Klassikalise muusika kütkestav embus. Tartu kammermuusika festival “Klassika kütkes”

Emajõgi ja “Suudlevad tudengid” viivad meele ikka romantilisematele radadele rändama. Eks see ole ka küllap essentsiaalne osa Tartu Vaimust. Nagu kindlasti ka klassikaline muusika, mis ülikoolilinna publikule ikka hingekosutust on pakkunud. Tartu kontserdielus on lisaks suurele Vanemuise kontserdimajale ning auväärsele Tartu ülikooli aulale ka mitmeid teisi olulisi ja traditsioonidega kontserdipaiku. Kõige vastsem nendest muidugi Elleri kooli 2014. aastal avatud hea akustikaga Tubina saal, mis on saanud ka Tartu kammermuusika festivali (TKMF) peamiseks toimumiskohaks, küllap pikemaajalise traditsiooni tekkimiseks.


Festival ise sai alguse aastal 2019 – nimelt oli 2018. aastal saanud kahetsusväärsel kombel lõpu (kammermuusikale ja Tartu muusikutele keskendunud) Tartu talvemuusika festival, mis oli toimunud alates 2014. aastast. Selle organiseerija ja kunstiline juht oli toonane Tartu Jaani kiriku organist Elke Unt, kontserdid toimusidki Jaani kirikus. Tekkinud tühimik ootas julgeid pealehakkajaid ja õnneks neid leidus – TKMFi organiseerijaks ning kunstiliseks juhiks kujunenud viiuldaja Anna Samsonova ning tema julgustaja tšellist Olja Raudonen on kaks krapsakat Vanemuise sümfooniaorkestri muusikut.


Käesoleval aastal omandas festival aga esmakordselt rahvusvahelise mõõtme. Kui kolmel esimesel aastal esinesid sarjas peamiselt Lõuna-Eestis tegutsevad muusikud, siis nüüd tehti koostööd rahvusvahelise muusikafestivali ning -akadeemiaga “Classical Hugs” (otsetõlkes “klassikalised embused” või “kallistused”, aga siinne festival on valinud kaudsema tõlke – “Klassika kütkes”), mida juhib isa poolt vene-eesti-poola juurtega ameerika pianist Michael Bulychev-Okser.

“Classical Hugs” sündis aprillis 2020, reaktsioonina Covid-19 pandeemiale. Esimesel tegutsemisaastal oli tegemist Zoomi kaudu toimuva virtuaalse muusikaakadeemia ja -festivaliga. Leitmotiiviks oli, et inimene vajab teise inimese lähedust, tema miimikat ja näoilmet, puudutust ja kallistust. Kõike seda meile koroona-kammitsad paljuski ju meelevaldselt väga pika aja jooksul ei võimaldanud. Nii sündiski soov võimaldada muusikutel saata üksteisele virtuaalseid muusikalisi “embusi” online meistriklasside ja -tundide näol ning kuivõrd meistrikursustel osalejatele pakuti võimalust ka internetikeskkonnas rohkearvulisele publikule esineda, siis need kontserdid olid omakorda “kallistusteks” kuulajatele. Alates teisest tegutsemisaastast organiseerib “Classical Hugs” juba live-festivale, 2021. aasta augustis toimus esimene säärane Narvas, kus peaesinejaks ja ka -meistriks tundengite õpetamisel oli iisraeli viiulivirtuoos, maestro Shlomo Mintz.


Anna Samsonova, Sergei Levitin, Michael Bulychev-Okser, Alla Aranovskaya ja Sascha Groschang.

Nii liitus TKMFiga ühelt poolt “Classical Hugsi” akadeemia-osa, mis tähendas, et terve festivali aja kestel andsid kõikjalt maailmast kokku tulnud muusikaõppureile meistrikursusi oma ala tipud. Klaverit õpetasid M. Bulychev-Okser (USA), Dmitri Alexeev (UK), viiulit Alla Aranovskaya (USA), Sergey Levitin, Miriam Davis (UK) ning Antonio Garcia Egea (Hispaania). Teisalt liitus kontsertide osa, kuna meistrikursuste andjad ja nende kolleegid esinesid festivali üheksast kontserdist kaheksal. Ainult üks, 5. septembril Jaan Räätsa 90. sünniaastapäevale pühendatud kontsert oli eesti muusikaga ja pea eranditult ka eesti muusikutega.


Kuna eesti publik sai eelkõige osa kontsertidest, keskendungi järgnevas neile, täpsemalt nendele, mida ise kuulasin.

