top of page

FOTO ÜLO JOSING

Rahvusooper Estonia poistekoori kuulub käesoleval hooajal kokku 197 lauljat. Kooristuudiona tegutsev kollektiiv jaguneb nelja koosseisu: põhikoor, noormeestekoor ning kaks õppekoori – Jukud ja Juhanid. Põhikooris laulab praegu 115 poissi ja noormeest ning võib vast julgelt öelda, et tegemist on ühe suurima kooriga tänases Eestis. Oma ülesehituselt on põhikoor poistesegakoor, kus esimeste ridade noortest sopranitest ja altidest sirguvad mõne aastaga tagumiste ridade tenorid ja bassid. Ühtlasi liituvad häälemurde läbinud poisid ka noormeestekooriga. Aastal 2017 loodi koori juurde ka noormeeste kvintett ning aasta hiljem poiste sekstett.


Eelmisel hooajal (2021/2022) tähistas RO Estonia poistekoor mitmete kontsertidega oma 50. tegevusaastat. Selle aja jooskul on koor kandnud aga erinevaid nimesid. Kui Venno Laul 1971. aastal RAMi juurde poistekoori asutas, kandiski see RAMi poistekoori nime. Tegemist oli väidetavalt Eesti esimese poiste ja noormeeste kooriga, mis klassikalise segakoori printsiibil toimis, ning õige pea laiendati Laulu eestvedamisel ka laulupidude repertuaari nõnda, et poisid ja meeshääled said ühiselt kõlada. Aastal 1990 nimetati koor ümber Eesti Poistekooriks ning 1997. aastast kuulutakse RO Estonia koosseisu. Venno Laul juhatas kollektiivi kokku 30 aastat. Hirvo Surval, kes tuli koori peadirigendiks Venno Laulu palvel aastal 2001, täitus eelmisel aastal Estonia poistekoori peadirigendina 20 tegevusaastat.


Meenutusi algusaegadest


Meenutusi ja mõtteid Estonia poistekoori tegevuse algusaegadest jagab koori õppekooride pikaaegne (1978–2015) dirigent ja korraldusjuht Anne Ojalo: “Poistekoori tolleaegne peadirigent Venno Laul kutsus mind 1978. aastal tööle Tallinna 37. keskkooli muusikakallakuga eriklassi, kust pidi sirguma järelkasv RAMi poistekoorile. Algatus oli hea, kuid töötas vaid minu koolist lahkumiseni. 1981. aastal hakati poistekoori ettevalmistuskoori uutele liikmetele korraldama avalikke musikaalsuse katseid. RAMi poistekoori 15. aastapäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis 15. märtsil 1987. aastal esinesid iseseisva repertuaariga neli õppekoori: 6-aastaste ettevalmistuskoor (dirigent Katrin Raamat); I klassi koor (dir Ülle Kenner); II klassi koor (dir Anne Ojalo) ja III klassi koor (dir Lydia Rahula).

Seoses poistekoori tegevuse riigipoolse rahastuse vähenemisega jätkasid 1990-ndatel minu juhendamisel tööd kaks õppekoori – Jukud ja Juhanid. Nimed kooridele andsid laulupoisid ja nende vanemad ise, järgides elutarka eesti vanasõna: “Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea”. Sain õppekooride tegevuse korraldamisel täiesti vabad käed. Lauluproovid toimusid kaks korda nädalas eesmärgiga seada häält, õppida uut repertuaari, omandada muusika-alaseid algteadmisi ja noodilugemise oskust, samuti kinnistada ühistegevuses tarvilikke käitumisreegleid. Peamiseks hindamiskriteeriumiks oli poiste valmisolek kontsertkooris töötada. Jah, just töötada, sest etendustes osalejatena olid ja on laulupoisid ka rahvusooperi töötajad. Oma töös pidasin kõige tähtsamaks laulupoiste isikuomadusi austada ning nende muusika-alaseid püüdlusi märgata ja väärtustada. Eesti meestelaulu seltsi korraldatud poiste lauluvõistlustel saavutasid meie lauljad arvukalt kõrgeid auhinnalisi kohti (nt Valter Soosalu, Kristjan-Jaanek Mölder jt). Õppekooridel oli iseseisev kontserttegevus – esinemised emadepäeval, jõulukontserdid ja kutsed paljudele avalikele üritustele. Kontsertmeister ja vokaalsolist oli neil aastatel Evelin Ojalo. Suursündmuseks kujunes kontserdireis Soome 1996. aastal esinemistega Helsingis ja Tamperes. Kavas olid ka ühislaulud meie kutsuja Soome poistekooriga (dir Timo Nuoranne).

