Klavessiinipidu Toompea linnapalees


Festivali lõppkontsert Kadrioru lossis. FOTO KRIS MOOR

Suur publikuhuvi XII klavessiinifestivali kontsertide vastu – hoolimata vahepealsest koroona-aastast (või selle tõttu?) – näitas ilmekalt, et mitme kümnendi eest alguse saanud üritus on tulnud, et jääda ning kunagi vähetuntud pill on leidnud tee muusikaellu ja samaväärselt publiku südamesse. Erinevaid festivale külastades olen saanud kinnitust, et kõrvuti sooviga saada häid elamusi toob saali kuulajaid täis ka kindlustunne, et väljapakutu on heal, kui mitte parimal tasemel. Seekordki ei pidanud pettuma, sest oli võimalik kuulata klavessiini- ja keelpillimaailma arvestatavaid tegijaid, kellest igaühel selgelt välja kujunenud oma nägu ja käekiri. Pea kõik kontserdid toimusid Ungern-Sternbergi XIX sajandi linnapalees, praeguse teaduste akadeemia hoone avaras ja valgusküllases, rikkaliku dekooriga saalis, mis on üsna loomulikul moel astunud pealinna ühe intiimsema kammersaali rolli, jäädes aga seekord paraku väikseks, sest kuuest kontserdist neljal, mida allakirjutanu väisas, ei tahtnud publik saali ära mahtuda. Atmosfääri poolest on see koht siiski otsekui varajase muusika jaoks loodud, jättes suurejoonelise ja helge mulje ning delikaatselt toetades erinevaid esitusi.


Imbi Tarum ja Markku Luolajan-Mikkola. FOTO KRIS MOOR

Kuna kahjuks jäi kuulamata huvitav avakontsert Irina Zahharenkovalt, kes tõi publiku ette terve Bachi HTK I osa haamerklaveril, siis alustagem meie põhjanaabritest, täpsemalt ka siinpool Soome lahte hästi tuntud Markku Luolajan-Mikkolast, kes 7. aprilli kontserdil astus üles koos Imbi Tarumiga (klavessiin), musitseerides viola da gamba’l ja barokktšellol. Luolajan-Mikkola haare on lai: ta juhatab festivale ja Soome barokkorkestrit, plaadistab, õpetab, on andnud lugematul hulgal kontserte ja muuhulgas ka EMTAs meistrikursusi. Kohe esimestest taktidest kuuldu andis mõista, et esineja taotleb võimalikult selget vormiloogikat ja täpset kõlaruumi, toetudes selles mitte ainult oma väljakujunenud nägemuse põlistamisele, vaid ka mitmetele hästi läbi mõeldud pisidetailidele, mis ettekannet elavdasid ja huvitavaks tegid. Tihti vägagi virtuoossed kaunistused olid hoolikalt kaalutletud ja kindlasti mitte liialdatud, meloodiakaared mõtestatult välja joonistatud. Imbi Tarumi saatepartiid olid eranditult nüansirikkad ja solistile tundlikult reageerivad, tema esitatud soolopalad (Rameau’ “Les Cyclopes” ja Bachi seade Vivaldi viiulikontserdist G-duur BWV 973) pakkusid eri keelpillidele sobivat vaheldusrikkust. Just nimelt keelpillidele, sest Luolajan-Mikkola vahetas kontserdi vältel 6-keelse gamba 7-keelse ning 5-keelse barokktšello 4-keelse vastu. See ehk oligi kontserdi üks põnevamaid külgi, võimalus kogeda eri pillide kõlavärve, mille puhul madalate, soojade ja kergelt kähisevate registrite lisandumine lisas pinget, kuigi muutis omakorda ülemiste registrite sära tuhmimaks. Huvitav oli rikkaliku polüfooniaga Bachi süit nr 6 D-duur soolotšellole (BWV 1012), selle tantsulised osad olid kaunilt artikuleeritud, sarabandis leidus ajatut mõtisklust ja courante haaras kaasa hoogsa pulseeriva rütmiga. Bachi kõrval sai kuulata prantsuse gambamuusikat, virtuoosset ja melanhoolset Forqueray’ 1. süiti d-moll ja samavõrra melanhoolset, kuid mitte lõpuni kurblikku Vivaldi sonaati barokktšellole ja basso continuo’le g-moll (RV 42). Kokkuvõtteks köitis kontsert tagasihoitult kauni ja hoolega paika pandud kavaga.

