimega folk-rock oligi sündinud.
Kurikuulsa elektrilise ülesastumise ajal Newporti folgifestivalil karjus publik “Buu!” ja folgiguru Pete Seeger üritas kirvega elektrijuhtmeid läbi raiuda, kuid uus singel “Like a Rolling Stone” oli hitt, samuti täiselektrilised albumid “Highway 61 Revisited” (1965) ja “Blonde on Blonde” (1966), mis moodustavad koos “Bringing It All Back Home’iga” Dylani “kuldse perioodi”. Lõputuina näivad tuurid, “Juudas!” kisendavad folgifännid, narkootikumid, salajane abiellumine modell Sara Lowndsiga – ning 29. juulil 1966 tsikliavarii ja vaikus. On arvatud, et tegelikult midagi ei juhtunudki ja Dylan sai kolm kuud varem mootorrattaõnnetuses hukkunud kirjanikust sõbra Richard Fariña surmast lihtsalt idee, kuidas oravarattast pääseda. Ta oli väsinud ja tüdinud, soovis pühenduda perele ning soostus uuesti tuurile minema alles 8 aastat hiljem.
Päästetud
Nashville’is malbelt sisse lauldud “John Wesley Harding” ilmus 1967. aasta lõpus; plaadi tuntuima loo “All Along the Watchtower” mängis kuulsaks Jimi Hendrix, kellele see jäi USA edetabelites edukaimaks singliks. 16 kuud hiljem avaldatud “Nashville Skyline” (1969) oli juba “padu-kantri” – hea plaat, aga mitte see, mida Dylanilt oodati. Et pausid albumite vahel olid ühtäkki pikad ja nõudlus “vana Dylani” järgi suur, sai temast nüüd piraatplaadi-tööstuse esimene ohver ja inspiratsioon: 1969. aastal althõlma turule toodud duubel-LP “Great White Wonder” oli rockiajaloo esimene bootleg. Ostjate ja raadio tohutu huvi mitteametlike salvestuste vastu sundis Columbiat üht osa sellest materjalist 1975. aastal “The Basement Tapes’i” nime all ja natuke tohterdatud kujul ka ametlikult välja andma ning alustama 1991. aastal suisa Dylani “ametlike bootleg’ide” sarja, mille CD-d teevad silmad ette nii mõnelegi “pärisplaadile”.
1969. aastal asutas A. J. Weberman Dylani Vabastusrinde, eesmärgiks “Bob Dylani päästmine tema enda käest”. New Yorgi alternatiivülikoolis dylanoloogia loenguid lugev Weberman väitis, et väikekodanluse haardes Dylan “eirab oma kohustusi kontrakultuuri poliitilise eestkõnelejana”, korraldas Dylani akna all pikette ja otsis regulaarselt tema prügikastist “vastuseid”. Nii sai Dylani järgmine album “Self Portrait” (1970) sihilikult sisutühi just sellepärast, et inimesed ta rahule jätaksid – mis ei takistanud Webermani veel 2016. aastal kuulutamast, et Dylani Nobel on puha tema teene.
“New Morning” (1970) oli samm varasema Dylani poole, kauboifilmi soundtrack “Pat Garrett & Billy the Kid” (1973) andis maailmale ohjeldamatult kaverdatud pala “Knockin’ on Heaven’s Door”. 1960-ndatel Dylanit saatnud ning vahepeal iseseisvalt kuulsaks saanud The Band oli tagasi 1974. aasta albumil “Planet Waves”, mis tagas laulukirjutajale esimese esikoha Billboardi albumitabelis. Ja siis tulid järjest kaks üsna erinevat plaati, mis ei jäänud millegagi alla Dylani kuuekümnendate loomingule: “Blood on the Tracks” (1975) ja “Desire” (1976). 1970-ndate lõpuks oli seni piiblilugusid vaid kunstiliste kujunditena kasutanud endisest härra Zimmermanist saanud võitlev kristlane, kes kuulutas jumalasõna kolmel albumil. Neist tähelepanuväärseim on esimene, 1979. aastal ilmunud “Slow Train Coming”, kus kitarri mängis Dire Straitsi Mark Knopfler ning mille produtseeris Jerry Wexler – mees, kes mõtles 1949. aastal välja termini rhythm & blues ning seisis 1960-ndatel Aretha Franklini soulihittide taga.