Poistekooris osalemine on poistele nagu kaitseväes osalemine meestele. “Nännipunnid” neis toime ei tule. Iganädalased õppused lauluproovides on toimetulekuks vajalikud treeningud, mis kinnistavad eneseuhkust ja -distsipliini, kaaslastest lugupidamist ning üksteise heaolu ja turvatundega arvestamist. Õnnestunud lauluproovid ja kontserdid loovad rõõmu muusikast ja on tugevaks stiimuliks edasistel muusikalistel püüdlustel. Publiku tunnustav aplaus lisab enesekindlust ja usku, et teed n-ö õiget asja, mida nimetatakse muusikakultuuriks. Kontserdireisidel välisriikides pannakse muuhulgas tähele ka lauljate käitumist. Distsipliin on kunstiliste tulemuste eeldus. Ei ole veel kuulnud, et keegi poistekoori lauljatest oleks eluteel (“lahingus”) jänni jäänud. Töö poistekooris on olnud mulle rahulolu ja õnnetunnet andev teekond, mida olen käinud koos oma sadade hoolealustega.”


Miks on meile poistekoori vaja?


Vokaalsete ja muusikaliste oskuste arendamise kõrval on koorielus vähemalt sama oluline vaimsete väärtushinnangute kujundamine ning kultuurilise silmaringi avardamine. Peadirigent Hirvo Surva, kes ise alustas poistekooris laulmist 8-aastaselt Kohtla-Järve 1. keskkoolis Aadu Kuke juhendamisel, ütleb, et poistekoor on talle õpetanud inimeseks olemist. Tema unistus on tuua võimalikult palju poisse ja mehi laulmise juurde ning õpetada nooti tundma. Küsimusele, miks meil on poistekoori vaja, vastab ta küsimusega: “Miks meil on vaja haritud mehi?” Pikaajaline laulja Kaspar Karus, kes on koori ridadesse kuulunud enam kui 20 aastat, tõdeb, et poistekoor on talle andnud teatud hoiaku kogu eluks. “Koor õpetab inimesi üksteisega arvestama, teisi austama ning viisakust. Lisaks tekib seal aastatega teatud emotsionaalne küpsus, mida meie ühiskonnas leiab harva. Võin kindlalt väita, et kõik inimesed, kes on seal käinud, tunneb nende käitumise ning ellusuhtumise poolest ära. Poistekoor kasvatab poistest tõelised eesti mehed. Peale kõige selle on loomulikult oluline see, mida teeb koor laval – muusika. Teatud ajaga tekib seal tõeliselt suur huvi laulmise vastu. Ja tulemus peegeldub ka selles, et mitmed koorist välja kasvanud mehed tegutsevad tänase muusikamaastiku tipus. Kõige selle eest võlgneme tänu Hirvole, kes on täiesti uskumatu inimene ning on saanud minu väga heaks sõbraks. Kõik mainitu peaks päris hästi vastama sellele küsimusele, miks meil seda kõike vaja on. Poistekoor ja muusika kasvatavad meie ühiskonda hädavajalikke inimesi igasuguse elukutse jaoks. Lisaks jätab see ka kustumatuid muljeid publikule, kes leiab nendest kontsertidest midagi sellist, mida igapäevaelus kogeda ei saa.”


Suvises põhikoori laagris Jänedal (august 2022) said lauljad kirja panna oma mõtteid teemal “Miks on poistekoori vaja?” ning sealjuures arutleda, mida see neile eluks kaasa on andnud. Enamik poisse pidas oluliseks just kuuluvustunnet – kooris laulavad üheskoos nii kümne- kui kolmekümneaastased noored mehed. Siit võib leida mõttekaaslasi, eeskujusid ja eluaegseid sõpru. Aastate jooksul saab see nii mõnegi jaoks justkui teiseks pereks, kogutakse eredaid mälestusi ühistest olemistest.


Üks noormeestest muljetab: “Tihti on meie reiside ja laagrite õhtud sisustatud kaardimängu ja tõsistest maailma asjadest rääkimisega. Poistelt saab alati abi küsida ja ideid tuleb mitmest nurgast ja kõigist vanuseastmetest.” Teine noor laulja lisab: “Mina käin poistekooris, kuna meil on siin lõbus seltskond, kellega saab palju naerda. Ja eriti meeldib mu vanavanematele, et ma laulmas käin. Nad saavad ka vahel mu kontserte kuulama tulla ja see meeldib mulle väga.”


