_page-0001.jpg)
Vox Populi on kammerkoor, keda laiem avalikkus tunneb põnevate kontsertlavastuste järgi. Möödunud sügisel said nende kunstist osa ka jaapanlased, kui Vox Populi ja dirigent Janne Fridolin reisisid Hommikumaale, et seal tuua ettekandele Veljo Tormise muusikale loodud kontsertlavastus “Lindude äratamine”. Kuidas see sündis ja mismoodi kõik on kujunenud, saab lugeda järgnevast loost.
Oled Vox Populi looja, kunstiline juht ja dirigent. 2006. aastal asutatud kooril on käimas 17. hooaeg. Novembri alguses tuli Vox Populi Jaapani tuurilt, sel aastal on ees uued väga põnevad projektid. Ettevõtmised on silmapaistvad ja kooriliikmeid igati innustavad. Kuidas kirjeldaksid seda teekonda ja koori arengut?
Janne Fridolin: Mind kutsus vast loodud segakoori Vox Populi juurde minu kunagine grupiõde Elo Kesküla. Tookord, 2006. aastal, alustasime väikese koosseisuga, kus kellelgi kuigi palju kogemust koorilauljana ei olnud. Elo karjäär jätkus Pärnus ja nii jäin alates 2007. aastast ainsaks dirigendiks. Koor kasvas kiiresti ja ühel hetkel, kui lauljaid oli 70 ringis, kutsusin endale appi hääleseadja-koormeistri Triin Ella. Esimese kontserdi andsime väikeses armsas Randvere kirikus ja meid endid oli neli korda rohkem kui kuulajaid. 2009. aasta kevadel sai alguse koostöö lavastajatega ja kui seni oli tundunud, et koor areneb jõudsalt, siis tänu lavastustele, mida hakkasime tegema praktiliselt igal aastal, arenes koor lausa hüppeliselt. Lauljate vastutus oli lavastustega suurem: laulud pidid olema peas, liikumine veenev. Kuigi see tekitas pingelise olukorra, mille tagajärjel paljud lahkusid, arendas see ridadesse jäänud seltskonda kuuldavalt.
Ühel hetkel ütles mulle mu muusikust sõbranna, et Vox Populi kõlab uskumatult hästi ja siis sain aru, et nüüd vist olemegi jõudnud C-kategooriast kontsertkooride kategooriasse.
Areng on nende aastatega olnud tohutu, ehkki arenguruumi jääb alati. Mulle tundub, et siin on seos ka sellel, millise kooriga dirigent nõus on või ei ole. Esimesel aastal olin õnnelik, kui pingutasime, et laulud ei jääks seisma ja jõuaksid algusest lõpuni, kuid ühel hetkel sellest enam ei piisanud. Seadsin kõrgemaid eesmärke nii endale kui ka lauljatele. Unistasin koorist, kelle jaoks on koos musitseerimise juures oluline hea kõla ning täpne intonatsioon, kvaliteet nii proovis kui ka esinemistel.
Kuidas julgustaksid noori dirigente päris oma koori looma? Millele tuleks tähelepanu pöörata? Mis on eduka koori saladus?
Minu jaoks oli unistus oma segakoorist kusagil sügaval südame põhjas – nii sügaval, et ei julenud sellest mõeldagi. Lõpuks tuli see unistus ise minu juurde. Tavaliselt on nii, et kui südames kripeldab millegi loomise või tegemise järele, siis ega ei saagi teisiti, kui tuleb luua ja teha. Oma sõpradest või koolikaaslastest – tavaliselt nii need koorid sünnivad. Eks oluline on eelnevalt ka teada, mis liiki koori rajada soovitakse. Eduka koori saladust või valemit ma päris täpselt ei tea. Mulle tundub, et see on sümbioos dirigendi isikust, repertuaarist ja lauljatest.
Vox Populi ei koosne professionaalsetest lauljatest. Kooris laulmine on lauljatele hobi, kuigi muusika on kõigi elus alati väga olulist rolli mänginud. Kuidas iseloomustad Vox Populi lauljaid ja koori tervikuna praegu?
