Kulno Malva “Akordionimeditatsioonid”


“Akordionimeditatsioonid” on alati oma kõla otsingul viibivale Kulno Malvale kolmas sooloalbum.


Laialt levinud ettekujutus professionaalsest akordionimuusikast on: virtuoossed mängijad, kes demonstreerivad pilli tehnilisi ja akustilisi võimalusi, olles nagu alaväärsuskompleksis teiste, peamiselt orkestri- ja rockmuusika pillidega võrreldes See väljendub üliinimlikult kiires näpujooksus, paksudes ja paukuvates akordides, ehmatavalt suures dünaamilises amplituudis, vahelõõtsa tremolo’s ja paljudes teistes trikkides, mida kõike pilliga teha annab.


Mul on hea meel tõdeda, et Kulno on läinud teist teed – tema stiil on ainulaadne ja eristuv. Lood on üles ehitatud bassiostinatole, motiivide kordusele, tämbrite vaheldumisele ning kuhjumisele. Hõrgud meeli õrritavad klastrid ja turvaline, muretult kerge dünaamika loob ainulaadse keskkonna, kus ajal pole tähtsust ja muusika võtab kogu vastutuse hüperreaalsuse eest, kuhu kuulaja tõmmatakse.

Lugu järgneb loole ja moodustab terviku, mida võib tüdimuseta kuulata palju kordi järjest, sest originaalsust on kuhjaga. Muusika väljub progressi ja kulminatsiooni ootusest. Rulluvad motiivid, mis kohati on rõõmsalt rutakad ja teisal kosmiliselt karged: energia, mis pidevalt pulbitseb, aga ei voola kunagi üle, lained loksuvad, planeedid tiirlevad. Nagu pealkirigi viitab, on looming rahulik ja sissevaatlik. Pole kulgemist häirivaid ootamatusi ega üllatusi. Just siis, kui tundub, et uut infot juurde ei tule ning artisti ideed hakkavad otsa saama, lisandub Leana Vapper-Dhoore imeline lauluhääl ja viimases loos ka löökpillid.


Kas võiks öelda, et album on igav? Kui vastus on jah, siis on igav ka mere rullumine või tähistaeva vaatamine. Erinevaid seadmisvõtteid, tämbreid, emotsioone pole just liiga palju, aga kas peabki. Tähtis on oma kõla, isikupära ja lood, mis panevad kujutlusvõime tööle. Ja seda kõike on albumil rohkem kui küll.



47 views