26. augustil oli esimene kontsert Tartus Tubina saalis. Sai kuulda kahte eksootilist gurmee-elamust – need olid tšellist Sascha Groschangi esitatud Giovanni Sollima “Lamentatio” tšellole ja häälele (samas isikus), mälestamaks armeenlasi, kes hukkusid 1915–1917 nende vastu toime pandud genotsiidis; ning S. Groschangi ja viiuldaja Alla Aranovskaya (kes mõlemad on maineka, Grammyle nomineeritud Peterburi keelpillikvarteti liikmed) ning M. Bulychev-Okseri esituses valgevene-juudi päritolu helilooja Aleksandr Benditski “Juudi rapsoodia” – fantaasia, mis põhineb juudi rahvaviisidel. Viimane oli kõigi poolt suurepäraselt mängitud teos; eriti Alla puhul oli kuulda, et muusika tuli tema sügavamast olemusest. Sama trio poolt esitati ka Piazzollat, mis tema muusika tuntuse tõttu ei jätnud ehk nii eredat muljet. “Lamentatio” oli temperamentne teos, Sascha esitas seda ka vokaalselt väga võimekalt. Meelehõrk oli ka inglise viiuldaja Miriam Davise ning M. Bulychev-Okseri esitatud Debussy viiulisonaat – lavalt kostunud helid olid kirevalt nüansirikkad, loomulik bravuursus maitsekates piirides. Veidi väiksema mulje jätsid Glieri kaks pala tsüklist “Kaheksa pala viiulile ja tšellole” (1909) Alla ja Sascha esituses; duo Indrek Leivategija ning M. Bulychev-Okser, kes esitasid Weberni kolm pala tšellole ja klaverile op. 11 (1914) ja Bachi sonaadi viola da gamba’le D-duur BWV 1028; ning koosseis A. Aranovskaya, S. Groschang ja Tanel Joamets, kes esitasid Šostakovitši klaveritrio nr 2 op. 67 e-moll. Webern oli igati hea “kõrvavärskendus”, Bachi puhul seevastu tundus, et ansambel ei ole päris “ühel lainel” – nauditav oli tšellisti initsiatiivikus nii isiklikus partiis kui ka ansambli vedamisel, samas pianist tundus end olevat taandanud rohkem “saatja” rolli, jäädes tšellistile nii kõlaliselt kui initsiatiivikuselt alla, kõlades samuti ka kohati veidi mehaaniliselt. Šostakovitš oli hoogne ja power’iga, Tanelilt ka muljetavaldava tehnilise üleolekuga, samas jäi justkui vajaka teatavast ühtsest arusaamast muusikute vahel (mida võis tajuda ka Bachi puhul). Ka loos mitmel pool esinevad seisundilised, “hangunud” olekuga karakterid olid minu maitse jaoks ebapiisavalt välja mediteeritud. (Võrdle “Triode trio” – Muusika, 2022 nr 3) Püsivalt tegutsevates ansamblites kristalliseerub paratamatult veidi ühtsem ja läbitöötatum muusikaline tervik kui nendes, kus tullakse kokku vaid teatud projektiks ja kus ei pruugita saavutada veel sellist üheshingamist, mis tekib aastatega kokku kasvades.


28. augustil esineti Tartu raekojas Ukraina toetuseks, kus paljuski kordus eelmise kontserdi repertuaar ja esinejad, ent siin sai esimest korda kuulda Londoni kuningliku ooperimaja esiviiuldajat Sergey Levitinit. Koos M. Bulychev-Okseriga esitati ukraina helilooja Myroslav Skoryki “Meloodia”, mille Skoryk kirjutas 1982. aastal nõukogude sõjafilmile “Высокий перевал” (“Kõrge mäekuru”). Tore kokkusattumus muuhulgas, et antud film võitis auhinna ja diplomi üleliidulisel kinofestivalil, mis 1982. aastal toimus just Tallinnas. Maestro Levitini viiulikäsitlus on lihtsalt võrratult kaunis, võimaldades sel puudutaval meloodial täiel määral mõjule pääseda. Bulychev-Okser mängis Chopini mazurka nr 13 a-moll (op. 17 nr 4). Ta lähenes sellele melanhoolsele palale erakordselt peene klahvikäsitlusega, tundeliselt ja varjundirikkalt, keskmine osa aga lõhnas päikesesäras justkui loodus pärast vihma. Sellest kujunes minu jaoks täiesti ootamatult üks paremaid Chopini esitusi üldse, mida olen kuulnud, vaatamata sellele, et pilliks oli kehvapoolne “Estonia”.

Kontserdi sisuliseks tuumaks oli aga New Yorgi helilooja Jeremiah Bornfieldi Alla Aranovskayale pühendatud teos “Zelensky”, alapealkirjaga “Vastus mu tuleviku tapjatele”. Kui sõja algusest olid möödunud vaid loetud päevad, helistas Allale tema sõber New Yorgist ja ütles, et ta kuulis Volodõmõr Zelenskõi videopöördumist Euroopa Parlamendile, mis oli kogunenud erakorralisele täiskogule 1. märtsil 2022. Presidendi lühike, ent võimas kõne jättis talle nii sügava mulje, et sellest sündiski kohe too helitöö. Teos on sooloviiulile ja häälele, kõigepealt on neli kurb-lootusrikast viiulifraasi täis- ja poolnootidest, siis areneb see läbi accelerando ja vivace-taktide ning jõuab teatavasse meditatiivsesse katarsiseseisundisse pianissimo’s, kus otsivad pool- ja täisnoodid peaksid justkui hinge kinni, kui “hääl” deklameerib võimsaid tekste – alustuseks lõiku Zelenskõi kõnest: “... ja uskuge mind – tänasest saab iga väljak, mis tahes nimeline, nimetatud Vabaduse väljakuks. Igas Ukraina linnas. Keegi ei murra meid. Me oleme tugevad, me oleme ukrainlased!” ning sellele järgneb “Taaveti psalm 140” (“Palve tagakiusajate vastu”), mis algab nii: “Oo, Jehoova, päästa mind kurjade käest,

kaitse vägivaldsete eest,

kes hauvad südames kurja,

õhutavad päev läbi vaenu.”

See psalm deklameeritakse ette tervikuna. Teose esitusel kanti need kõned järjestikku ette kahes keeles, et oleks kõigile publikust arusaadav – kõigepealt väga ilmekalt retoorikakunsti valdava Sascha Groschangi hääle läbi inglise keeles ning seejärel kohe maestro Levitini rahustava ja kaastundliku palvekõnena vene keeles. Siiras ja mõjuv helitöö. Ernest Blochi “Nigun” tema kolmeosalisest tsüklist “Baal Shem” viiulile ja klaverile (1923) Davise ja Bulychev-Okseri ettekandes oli seevastu igati eksalteeritud ja täisvereliselt esitatud juudi muusika.