Moodsad ajad
1983. aasta plaadiks “Infidels” olid tagasi nii ilmalik Dylan kui Knopfler, kuid seejärel tuli korralikku sooloalbumit oodata 1989. aasta “Oh Mercy’ni”. Lisaks ebaühtlaste LP-de treimisele jõudis Dylan vahepeal kaaluda pensionile jäämist, peita end Grateful Deadi ridadesse, tuuritada Tom Petty bändiga ja salvestada kaks lõbusat plaati ansambliga Traveling Wilburys, kuhu kuulusid veel Petty, George Harrison, Jeff Lynne ja Roy Orbison. Vanameistri ebakindlust sünteetilise popi kümnendil näitas ka komme parimad lood albumilt välja jätta: nii jõudsid 1980-ndatel salvestatud ja tänaseks klassikustaatuse omandanud “Blind Willie McTell” ja “Dignity” kuulajateni alles 1990-ndate kogumikel.
Dylani bändid on alati hiilanud kitarrisoolode lühiduse ja suurepäraste kitarristidega: 1960-ndatel andsid talle hoogu Mike Bloomfield (Paul Butterfield Blues Band) ja Robbie Robertson (The Band), 1970–1980-ndatel Knopfler, Mick Ronson (David Bowie) ja Mick Taylor (Rolling Stones). Septembris 1990 ilmunud “Under the Red Sky’l” tegid kaasa Slash, George Harrison ning Jimmie ja Stevie Ray Vaughan ning plaat sai parem kui selle maine. “Moodsates” stuudiokõlades pettunud vanameister aga läks tagasi algusse, salvestades üksi ja akustilise kitarriga kaks albumitäit vanu folgi- ja bluusilugusid, milles meiegi kriitikud nägid karjääri nostalgilist lõppakordi.
Selle asemel avaldas Dylan 1997. aastal tippteose “Time Out of Mind” ja võitis kolm aastat hiljem filmimuusika Oscari loo eest “Things Have Changed”. 2001. aasta traagilisel 11. septembril ilmunud “Love and Theft” oli jätkuvalt suurepärane, ning kui järgnenud “Modern Times” (2006) ja “Together Through Life” (2009) ka lahjemad tundusid, garanteerisid sajandivahetuse šedöövrid neilegi müügiedu. Dylani jõululaulude plaadist me ei räägi, kolmeks albumiks koondatud viie CD jagu Frank Sinatra kavereid võib aga kokku võtta lausega: “Bänd on väga hea.” Vahepeale mahtus veel originaalloomingust koosnev “Tempest” (2012), mis oli kui läbilõige lähikümnendite Dylanist ning põhjustas taas jutte karjääri terendavast lõpust – plaadile Shakespeare’i viimase näidendi nime panemine ei saanud ju ometi juhus olla?! Värske “Rough and Rowdy Ways” võeti igatahes kõikjal hästi vastu ning selle valisid aasta parimaks välismaiseks albumiks ka näiteks Soome rockilehe Soundi kriitikud.