Paljud noored väitsid uhkusega, et nad on laulnud kooris enamuse oma elust. Tõsi, valdav osa neist ongi sirgunud Jukude ja Juhanite koorist. Mitmed tänased noormeestekoori lauljad alustasid Jukude ridades laulmist viieaastaselt. Poistelaulu traditsiooni au sees hoidmine ja edendamine on kollektiivi üks põhilisemaid eesmärke ning kõige suuremaks tunnustuseks siinkohal on see, kui koori vilistlased toovad laulma ka oma poegi.


Poisid nimetasid oma kirjapanekutes veel, et koor on lisaks nende lauluoskusele arendanud kultuurilist ja muusikalist taipu, andnud teadmisi solfedžost, õpetanud meeskonnatööd, vastutustunnet ja head distsipliini. Eriliseks peavad nad just Estonia poistekoori kuulumise puhul võimalust teha kaasa etendustes ning olla osa kogu sellest lavatagusest võlumaailmast.

Peitusemängud teatrimajas


Käesoleval hooajal teevad poisid kaasa RO Estonia viies etenduses: “Ravel:Ravel”, “Võluflööt”, “Tosca”, “Naksitrallid” ja “Pähklipureja”. Osaletakse ka “naabrite” juures, draamateatri “Mefisto” etenduses ning oktoobrikuus jagasid seitse õnnelikku poissi lava Ain Angeri ja teiste suurepäraste muusikutega kogupereooperis “Mängime “Võluflööti””.


Lavastustes osalemine on noorte lauljate jaoks üks oodatumaid hetki kogu poistekoori kuulumise vältel ning seda kogemust ei pakuta kõigile. Poisse on põhikooris ligi 80, aga vastavalt etendusele pakutakse rolli näiteks kuueteistkümnele, aga mõnikord vaid ühele. See tähendab, et lavale pääsemise nimel tuleb pingutada, aktiivselt proovides kaasa lüüa ning loota, et enne häälemurret kasvab kõlajõud, intonatsiooniline täpsus ja enesekindlus just sedavõrd, et teatrilaval solistina üle orkestri kosta, nii et ka rõdu viimastes ridades oleks arusaadav, mis parasjagu etenduses toimub. Igal juhul on põnev kogu selles lavastusprotsessis osaleda, kuulata lavastaja ja dirigendi nõuandeid, mängida üheskoos tuntud ooperilauljate ja näitlejatega, teha nendega ka eesriide taga nalja, käia grimmiruumis, kostüümiproovides, liikumistundides, näha, kuidas saavad lavale suured dekoratsioonid ja millist tööd teeb inspitsient. See on kütkestav omaette maailm.


Õhtud teatrimajas tähendavad sageli ka kannatlikku ootamist ning see on teinekord andnud võimaluse salaja seiklusi otsima minna. Poisid on hiljem üles tunnistanud, kuidas nad teatrimaja põnevaid nurki ja nurgataguseid uudistamas on käinud, keldris peitust mänginud, teatrirahva seast endale uusi sõpru leidnud, koerustükke teinud ning seejärel ka vabandustega seletuskirju kirjutanud.

Püüame noori lauljaid teatrimajas viibides võõrutada ka telefoniekraanidest. See on üsna suur ülesanne ja ei õnnestu alati, kuid ilus on olla tunnistajaks nendele hetkedele, kus Jukud ootavad kontserdi algust kõhuli maas kodust kaasavõetud lauamänge mängides või Juhanitel on lavataguseks kaaslaseks raamat.


Tõrud, tammed ja kastanid


Viimaste aastate etenduste seast märgiks siinkohal eraldi ära kolm poistekoori jaoks märgilise tähendusega lavastust. Ooper “Pilvede värvid” esietendus Estonias 2017. aasta septembris ning noorte lauljate kanda oli selles tükis tundeküllane laulupeostseen. Südamelähedaseks teeb selle ka tõsiasi, et nii helilooja Rasmus Puur kui ka ooperit dirigeerinud Kaspar Mänd on mõlemad Estonia poistekoori kasvandikud.


Sama aasta detsembrikuus jõudis kollektiivi 45. hooaja tähistamise puhuks Estonia teatri kammersaalis lavalaudadele poistekoori oma humoorikas muusikalavastus “Kastanid tulest”, mille helilooja on Andres Lemba, libreto on Jaanus Vaiksoolt ning lavastaja Uku Uusberg. Lavastuses tegid teiste seas kaasa ka poistekoori vilistlased Valter Soosalu ja Alvar Tiisler.