Tänased voxpopullased on paindlikud ning väga hea materjal lavastajatele ja dirigendile. Tänu lavastuste ettevalmistamisele on nad läbinud kohaloleku, keha valitsemise, grupidünaamika ja laval liikumise koolitusi. See on suur väärtus, mis tuleb lauljatega ka tavaproovidesse kaasa.
Väga hea meel on, et Vox Populiga on liitunud MUBA (ja enne seda TMKK) lauljaid. Need on inimesed, kes laulavad või on laulnud minu käe all ka kooli kooris. Ühelt poolt tugevdab see meie koostööd koolis, teisalt pakub Vox Populi neile noortele head ja arendavat keskkonda.
Vox Populi on tuntud kontsertlavastuste esitajana. Eelkõige on tehtud koostööd lavastajate Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga. Millal ja kuidas see alguse sai? Kuidas sa seda koostööd kirjeldad? Kuidas võtavad lauljad sellist väljendusvormi ja mugavustsoonist väljaastumist vastu?
Kirjutasin Anne Türnpule 2008. aastal sooviga kutsuda ta lavastama minu magistrikontserdil ettekandele tulevat Veljo Tormise “Külavahelaule”. Anne kutsus enda kõrvale Eva Kolditsa ja nii me tuttavaks saime. Mõlemale lavastajale oli töö kooriga esmakordne ja nii Anne kui ka Eva on öelnud, et teekond koorilavastustega on ka neid väga palju õpetanud ja arendanud. Minu kui dirigendi silmis oli Vox Populi lauljatele esimene koostöö lavastajate ning EMTA lavakunstikooli XXIV lennu näitlejatudengitega eriline ja nauditav kogemus, mis avas uue tasandi nii Tormise muusikas kui ka selle esitamises ning viisime laulud ka n-ö koju ehk Kihnu. Olin tol ajal noor dirigent ja tundsin, et koostöö lavastajatega on niivõrd hariv ja inspireeriv, et see motiveeris mind edaspidigi sarnaste projektidega tegelema.
2009. aasta sügisel tegi Anne Türnpu Vox Populiga Uku Masingu 100. sünniaastapäevaks lavastuse tema tekstidega koorilauludest. Mäletan, et esitasime koos Bert Raudsepaga Masingut Tartu ajaloomuuseumis, kui äkitselt – kui ma ei eksi, siis laulu “Lõikan surma minekuks” ajal – lõi tuul (või miski muu) aknad lahti ... Oleme käsitlenud väga paljudes lavastustes surma teemat ja see on olnud huvitav kogemus, sest etendusi tehes on olnud kohal veel “miski”, mida ma ei oska lõpuni seletada, aga see on teinud minu jaoks piiri teispoolsusega õhemaks küll. Esivanemate kohalolu tundsime Kõrveaial etendunud soome-ugri müsteeriumi “Lindude äratamise” ajal, kui keset etendust lendas must rähn valju lauluga üle raiesmikust lava.
“Külavahelaulud” ja “Uku Masing 100” andsid tõukejõudu järgmistele kontsertlavastustele ning sellest alates on koor Anne ja Evaga pea igal aastal koostööd teinud: “Pariisi linnas Londonis” (2010 ja 2011), “Ingerimaa õhtud” (2012), “Tokerjad. Pööramäng Anija meeste mälestuseks” (2013 ja 2014), “Meditatsioonid Tormisega” (2015), Vox Populi 10. sünnipäeva kontsert “Nüüd ep on ilus elada” (2016) ja “Lindude äratamine” (2020, 2023, 2024). Teatritöö on kokku viinud ka teiste lavastajatega: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga lavastuses “Savisaar” (NO99, 2015), Tamur Tohveriga Tallinna vanalinna päevade avaetenduses “Meistrimäng” (2015), Jarmo Rehaga Narva Kreenholmis etendunud lavastuses “Oomen” (2018), Mart Kampuse ja Liina Keevallikuga Vaba Lava lavastuses “Pilveooper ehk Dido probleem” (2019).
Koorimuusika lavastused on toonud kaasa palju väljakutseid, sealhulgas ka dirigendi rolli muutumise, kuid kui esitada rahvalaulu seadeid, siis selles on niivõrd palju kihte, mida saab lavastuse abil nähtavaks mängida. Paljud lauljad on olnud tänulikud, et said end proovile panna hommikul kell 5 alanud “Lindude äratamise” etendustel ja et lavastused on neid rohkem kokku kasvatanud, samuti on enamikule saanud Tormise teosed hoopis teise tähenduse.
