Minult on tihti küsitud, kuidas ma Eestis nii tundmatu alani jõudsin. Esmalt praktilise vajaduse tõttu Tartu raekoja elektroonilise kariljoni muusikajuhina ja 2016. aastal sama instrumendi renoveerimise projektijuhina. Pärast isiklikke kogemusi “päris” kariljonitega tekkis suur lugupidamine ja huvi selle 500-aastase arhailise instrumendi ajaloo, tehniliste iseärasuste ja muusikaliste võimaluste vastu. Aga alustagem algusest.
Kariljon ehk kellamäng (prantsuse quadrillon, tõlkes neli kella) on maailma raskeim ja suurim häälestatud pronkskelladest löökpill. Esimene dateeritud teade kellamängust kui muusikainstrumendist pärineb Flandriast aastast 1510, kus “üks hull mängis muusikat Oudenaarde raekoja kelladel, kasutades kangidega klaviatuuri”. Esimese puhtas häälestuses kariljoni valmistasid vennad Hemony’d 1652. aastal Zutphenis Madalmaades. Taolise muusikainstrumendi kuldaeg oli XVII sajandil. Pärast väikest unustust taasavastati pill XIX sajandi lõpul, peamiselt tänu Belgias tegutsenud kariljonisti (st kelladel mängiv muusiku) Jef Denyni entusiasmile, kes rajas iidse pärandi taaselustamiseks 1922. aastal Mechelenis kuningliku kariljoni kooli, mis tegutseb tänini. Sajandite vältel on kariljoni kellade arv kasvanud: kui 1600-ndatel oli see keskmiselt 22, siis tänapäeva suurimal, Lõuna-Koreas Taejonis paikneval pillil on 77 kella. Viimase saamislugu on muljetavaldav – nimelt on see ühe kohaliku jõuka mehe sünnipäevakingitus oma emale 77. sünnipäevaks. Taanis olen esinenud Kalundborgi kiriku imelise kõlaga kariljonil, mis on samuti vaid ühe mehe, sealse eaka arhivaari kuue miljoni Taani krooni väärtuses tehtud kingitus linnale.
Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus ei ole ühtegi mehaanilist ehk muusiku poolt mängitavat kariljonit. Oleks tore, kui edumeelsed asutused, eraisikud või sõpruskonnad eelnevast inspiratsiooni saaksid ja kavandaksid sarnast kingitust, jäädvustamaks iseend või mõnd tähtsündmust kariljoni näol. Soovitavalt alates numbrist 47, sest 47 on kontsertkariljoni kellade miinimumarv. Sellisel nelja oktaviga pillil on võimalik mängida väga erinevas stiilis ja erineva tehnilise keerukusega repertuaari. Tänutäheks saavad instrumenti panustanud auväärse ja ainulaadse võimaluse jäädvustada oma nimi pronkskelladele ja end sellega sajanditeks kultuurilukku kirjutada. Just nii, koos panustades, neid haruldasi muusikainstrumente enamajaolt valmistataksegi.
Et olla terminoloogias täpne, olgu lisatud, et kariljoni nime kannavad vähemalt 23 kellaga instrumendid, neist väiksemaid nimetatakse kellamängudeks või lihtsalt kelladeks. Mehaanilisel kariljonil on puidust pulkadest klaviatuur, mida mängitakse peamiselt rusikas kätega (suletud võte) ja pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega (avatud võte). Pedaale mängitakse kiire ja erksa pöialöögiga. Eestis on üksnes elektroonilised ja maailma mastaabis pigem väikesed kariljonid: Tartu raekojas 34 kellaga (2001/2016), Viljandi Jaani kirikus 25 kellaga (2015) ja Tallinna Jaani kirikus 25 kellaga (2016). Kariljoni arvutisse salvestatakse ja programmeeritakse midi failid, mida saab soovi korral käivitada maailma mistahes paigast, kus on olemas internetiühendus.
Üks omaette põnev teema on kariljoni kellade häälestamine, mis kütab kirgi kõikjal maailmas. Kariljoni kõla eripäraks on heli pikk järelkaja, mis võib võhikule jätta mulje halvast häälestusest (mida on ka ette tulnud, just varasemate instrumentide puhul). Kariljoni kellad valatakse pronksist, mille sulamis on umbes 80% vaske ja 20% tina, natuke pliid, tsinki, rauda ja antimoni. Enam kui 1000-kraadine sulam valatakse vormi, mis annab kellale kuju. Kellad valatakse poole tooni jagu paksemad, et neid hiljem seestpoolt häälestada. Ülemhelide reast häälestatakse viis osaheli, millest omapäraseim on minoorne terts – kellade puhul unikaalne –, mis annab instrumendile mõningase kaebliku alatooni. Mulle on demonstreeritud ka mažoorse tertsiga kellade kõla, aga need pole maailmas piisavalt positiivset vastukaja saanud. Pärast kella valamist on see 80% õiges helikõrguses, 10% häälestatakse vastavat elektroonilist seadeldist kasutades ja viimased 10% täpsustatakse inimkõrva abil. Näiteks Hollandi kuninglikus valukojas on seda tööd teinud ka üks haruldase kuulmisega pime inimene.