Pierre Hantaï. FOTO KRIS MOOR

Kõige inspireerivama esituse tõi festivalipäevadesse tippklavessinist Pierre Hantaï. Kava, mis sisaldas John Bulli väikevorme ning Bachi ja Frobergeri teoseid, oli pühendatud esineja armastatud õpetajale ja legendaarsele hollandi vanamuusika suurkujule Gustav Leonhardtile. Hantaï vahetu väljenduslaad vaimustas publikut silmanähtavalt juba esimestest hetkedest peale. Kui kontserdi alguses olin tõtt-öeldes veidi üllatunud saalis valitsevast otse jumaldavast atmosfäärist, siis selle lõppedes ei imestanud ma enam millegi üle: esineja oli otsekui Rooma ajastu meisterlik retoorik, kelle väljenduse täpsus ja lihvitus haaras jäägitult kaasa, seda ennekõike ettekandele tulnud Leonhardti Bachi-seadetes klavessiinile (originaalis mõeldud viiulile ja lautole). Hantaï detailsetes tõlgendustes kõlas klavessiin kord kuninglikult ja monumentaalselt, siis taas süüvivalt ja sügava mõtestatusega, nagu näiteks ka Frobergi süidis g-moll, milles lõid elegantseid puhkehetki omapäraselt nihestatud rütmikaga tantsulised osad courante ja gigue. Üldiselt olid tema esitatud teosed kõlavärvilt kultiveeritud, rikkalikud ja maskuliinsed, mida aeg-ajalt täiendasid ootamatult välja toodud detailid, nagu näiteks kriipivad dissonantsid kontserdi avaloona mängitud John Bulli pavaanis (“In the 2. tone”). Kavale lisandus mitmeid lisapalu, mida publik täiel rinnal nautis ja lõppematu aplausiga korduvalt juurde palus. Mõistagi mängib kuulajate kiindumuses oma rolli ka tõsiasi, et Pierre Hantaï on Eesti klavessiinipublikule tuntud nimi ja esines klavessiinifestivalil juba kolmandat korda. Kui Hantaï näol on tegemist ekstravertse muusikunatuuriga, siis hoopis teistsugune esitajaisiksus on hillitsetud emotsionaalsusega meelde jäänud itaalia klavessiinimängija Franzesco Cera, kes astus 9. aprillil üles kavaga ”Paatos ja intellekt” Frescobaldi ja Bachi loomingust. Kuigi esineja soovis pealkirjaga ilmselt viidata kahe helilooja kõrvutamisele, siis minu kui kuulaja jaoks jäid mõlemad epiteedid peamiselt iseloomustama nendest esimest. Sellel õhtul saigi kuulda harukordselt ilusaid Frescobaldi tõlgendusi, oli tunda, kuivõrd jäägitult Cera seda muusikat teab ja tunnetab. Tokaatade rütmi- ja tempovabadustele ning rikkaliku ornamentikaga, suurepäraselt välja mängitud kaunistustele pakkusid vaheldust canzone’de kontrastus, mõõdetud rütmika ja lihtne polüfoonilisus. Üheosalise kontserdi teises pooles vahetasid Frescobaldi väikevormid välja Bachi prelüüdid ja fuugad F-duur (BWV 880), cis-moll (BWV 873), b-moll (BWV 891) ja H-duur (BWV 892) HTK II osast. Neid kuulates püüdsin oletada, miks oli esineja teinud just sellise valiku ja leidsin kuigivõrd rahuldava vastuse kavalehel antud interpreedi selgitustes, millest jäi kõlama soov näidata pea 100-aastase vahega elanud heliloojate sarnasusi eelkõige kontrapunkti käsitlemise tasandil, aga ka sügavamalt, vaimsemas mõttes. Pealkirjast lähtuvalt – Bachi muusikas leidub tõesti lõputuid intellektuaalseid sügavusi –, kuid kontserdil kuuldule tuginedes jäi oodatud kõrvutus ebamääraseks ning avastuslikkuse moment mõõdukaks. Lõpuosas kahvatuks kippunud kava ei vähendanud tähelepaneliku ja intelligentse esineja panust. Cera mäng on läbivalt tark ja mõtestatud ning annab otsekui instrumendi vaimu vabastava kuulamiskogemuse.


Festival lõppkontserdile koostöös “Lossimuusika” sarjaga Kadrioru lossis 10. aprillil oli kaasatud nii väike barokkansambel koosseisus Meelis Orgse, Mari Targo (viiul), Eva-Maria Sumera (vioola), Johanna Randvere (tšello), Andres Kungla (kontrabass) ja Imbi Tarum (klavessiin) kui ka mitmed säravad kammersolistid (Reinut Tepp, Julia Ageyeva Hess, Ene Nael ja Tuuli Lindeberg). Õhtule eelnes toreda traditsioonina päevane lastekontsert, mis on kindlasti festivali üks olulisemaid panuseid kohaliku klavessiinimaailma järjepidevusse. Peamiselt pidulikest helinditest koosnenud õhtu oli barokisõpradele tõeline maiuspala. Kuulata sai J. S. Bachi kontserti D-duur (BWV 1054) Reinut Tepi ja C. P. E. Bachi d-moll kontserti (Wq 23) Julia Ageyeva Hessi meisterlikul soleerimisel. Õhtu üllatavaim teos oli Mirjam Tally ”Event Horizon” (2019) esiettekanne Ene Naela esituses. Teravate klastriliste energiaspiraalide sööstud otsekui sündisid ja hääbusid kauges ja kõledas heliuniversumis, põrgatatuna tagasi gravitatsioonijõu poolt. Meeleolult jäi see teos ülejäänutest kaugeks ja pakkus teravat kontrasti, võibolla isegi veidi lõhkudes kontserdi pidulikkust, kuid jäi sellisena eriti meelde. Klavessiinile on soolo- või kammerteoseid loonud veel mitmedki Eesti heliloojad, nagu Ester Mägi, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits jt. Minu jaoks olid piduliku õhtu krooniks sopran Tuuli Lindebergi lummavalt virtuoossed ja nüansirohked aariad Händeli ooperitest “Alcina” ja “Ariodante”. Tema oskus häält ja publikut valitseda on harukordne, ulatudes imetlusväärse professionaalsusega õrnuse eri varjunditest jõuliste, lausa brutaalsete tundepuhanguteni, olemata hetkekski maitsetu.

Sedavõrd professionaalses ja pidulikus meeleolus festival lõppeski ning samaväärse rikkaliku roosikimbuga tänati ka peakorraldajat Imbi Tarumit, ilmselgelt juba uue ootuse ja lootusega järgmise aasta klavessiinipeole.



58 views