Kontsertlavastus “Lindude äratamine”, mis esietendus 2020. aastal Tormise sünnikodus Kõrveaial, jõudis möödunud sügisel ka Jaapani publikuni. Kui keeruline oli kontserdireisi korraldada ja kuidas sealne publik lavastuse vastu võttis?
Jaapanlased armastavad oma töös täpsust ja seetõttu oli suhtlus nelja aasta jooksul päris tihe. Lisaks kirjavahetusele oli meil vastuvõtjate-kooride ja korraldajatega kohtumine üle videosilla, kus me laulsime, vaatasime videolt Kõrveaial etendunud lavastust ning tutvustasime Eestit. Kõige rohkem küsimusi tekitaski kontsertlavastus üldiselt – vorm, kus on koos koor, lavastajad, tihti ka näitlejad, valgus ja heli, on mujal maailmas väga uudne.
Pärast esimest etendust Jaapani põliselanike muuseumis Upopois oli jaapanlaste vaimustus suur. Mulle tundus, et alles siis said nad lõpuni aru, mida me neile tooma olime tulnud. Saime pärast iga etendust väga emotsionaalse ning positiivse tagasiside osaliseks. Kõige enam läks hinge, kui üks dirigent, kes oli peaaegu terve etenduse nutnud, ütles, et pugesime läbi nende jumalate seina. Loodus on ka jaapanlastele igapäevases elus teenäitaja, seepärast puudutas meie lavastus neid väga.
Üks väga oluline komponent koori juures on professionaalne hääleseade. Vox Populi hääleseadja on nüüd juba mitu aastat olnud bass-bariton Andreas Väljamäe. Miks on hääleseade niivõrd oluline?
Meil on nii Triin Ella kui ka Andreas Väljamäega olnud ühesugune maitse ja arusaam koori kõlast ja vokaaltehnika metoodikast. Triin oli aga ühel hetkel järjest hõivatum ja kuna Andreas on meie põline laulja, oli tema jätkamine väga loomulik.
Hääleseade on koorilauljale nagu instrumentalistile pilliõpe – kui oma instrumenti ei valda, siis ei tule mängust midagi välja. Dirigendile on oluline, et lauljate intonatsioon ei kõiguks, et kooril oleks ühtne kõla ja et lauldakse tervislikult ehk ilma lihaspingeta. Kõige selle saavutamiseks ongi vaja hääleseadet.
Koori arengu seisukohalt on oluline osaleda konkurssidel. Millistel võistulaulmistel Vox Populi on käinud ja kuidas oled neid valikuid teinud? Kuidas on konkursid koori muutnud?
Meie esimene konkurss oli koori teisel hooajal – “Tuljak” (2008). Tulemus ei olnud kuigi edukas, lahkusime osaleja diplomiga. Mäletan, et koor oli üsna löödud ja seepärast sõitsime samal aastal Slovakkiasse ennast proovile panema, kus saavutasime hõbediplomi. See aitas jälle püsti tõusta ning jätkata. Eks sellised mõõduvõtmised on küllaltki emotsionaalsed ka dirigendile – võid hakata endas kahtlema. 2010. aastal osalesime Pärnu rahvusvahelisel koorifestivalil ja sealt tulime tagasi esimese kulddiplomiga. Siis hakkas tekkima juba hasart. Kaks aastat hiljem saavutasime Portugalis Freamunde rahvusvahelisel koorikonkursil folkloori kategoorias I koha ning mulle omistati parima dirigendi preemia. Kuigi sel ajal olime juba päris hõivatud lavastustega, pakkusid konkursid repertuaaris olulist vaheldust ning võimalust areneda. 2013. aasta Olomouci rahvusvaheline konkurss Tšehhis oli punktisummade osas meie edukaim: segakooride kategoorias 98 punkti 100-st ning folkloori kategoorias 100 punkti. Kulddiplom tuli ka Sitsiiliast 2017. aastal. 2022. aastal saavutas Vox Populi XVI Eesti kammerkooride festivalil A-kategoorias I koha ning parima dirigendi preemia.