Juhuse tahtel olen Eesti esimese, Tartus paikneva elektroonilise kellamänguga seotud alates selle paigaldamisest raekoja torni 2001. aastal. 2016. aastal läbis see instrument põhjaliku uuenduskuuri ning napilt 1,5 oktaviga kellamängu asemel hakkas kõlama 34 kellaga kariljon. Selle projekti juhtimine tähendas keerulist tehnilist protsessi, mille käigus tuli muu hulgas esialgsed saksa kellad ümber häälestada, et need kõlaliselt kokku sobitada uute hollandi kelladega. Tulemus osutus sedavõrd suurepäraseks, et grupp Põhjamaade kariljonistide ja kampanoloogia ühingu liikmeid on teatanud oma soovist tulla järgmisel aastal Tartusse, et seda instrumenti ja sellel esitatavat muusikat lähemalt tundma õppida. Nimelt on minu kolleegid sellest ühingust küsinud, kuidas olen nii väikese instrumendi nii võimsalt kõlama saanud ja kuidas arvuti mängib pala maha nii, et jääb mulje muusiku elavast esitusest? Ma kasutan seadete tegemisel enda loodud meetodit, mis erineb oluliselt mulle Taanis õpetatud kelladele komponeerimise tavapärastest reeglitest.
Just tänu kellamängu laiendamise projektile sain Hollandis võimaluse mängida esmakordselt mehaanilisel kariljonil. Esimene emotsioon oli – mis imeliku välimusega, justnagu fossiilne pill? Kariljoni mängupulti ju kuulaja ei näe, sest see asub koos mängijaga kõrgel tornis. Mäletan, et “debüteerisin” Asteni Maarja kiriku tornis Elleri “Kodumaise viisiga”. Kellade kõla mõjutas mind sügavalt ning teadmine, et terve lähiümbruskond kuuleb minu mängu, pani liblikad kõhus lendama. Nii sündiski otsus hakata kariljonikunsti saladusi õppima Taanis Skandinaavia kariljonistide koolis.
Juunis 2019 sai minust esimene diplomeeritud kariljonist Eestis. Kui ma muidu ei armasta avalikkuse ees eriti rääkida, millised mahukaid rahvusvahelisi projekte olen produtsendina algatanud ja juhtinud, siis kariljoni puhul on teisiti – olen tõesti uhke selle üle, et leidsin nii paeluva ala ja läbisin õpingud edukalt. Rahvusvaheline eksamikomisjon hindas minu kariljonieksamit 12 punkti ehk maksimumiga ning minu kirjalikku tööd nimetati kooli ajaloo kõigi aegade parimaks. Perfektsionism on mulle väga omane. Mul tõesti vedas ka, sest minu õpetajaks sai selle ala üks tunnustatum muusik, professor Peter Langberg. Juba esimese tunni järel ütles ta, et ma olevat nagu sündinud seda tehniliselt üht keerukamat instrumenti mängima. Meie koostöö on olnud minu erinevate õpingute jooksul kõige inspireerivam. Professor andis mulle pärast kooli lõpetamist iseloomustuse: “Kui kuuled Merlet kariljonikontserti andmas, siis kuuled, et mängib tõeline muusik. Ta mängib väljendusrikkalt ja südamega, ta kontrollib helikvaliteeti selle kõikides nüanssides. Ta paneb kellad laulma. Ta on imetlusväärne kariljonist ja oivaline kariljoni saadik.”
Langberg keskendus juba esimestes tundides dünaamikale, et kariljonist kaunis kõla välja võluda. Ta armastas rõhutada, et kariljon võib olla kõige koledam muusikainstrument maailmas, kui seda tuimalt taguda … Kariljonil mängimine on päris korralik füüsiline pingutus. Mul oli tore juhus möödunud aastal Taanis, kui olin oma esimesel pikemal kontserdireisil. Odense katedraali kellatornist vahendati kontsert publikule kirikusaali seatud ekraanile. Üks kuulaja oli öelnud korraldajale, et ega ta (mina) üle kahe aasta vastu ei pea, sest kariljoni mängimine paistab olevat nii raske töö. On olnud juhuseid, kui kontserti andes hakkab nii palav, et mängija võtab riideid vähemaks, unustades, et publik saab sellest naljakast vaatemängust osa.
