Äratus. Kell on 8. Väike kohv ja võileib. Vaatan üle postkasti ja vastan kirjadele. Kontrollin märkmikust üle päevaplaani ja seejärel pakin kokku fotokoti, pilli, noodimapi. Peagi hõikab Marta (6-a): “Emme, mängime viiuli ära!” Muidugi mängime – hea soojendus minulegi hommikul enne orkestriproovi.
Selline on meie hommikurutiin.
Tänane päev tuleb üsna tihe ja samas vaheldusrikas. Peale orkestriproovi Vanemuises suundun kohe stuudiosse ning seejärel kooli õpilasi õpetama ja ise harjutama.
Fotostuudiosse jõudes lülitan tavaliselt sisse taustamuusikaks oma lemmikplaadi Helin-Mari Arderi “Väike päike”. Sätin kanga värvi komplekte kokku, sinna juurde peapaelakesed, mütsikesed, korvikesed, minivoodid. Ühel hetkel jõuabki beebi vanematega stuudiosse, lülitan sisse valgemüra masina ja algab värske ilmakodaniku jäädvustamine. Vanemad piiluvad üle minu õla oma pisikest beebit ja mina mõttes tänan neid usalduse eest.
Vahel on stuudios hoopis suurem seltskond. Kaasa on võetud vanavanemad ja vanavanavanemad, kassid-koerad. Ka sellised pildistamised on toredad. Lood ju perele mälestusi, mida hiljem aastakümneid saab vaadata.
*
Kuidas ma pildistamise juurde jõudsin, täpselt ei teagi.
Võimalik, et väike pisik sai sisse juba lapsepõlves. Isa töötas lisaks elektrikuametile ka fotograafina. Pimikus sai tema juures istutud päris palju kordi. Pildi ilmumine paberile oli justkui võlumaagia. Isa püüdis mulle aeg-ajalt selgitada fotoaparaadi töö põhimõtteid, aga ma ei võtnud kuidagi vedu, kuna see tundus nii keeruline. Näha ju ka ei saanud kohe, mis välja tuli.
Esimese peegelkaamera ostsime abikaasaga pulmakingiks. Esimesed fotomodellid olid sõbrad ja siis varsti sõprade sõbrad.
Ühel hetkel viis juhus mind kokku Tartu fotostuudio omanikuga ning sealt sai minu pildistamise kirg veelgi suurema hoo sisse.
Stuudio rentimise perioodist sain endale kaks head kolleegi, kellega suhtleme aktiivselt siiani ning ühega neist sai avatud hiljem päris oma stuudio. Pildistamise aksessuaare oli ju kogunenud omajagu ja oli vaja neid kuskil ladustada. Lisaks andis oma pind vabamad käed aega planeerida. Beebide pildistamisel ei tea kunagi täpselt, kui kaua aega läheb, ja sellepärast on hea, kui on kindla püsimaksega oma pesa.
Algusaastatel pildistasin enamasti peresid ja pulmi. Peale oma lapse sündi tundus turvalisem pildistada pigem vastsündinuid – just võimaluse tõttu seanssi edasi lükata, kui oma laps peaks haigeks jääma. Ja muidugi ei pidanud pikalt kodust eemal olema, kuna stuudio asub kohe kodu lähedal.
Pildistamise graafikut saab õnneks sättida põhitöö järgi. Teen palju jõuan ja tahtmist on, enamast viis kuni kaheksa fotosessiooni ühes kuus. Tunnen, et nii suudan anda endast maksimumi ja jääb alles ka pildistamise rõõm. Praegu on 80% minu klientidest vastsündinud beebidega pered. Pulmi ja suuremate lastega peresid on vähem, aga tasapisi on nende arv taas kasvama hakanud.
Pisikeste laste pildistamise inspiratsiooni leidmisel mängivad minu jaoks suurt rolli imearmsad aksessuaarid. Olen täiesti sõltuvuses nende ostmisest – neid pole kunagi liiga palju.
Pulma pildistamisel saan palju mõtteid pruutpaarist – nende omavaheline keemia, iseloomud ja kogu päeva meeleolu on see, mis panevad pea tööle. Tänu pulmapildistamistele olen saanud reisida põnevatesse kohtadesse nii Eestis kui välismaal, neist on erilise koha südamesse jätnud meie oma väikesaared Prangli ja Vormsi.
Ülenurme muusikakoolis, kus õpetan flööti, on traditsiooniks saanud teha igal kevadel parimatest õpilastest autahvlipildid. See töö on üsna mahukas. Pildistan igast lapsest portree, kokku kuskil üle 45 lapse. Mulle tundub, et autahvlile oma portree saamine motiveerib lapsi harjutama ja pingutama. Juba enne kevadet küsitakse, kas ikka mina pildistan, ja pärast käib tükk aega autahvliseina juures uudistamine. Loodan hinges, et pilliga tehtud portree lähendab last hingeliselt oma instrumendile.
Püüan aidata ka oma flöödiõpilasi kontserdikuulutustele pilte tehes. Korralik pilt reklaamil püüab ju inimeste pilku ja paneb teadet lugema.
Minu jaoks on hästi oluline tagasiside tehtud tööle. Süda läheb soojaks, kui klient kirjutab, et vaatab pilte ja pisar tuleb silma, või kui kohtun sama perega juba kümnendat korda. Sellel suvel aga kohtusin pulmas pruudiga, keda esimest korda püüdsin pildile aastaid tagasi tema vanemate 1. pulma-aastapäeva peol. Pruut kirjutas mulle, et otsustas juba mitu aastat tagasi, kes tema pulma kunagi pildistama hakkab, kui ta peaks abielluma. Ja nii me taas kohtusimegi. See ongi see emotsioon, miks pildistan ja miks tahaks seda veel ja veel paremini teha.
Palju tuge on pakkunud väike privaatne sotsiaalmeedia grupp, kus jagame pildistamise kogemusi, anname nõu erinevates olukordades, aitame üksteist sessioonile asendusfotograafi leidmisel või hädaolukorras laename tehnikat. Oleme kutsunud ühiselt välisõppejõude Eestisse või käinud ise väikese seltskonnaga õppereisil. Oskusi on lihvinud ka veebikoolitused.
Kuigi väikesest hobist on saanud justkui töö, siis igapäevaste proovide-etenduste vahel aitab pildistamine viia mõtted korraks mujale ning annab mulle justkui aktiivse puhkehetke. Pildistades lülitaksin end justkui muust maailmast korraks välja. Vahel küll imestatakse, kuidas ma jõuan. Aga sellele ma täpset vastust ei oskagi öelda. Ilmselt mängib siin suurt rolli eelkõige tahe luua ilu, rõõmu ja mälestusi. Kaasa aitab hea ajaplaneerimine, kiire ja läbimõeldud töö- ja harjutusaeg, toetav abikaasa ning tugivõrgustik. Aga tuleb ette ka keerulisemaid hetki, kui teatris on tihedam prooviperiood või beebid otsustavad sündida mitu nädalat varem või hiljem, kui planeeritud. Siis hoian küll peast kinni ja mõtlen, kuhu ma küll pildistamise paigutaks.
Küsin ka ise vahepeal endalt, miks ma nii kirju ajagraafiku olen teinud. Aga teatripisik ja kogu lavamelu on nii minu sisse kasvanud. Naudin ka õpilaste konkursivõite nii Eestis kui välismaal ja fotograafia on see koht, kus saan end korraks välja lülitada muusikast ja vaimu värske hoida.
Kõik need kolm ala justkui täiendaksid ja toetaksid üksteist. Need teevadki minust minu.