Kui peaksid nimetama kolm kõige meeldejäävamat hetke kooriga, siis millised need oleksid?
Oh, neid on väga palju … Aga kindlasti kogu reis Ingerimaale (2012) – esinemine Tervolovo vanadekodus, 96-aastase ingerlase laulmine meile, kakskeelne jumalateenistus Kuippinal koos kirikuõpetaja Arvo Survoga. Heategevuskontsert “Särasilmne” lastekodulastele ja see kohutavalt valus tunne – süda tilkus verd, pisarad voolasid tahtmatult mööda põski. Esinemine Pariisis Orsay’ muuseumis kahe eesti koorimuusikaga täidetud lühikontserdiga, mis leidsid aset seoses “EV 100” pidustuste ning näitusega “Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis”. Ja muidugi jääb ereda tähena Vox Populi taevas vilkuma “Lindude äratamine” ja Jaapan.
Millised on koori tulevikuplaanid? Kas on veel täitmata unistusi?
Oleme tänulikud, et lähitulevikus saame esimeste seas selgeks õppida ning maikuus esitleda 2025. aasta laulupeo laule. Samuti laulsime just salve filmimuusikat ning selle kaudu osaleme “Tartu 2024” programmis. Unistusi on aga palju, näiteks koostöö Eesti tippmuusikutega, mõned kontserdireisid on veel tegemata ja väga loodan, et sünnivad uued koorilavastused.
Lõpetuseks: miks võiksid või peaksid inimesed tegelema koorilauluga?
Kui toetuda teadlaste arvamusele, siis kooslaulmine tugevdab immuunsüsteemi, vähendab stressi, soodustab südame tööd ja paneb vereringe hoogsamalt käima, mõjutab positiivselt meie emotsioone, täiendab sõbralisti ja tõstab eneseteadlikkust. Aga laulda on ka lihtsalt mõnus.
Andreas Väljamäe, hääleseadja ja bass-bariton
Miks sa laulad Vox Populis? Millised on olnud kõige meeldejäävamad hetked?
Laulan Vox Populis, sest ma ei oska muudmoodi enam olla ja elada. See on juba 17 aastat olnud minu ainus hobi. Jah, sellest viimased 12 aastat olen lisaks koorilauljate hääli seadnud, aga vaatamata sellele alati ka ise laulnud. Arvan, et põhjus on meie dirigendis, kellel on imeline võime hoida lauljaid enda sõrmede küljes, alates muusikafraasi algusest kuni lõpuni, mis juba iseenesest tingib ühise hingamise ning tahte olla järjest parem. Inspireeriv dirigent, ühtehoidev seltskond ning ainus koor maailmas, kellega saab kontsertlavastusi anda.
Kõige enam on meelde jäänud need hetked, kui kõik lauljad on etendusel või kontserdil sada protsenti samal lainel ja keskendunud ning sellest tulenev publiku elamus lavale tagasi peegeldub.
Kuidas on koor nende aastate jooksul vokaalselt arenenud? Milline on tase praegu?
Koor on selle ajaga vokaalselt väga palju arenenud tänu dirigendi vankumatule sihikindlusele ideaalse kõlaesteetika suunas, mis tingib omakorda kõrged nõudmised hääleseadjale ja see teekond ei ole kindlasti ainult ülesmäge olnud. Kui alustasin Voxi juures tööd, olin veel Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridades ning mitmedki välisreisidest vabad hetked möödusid mõeldes välja harjutusi ja mõtiskledes, kuidas lauljad järjest paremini kõlama saada. Koori tase on praegu väga kõrge, kõla on mahukas ja särav ning mulle tundub, et kõik lauljad teavad, mis on kogu kehaga laulmine, elastne tugi ning vertikaalne pill, et kõik häälikud hästi kõlaksid.
Mis pakub hääleseadja töö juures kõige enam rõõmu? Mis on aga kõige keerulisem? Kuidas saab iga koorilaulja end ise aidata, et pidevalt areneda ja olla vajalikul hetkel tippvormis?