Olulise jälje jättis Gustav Ernesaksa elulugu käsitlev sõna- ja koorilavastus “Hakkame, mehed, minema”, mis etendus tänu lavastaja Veiko Tubinale 2019. aastal Noblessneri Shipyardis. Nii poisid kui ka noormeestekoor said tol suvel lähemat tutvust teha laulutaadi mitmekülgse loominguga ning elada kaasa ajaloolisele rännakule. Omal moel on ju ka Gustav Ernesaksal Estonia poistekoori sünniloos oluline roll – just tema 1944. aastal asutatud kutselise meeskoori juurde asutas aastakümned hiljem Venno Laul RAMi stuudio ja poistekoori. Tolleagsetel ühistel põlvkonnakontsertidel oli noortel laulupoistel ilmselt ridade kaupa väärikaid eeskujusid RAMist laval kõrval seismas. Rõõm on tõdeda, et ka tänasel päeval laulavad Estonia poistekoori traditsioonilistel jõulu- ja kevadkontsertidel laval koos kõik ligi 200 koorivenda, lasteaia Jukudest kuni noormeestekoori habemetega härradeni. Samal moel nagu aastakümned tagasi viis Venno Laul oma näpu otsas kõige pisemad ettevalmistuskoori lauljad rivis kontserdilavale, toovad nüüd noormeestekoori mehed hanereas Estonia kontserdisaali lavale Jukusid. Tavaks on saanud ka see, et nende tänaste “põlvkonnakontsertide” ajal kutsub Hirvo, sõnagi lausumata, ühel hetkel koori ette dirigeerima esimesest reast mõne põlvepikkuse laulupoisi ning julgustab teda sealsamas seda suurt kampa juhatama.


On veel üks märkimisväärne traditsioon, mis põhikooris kokkukuuluvustunnet ja elevust tekitab. Iga kord, kui ees seisab kontserdireis või mitmepäevane väljasõit, jagatakse lauljad omavahel “isadeks” ja “poegadeks”. Noormeestekoori lauljad saavad endale sopranite ja altide seast “pojad”, kel siis silma peal hoida ja toeks olla. Sageli tuleb ette, et erilist vanusevahet neil “isadel” ja “poegadel” ei olegi, kuna häälemurde läbib igaüks omal ajal, kuid hea on teada, et selles suures kambas on keegi oma inimene, kelle poole pöörduda ja kes märkab, kas sa oled õigeks ajaks õigesse kohta jõudnud või mitte. Ülesanne annab meestele küll vastutuse õlgadele, kuid taoline rolli kandmine ajab nii mõnelgi noorel selja sirgemaks ning annab võimaluse põnevateks jutuajamisteks, õpetussõnadeks ja kindlasti ka nalja visata. Eks noormeestekoori ridades on juba omajagu ka neid nn vanaisasid, kelle kunagised “tõrud” juba mitu aastat nende kõrval tagumistes ridades laulavad ning kel omakorda nüüd “pojad” hoole all.

Hirvo Surva

Laulmine on südameasi


Peadirigent Hirvo Surval on 21 aastaga poistekoori juures olles kogunenud terve raamatutäis värvikaid seiklusi ja emotsionaalseid hetki. “Üks eriline hetk oli Saksamaal, kus meil oli kontsert ja lõpulooks laulsime “Ta lendab mesipuu poole”. Pärast kontserti istus üks poiss kirikutrepil ja nuttis lohutamatult. Küsimusele, mis juhtus, vastas ta, et midagi ei juhtunud, lihtsalt “… nii ilus oli ja nii hea on olla eestlane”.” Laulja Kaspar Karuse sõnul on erilised olnud ka need momendid, kus koor laulab mõnel välismaa kontserdil eesti keeles ning olenemata sellest, kas publik sõnu mõistab või mitte, on näha, kuidas esitus neid puudutab. Ta lisab, et Hirvol on oskus õigetes olukordades koori hing esile tuua ning luua maagilist pinget ja emotsiooni, mis on tuntav nii koori kui publiku seas. “Kui peaksin esile tooma ühe kindla olukorra, siis esimesena tuleb pähe üks kontsert Torontos. Käisime seal Roman Toi 100. sünnipäeva pidustustel. Reeglina on meil sellistel reisidel alati kavas ka “Mu isamaa on minu arm” ning Hirvo palus Romanil seda dirigeerida. Neid emotsioone on raske kirjeldada, mis laval sel hetkel toimus. Terve koor võitles pisaratega. See oli justkui üks emotionaalne katsumus, et lugu lauldud saaks. Lavalt maha tulles oli terve koor vaikne ning omades mõtetes. Eriti jääb mulle müstiliseks see, kuidas väikesed poisid seda olukorda mõistsid. See oli tõeliselt suur au.”