Kui õpinguid alustasin, pidin pidevalt mõlema käe väikest sõrme plaasterdama, sest harjumatu tegevus võtab igal algajal sõrmedelt naha maha. Kuna esimesel õppeaastal sain harjutada üksnes Taanis, mängisin end korralikult üle ning pidin randmete ja pahkluude valu tõttu eksami sooritama valuvaigistite all. Teisest õppeaastast alates sain harjutada Eestis oma harjutuskariljonil, millel kasutatakse raskete kellade asemel metallplaate, ent see pianiino suurune instrument kaalub siiski 120 kg. Selle abil käibki repertuaari ettevalmistamine, kuna avalikus ruumis ei saa tundide viisi päris kariljonil harjutada. Minu kariljon Clavion on rännanud Eesti kontserdisaalides, käinud ära ka Rootsis Uppsala kontserdimajas, kus esinesin koos tunnustatud džässikollektiiviga Trio X of Sweden. Harvanähtav pill ja selle mängutehnika tekitab publikus alati üllatust ja elevust. Selle pilliga rändamine on küll tülikas, aga teenib minu missiooni kariljonit rohkem tutvustada.
Nii interpreedi kui produtsendina olen eelistanud ebatraditsioonilisi muusikalisi kooslusi, mis viis mõtteni moodustada kariljonitrio koos virtuoosse akordionisti Jaak Lutsoja ja kaunihäälse hispaania tenori Germán Gholamiga. Meie trio debüteeris koos päris kariljoniga tänavu suvel Hollandis suvefestivalil “Carillon +”. Kariljonistide esinemised koos teiste muusikutega on küll põnevad, ent pigem haruharvad. Ühelt poolt on põhjuseks keerulisem tehniline teostus ja teisalt kariljoni häälestumine teiste instrumentidega. Meie aga võtsime väljakutse vastu, ronisime 45 meetri kõrgusele kellatorni, mille trepid lõppesid ohtlikult püstloodis raudredeliga. Akordion mahtus vaevu luugi august läbi. Kogenud helitehnik tegi võimalikuks, et muusika kostus alla kuulajateni nauditavalt balansis heliga.
Soolokariljonistina tegin debüüdi 2018. aastal Norras, järgneval aastal sain esinemiskutse anda kontsert Püha Nikolai kiriku kariljoni avamispidustustel Kiievis ja kariljoni festivalidel Taanis. Sel suvel tegin pikema soolokontsertide tuuri Euroopas ning mul oli rõõm tutvustada Eestit ja eesti muusika seadeid kariljonile lisaks koduseks saanud Taanile ka Saksamaal, Belgias ja Hollandis. Mul oleks väga hea meel, kui ka eesti heliloojad avastaksid selle pilli ning kirjutaksid kariljonile originaalrepertuaari. Kuna kariljon on n-ö avalik pill, siis on arukas rõõmustada publikut pigem tuntud muusikateostega, põimides sinna vahele kariljoni originaalpalu. Viimased kõlavad eriti hästi, kuna on komponeeritud kindlaid reegleid ja kariljoni kõlalisi eripärasid järgides.
Kariljon on eelkõige vabaõhu sooloinstrument, mille kõla on kõige täiuslikum ja kaunim distantsilt kuulates. Maailmas on olemas ka paarkümmend transporditavat, moodulitest kokkupandavat kariljonit. Kui tornis paiknevate kariljonite juurde peab kuulaja ise tulema, siis transporditavate eelis on, et nendega saab minna mistahes maailma paika ja esineda nii õues kui ka siseruumides. Üks minu lemmikutest on Taanis asuv suurepärane instrument Nordic carillon, mis igati väärib ka Eestis tutvustamist. Mind motiveerib eriliselt just see mõte, et lisaks soolokontsertidele saab seda pilli tänu kergemale ja müravabale mehaanikale ning suurepärasele häälestusele kasutada ka koosmängus sümfoonia- ja puhkpilliorkestrite, kooride, pop-rock ansamblitega, tantsutruppidega … Eestis oleks taolisel instrumendil suurepärane koht näiteks “Leigo järvemuusika” ja Tartu Kassitoome suvekontsertidel … Euroopas kõlavad need instrumendid tihtilugu ka turuplatsidel, laatadel, mõisapäevadel, riiklikel tähtsündmustel, presidentide visiitidel; pikematele üritustele võtab publik kaasa piknikukorvid ning naudib koosolemist kellamuusika saatel. Üks omapärane koostöövorm on kariljonistide ja haiglate või alternatiivravi esindajate vahel heliteraapia eesmärgil.
Kui keegi lugejaist sai inspiratsiooni mistahes eelneva teema arendamiseks, olen avatud igati kaasa aitama uute koostöövormide ellukutsumisel. Minu kontaktid leiab www.merlekollom.com. Ja lõpetuseks huvitav fakt – kui suurem osa muusikutest pidi koroona kriisi tingimustes oma avalikest esinemistest loobuma, siis kariljonistid olid ainsad, kelle live-kontserdid täitsid Euroopas ja Ameerikas linnaruumi kaunite kõladega.