Nagu veerev kivi
7. juulil 1988 alustas Dylan oma “lõputut kontserdireisi” – “Never Ending Tour” kestis pea katkematult mulluse pandeemiani ja ületas juba 2019. aasta aprillis 3000. kontserdi verstaposti. Grateful Deadi fänniarmeest inspireeritud idee oli lihtne: anda regulaarselt kontserte samades linnades ja meelitada uut publikut suusõnalise reklaami kaudu. Plaan töötas: hoolimata sellest, mida kriitikud parajasti Dylani plaatidest arvasid või kui palju neid osteti, ei kahanenud kontserdikülastajate arv kordagi. Osa inimesi pettub pidevalt selles, et tuttavad lood kõlavad kontserdil teistmoodi kui plaadil, teised aga lähevad igal võimalusel tagasi just sellepärast, et arranžeeringud ja laulutekstid muutuvad õhtust õhtusse ning kahte ühesugust kontserti ei ole. Dylani lugude evolutsiooni on kolmes piiblimõõtu köites lahanud USA esimese rockiajakirja Crawdaddy! asutaja Paul Williams, kes jõudis läbi töötada nii enda külastatud kontserdid, ametlikud plaadid kui ka loendamatud piraatsalvestused aastatest 1960–1990.
Ühtpidi on Dylan aastatega tundmatuseni muutunud, teisipidi üldse mitte. Tekstiloojana on ta kogu aeg olnud natuke nagu Kurt Vonneguti ajavoolu eksinud Billy Pilgrim, kelle lauludes toimetavad rõõmsalt kõrvuti Ma Rainey ja Beethoven, Galileo, Ristija Johannes ja Cecil B. DeMille (“Tombstone Blues”, 1965). 1960-ndate algul New Yorki jõudes ja kord ühe, kord teise kolleegi diivanil magades töötas Dylan põhjalikult läbi sealse folgi-underground’i kollektiivse fonoteegi ja maailmakirjanduse varamu ning käis isegi raamatukogus mikrofilmilt sada aastat vanu ajalehti tudeerimas, et toonastele oludele ja kõnepruugile paremini pihta saada. Päevakajaliste sündmuste ja popkultuuriga segatult sündis sellest teadmistepagasist Dylani laulude tihti humoorikas ja sürrealistlik, kuid terav ja tummine supp – mõni ime siis, et fännid igast sõnast varjatud tähendust otsivad. Nii näiteks mõjuvad “Desolation Row” (1965) read “nad müüvad piltpostkaarte poomisest” ja “tsirkus jõudis linna” süütu metafoorina, kuid peidavad endas sünget viidet kolme tsirkusetöölise lintšimisele Duluthis 1920. aastal – laternaposti küljes kõlkuvate surnukehadega postkaardid ringlesid seal veel Dylani lapsepõlveski.
Parimate rockidokumentaalide hulka loetavast D. A. Pennebakeri “Dont Look Back’ist” (1967) peale on Dylan kaasa löönud ja/või teemaks olnud rohketes kinofilmides, mis samuti tähenduseotsijaile ohtralt tõlgendamisrõõmu pakuvad. Endalavastatud neljatunnises oopuses “Renaldo and Clara” (1978) kehastas ta näiteks nimitegelast Renaldot ja Bob Dylanit mängis selles filmis hoopis Kanada laulja Ronnie Hawkins, kelle taustabändist The Hawks oli 1960-ndatel saanud Dylani saateansambel ja hiljem The Band. Tunamullu lõikas samast, 1975.–1976. aasta Rolling Thunder Revue tuuride käigus ülesvõetud materjalist oma Netflix-dokumentaali kokku Martin Scorsese, kes aga lisas kaunilt restaureeritud arhiivikaadritesse salamahti uue portsu väljamõeldud tegelasi. Eluloofilmis “Kus on Bob Dylan?” (“I’m Not There”, 2007) esines Dylani rollis juba kuus erinevat Hollywoodi staari, käesoleva loo lõpetuseks sobib aga hästi stseen kodusõjast räsitud tuleviku-Ameerikas asetleidvast “Masked and Anonymous’ist” (2003), mille käsikirja Dylan Sergei Petrovi varjunime all ise kirjutada aitas ning milles Penélope Cruz lava taga Dylanit fännates Gandhile ja Rooma paavstile seletab: “Ma armastan tema laule, sest need ei ole konkreetsed: nad on tõlgendustele täiesti avatud!”