Ka teised noored lauljad meenutasid oma eredamaid hetki:

  • “See tundub küll hästi tavaline, kuid mul oli väga äge käia kooriga laulupeol. Rahvast oli nii palju ja kõik laulsid koos. Ma ei unusta seda iial.”

  • “2018. aastal toimunud Hiina reis on kõige märkimisväärsem reis minu koorikarjääris. Reis kestis kuu aega, külastasime 18 linna ja andsime 17 kontserdisaalis kontserdi. Mäletan, laulsime Tanel Padari laulu "Welcome to Estonia" ja minul oli seal räpisoolo. Väga äge oli seda teha.”

  • “Minule on väga inspireeriv kogemus ooper “Ravel:Ravel”. Oleme seda harjutanud väga kaua ning see on seda väärt. Olen osalenud umbes kümnes etenduses.”

  • “USA tuuril oli palju naljakaid juhtumeid, üks laulja näiteks unustas oma passi 3 korda – autosse, bussi ja ööbimiskohta, teine unustas lennujaama jõudes oma kohvri bussi.”

  • “Põhja-Makedoonia reisist on ainult head mälestused. Ööbisime ilusas hotellis Struga linnas Ohridi järve ääres, mille vesi oli värskendavalt jahe. Ekskursioonid olid vinged ja Põhja-Makedoonia kultuur äge.”

  • “Hiinast meenub Hirvoga koos olles tänaval laulmine ning pidev palavus.”

  • “Eredad mälestused on sisseastumiskatsetest Jukude koori.”

  • “Mainimata ei saa jätta mälestust sellest, kuidas Maretit hammustas Ameerikas orav.”

  • “Zoomi proovid.”

  • “Jänedal ujumas käies sooritas Hirvo Surva vette hüpates akrobaatilise manöövri ning kogu poistekoor elas talle kaasa.”

  • “Estonia jõulukontserdid on väga ilusad ja maagilised.”

  • “Kõige parem mälestus oli kogu poistekooriga H2O veepargis käimine.”

FOTOD ESTONIA POISTEKOORI ARHIIV

Mõned viimaste aastate tegemised:

  • 2016 – kontserdid Tel Avivis “MustonenFestil”

  • 2016 – kontserdituur Kanadas ja USAs, Roman Toi 100. sünnipäeva tähistamine

  • 2016 – Rasmus Puuri “Talvekantaadi” esiettekanne koos noorteorkestriga Reaalmažoor

  • 2017 – Jukud ja Juhanid esinevad Pühalepa muusikafestivalil

  • 2017 – esietendub poistekoori muusikalavastus “Kastanid tulest”

  • 2018 – kontsert Berliini kontserdimajas Balti riikide 100. aastapäeva tähistamisel

  • 2018 – kontserdituur Hiinas, 17 kontserti 17 linnas

  • 2018 – kontsert “Gustav Ernesaks 110” koos Eesti Rahvusmeeskooriga

  • 2019 – konkurss Petrozavodskis, grand prix ja eripreemia vaimuliku muusika parima esituse eest

  • 2019 – osalus Veiko Tubina lavastatud koori- ja sõnalavastuses “Hakkame, mehed, minema”

  • 2020 – RO Estonia poistekoori ja orkestri hingedepäeva kontsert, kavas Fauré reekviem

  • 2021 – Juhanite koor teeb kaasa Draamateatri etenduses “Mefisto”

  • 2021 – RO Estonia poistekoori meeskvinteti CD “Esimene”

  • 2022 – festivalikontserdid Põhja-Makedoonias

  • osalemine Eesti meestelaulu seltsi laulupäevadel, võistulaulmistel ja Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva liputseremoonial

  • osalemine laulupidudel

  • osalemine ligi kümnes RO Estonia etenduses, sh “Tosca”, “Boheem”, “Rinaldo”, “Carmen”

  • pälvinud Eesti kooriühingu aasta koori tiitli 2015. ja 2018. aastal

RO Estonia poistekoori meeskond:

peadirigent: Hirvo Surva

kontsertmeister: Andres Lemba

koormeistrid ja õppekooride dirigendid: Maret Poll, Jaanika Kuusik, Mariliis Kreintaal

seksteti ja kvinteti juhendaja: Riivo Jõgi

vokaalpedagoog: Külli Kiivet

solfedžo õpetaja: Mall Ney

mänedžer: Tiina Leedu

assistent: Anne Ots


Comments


bottom of page