Enim pakub rõõmu see, kui mitmeid aastaid tehtud töö hakkab tulemusi andma. Inimhääl on üks keerulisemaid instrumente ehk igaühel kulub erinevalt aeg, et aru saada selle toimimisest. Vaatamata sellele, et inimesed kooris vahetuvad, on Vox Populi tase ikkagi kõrgel püsinud ja arvatavasti on selle põhjuseks iga üksiku laulja solistlik suhtumine. See ei tähenda, et meil hääled eraldi välja kostuks, aga kõik laulavad täispilliga ja dirigendil on palju lihtsam ühtlast kõla saavutada.
Kõige keerulisem on selgitada mingeid tehnilisi nüansse. Kuna inimesed võivad sõnu eri moel tõlgendada, siis olen püüdnud ühte ja sama mõtet mitmeti seletada. Mõnikord see annab tulemuse, aga üldiselt peitub lihtsuses jõud ehk mida lihtsamalt selgitada, seda parem tulemus.
Lauljad saavad end arendada mitmel moel. Kuna kogu keha on meie instrument, siis aitab juba sellest, kui laulja endale kerget aeroobset koormust annab, näiteks kas või jalutamas või ujumas käies. Hingamisharjutused on samuti väga olulised. Koorilaulus on muidugi kõige olulisem ühistegevus ehk parim tulemus saavutatakse kollektiivselt – seega peaks alati proovis käima.
Miks sa laulad Vox Populis?
Regina Juga (I alt, kooris alates 2013): Mulle meeldib, et saan Vox Populis lauldes koorilauljana pidevalt areneda. Pidev juhendamine ja oma hääle kasutamise õppimine annab rahulolu ja muudab mind paremaks lauljaks. Nõnda naudin ka ise laulmist rohkem. Mulle meeldib koori repertuaar ja võimalus aeg-ajalt toetada noorte dirigentide õppeteekonda. Voxis laulmise muudavad minu jaoks eriliseks projektid ja kontsertetendused, mis on pakkunud elamusi ja palju emotsioone, võimaldanud laulda tavapärasest teises olustikus, andnud vahetu kogemuse, kuidas lavastust üles ehitatakse ja kuidas ise päriselt laval kohal olla. Need ei ole lihtsalt tunniajased koorikontserdid, vaid midagi hoopis enamat.
Elise Pärnamets (II alt, kooris alates 2011): Vox Populi käib minuga iga päev kaasas, sest ta elab minu hinges. Suure südamega dirigent, toetav meeskond, mitmekülgsed projektid, pidev areng ja töö tegemise viis on kindlasti minu kõige olulisemad märksõnad, miks mulle Voxis meeldib. Meil saab alati nalja, kuid seejuures on ka alati distsipliin, ja just sellisena see minu hinge toidabki. Meil on alati hästi pōnevad projektid ja mulle meeldib, et saame algusest peale otsustes kaasa rääkida.
Taavi Mandel (I tenor, kooris alates 2011, president): Koorilaul toob inimesed füüsiliselt kokku ja aitab tänapäeva digitaliseeritud ja individualistlikus maailmas end vähem üksi tunda. Ka väikese eesti rahva puhul on oluline kollektiivsust hoida ning ühiskonna ühendajana on koorilaul meie kultuuri jätkuvuse üks alustalasid. Soovin kooris käies anda oma väikese panuse eesti rahva ühtekuuluvustundele ning keele ja kultuuri edasikestmisele. Vox Populi kannab minu jaoks neid väärtusi oma kultuuriliselt eesrindlike lavastuste, laia muusikalise profiili ning ühte hoidva kambavaimu kaudu.
Evelin Värva (I sopran, kooris alates 2010, president ja juhatuse liige 2012–2024): Vox Populil on minu elus väga oluline ja eriline koht. Kohtusin meie dirigendi Jannega esimest korda hoopis teise muusikaprojekti raames, kuid sain esimesest hetkest aru, et olen leidnud “oma” dirigendi – tundliku, nõudliku, tööka ja ambitsioonika, kellel on imeline võime tekitada koos musitseerimisel midagi sõnulseletamatut ja erilist. Olulisel kohal on ka Vox Populi põnevad ja maailma avardavad ettevõtmised ning suurepärased ja ühtehoidvad koorikaaslased. Lisaks on mul olnud ligi 12 aastat au olla koori juhatuse liige, nii olen saanud edendada koori arengut rahvusvaheliste suhete loomise, kontserdireiside korraldamise ja palju muuga.