Triode trio Šostakovitši ja Schnittke loomingust


Jorma Toots klaveril, Vitalij Regensperger viiulil ja Camillo Cabassi tšellol. FOTO KUVATÕMMIS

Ühel õdusal pühapäeval, 23. jaanuaril käesoleval aastal, toimus Elleri muusikakooli Tubina saalis kontsert XX sajandi kammermuusika tähelepanuväärsete teostega. Ettekandele tulid Dmitri Šostakovitši ja Alfred Schnittke klaveritriod. Üles astusid Jorma Toots klaveril, Vitalij Regensperger viiulil ja Camillo Cabassi tšellol. Nii Vitalij (kes on sündinud Valgevenes, aga elanud suurema osa oma elust Saksamaal) kui ka Camillo (itaallane) on Vanemuise teatri orkestri liikmed, noored ja energilised muusikud.


Kuivõrd ettekandele tulnud triosid oli kolm, moodustus teoste kolmikust niisiis omamoodi trio. Kontserdi avalooks valisid muusikud teostest ajaloolises mõttes kõige hilisema ning samas ka muusikaliselt kõige “raskema” – Schnittke kaheosalise klaveritrio, mille algversiooni komponeeris helilooja aastal 1985 hoopiski keelpillitriole, tähistamaks Alban Bergi (keda Schnittke väga imetles) 100. sünniaastapäeva. 1992. aastal kirjutas Schnittke selle ümber klaveritriole ja pühendas viimase doktor Aleksandr Popatovile, kes päästis ta elu kahel korral.


Teos on ehe näide Schnittke uuest kaleidoskoopilisest helikeelest – polüstilismist (avangard, hilisperioodi religioossus, samuti schubertlik ja mozartlik esteetika). Saksa ja austria muusika mõju Schnittkele on seletatav ühelt poolt sellega, et tema isa oli Saksamaal sündinud juut ja ema Volgasakslane, kui ka tõigaga, et varases nooruses viibis ta mõnda aega Teise maailmasõja järgses Viinis, kus alustas ka oma muusikaõpinguid.


Schnittke sai esimese insuldi 1985. a 21. juulil, mõned nädalad pärast keelpillitrio esiettekannet, ning langes seejärel koomasse. Tervis oli hakanud halvenema aga juba varem (sellel on kindlasti ka teatav mõju tema helikeelele). Tšellist Camillo Cabassi sõnas naljaga pooleks, et see meditatiivne teos on nii mängimiseks kui kuulamiseks siiski äärmiselt ebamugav, kuna seal on “väga palju ilusaid meloodiaid, mis kubisevad “valedest” nootidest”.


See trio annab ilmekalt tunnistust, et Schnittke oli inimesena väga keeruline isiksus. Ka “ilusa” ja “õige” muusika puhul leiab ta üles need “veerandtoonid” ja “hallid varjundid”, mis pealtnäha pilti ei sobitu, aga ta oskab panna need dissonantsid ja muud kolekobarad selliselt kõlama, et need tunduvad peaaegu sama loomulikud kui tonaalne kaunis muusika, millist me ju ka teoses lõikude kaupa ikka jälle kuuleme. Ta justkui võimendaks sajakordselt neid kui kauni muusika “valesid ülemhelisid”, mis muidu hingitsevad oma põhitoonist väga kaugel, dissonantside ääremail, ning oma nõrga seotuse tõttu põhitooniga kipuvad hullumeelselt ringi tuisklema, näiliselt kaootiliselt, tabamatult ja fikseerimatult, nagu elektronid aatomi väliskihis. Et nad on põhitoonist aga tavaolekus piltlikult öeldes valgusaastate kaugusel, “ei kuule” me neid tonaalse muusika tavavormide puhul kunagi. Et sellist hullu kõlademaailma siiski ka lihtsurelikule kuuldavaks tuua, pidi Schnittke olema ülitundliku natuuriga isiksus. Nii ei ole ka imestada, et ta tervis ei pidanud sellele ülitundlikkusele vastu. Kui taandada see muusika inimlikule tasandile, siis võiks öelda, et keskpunktis on pigem just üksiku inimese heitlused, valu ja lootused, mitte niivõrd ühiskondlik fookus nagu Šostakovitšil. I osa Moderato on pulbitseva loomuga, g-molli stravinskilikult kevadpühitsev, kogu tema ilus ja võikuses. II osa Adagio meditatiivne fluidum lummab ja paneb silmi sulgema ning nautima i g a nooti, ükskõik kui õige või vale ta tavatähenduses ka ei oleks. Just selles osas tuleb Schnittke religioossus oma müstilisel avaldumiskujul kõige paremini esile ja just siin sai ülimalt tänuväärseks, et muusikud suutsid esitatavat kõla väga täpselt tabada. Vormi ühendavad on mõlemas osas esinevad väga kummalised lõigud – heakõlaliste laskuvate “tutti”-akordide rütmiliselt korduvad jadad, võimsates detsibellides, justkui mingid läbi makrokosmose kihutavad igiliikurid.


Kõik need minu ülalkirjeldatud muljed sellest teosest said nii elavaks üksnes tänu kontserdil kogetud ülimõjuvale esitusele. Jorma Toots mainis oma intervjuus Klassikaraadio “Delta” saatele, et just töö selle teosega on erinevate tähenduskihtide paljususe tõttu nõudnud kõige rohkem aega ning süvenemist ja seda oli tõesti ka kuulda – esitus paelus aktiivselt kogu tähelepanu ja oli jõuliselt veenev. Huvitav oli veel Jorma märkus, et seda oli raske üksi harjutada, vaid tuligi harjutada peamiselt kolmekesi koos. Keelpillipartiid olid esitatud suurepäraste karakterite, intensiivsuse ja nüanssidega ning vaimustava puhtusega, klaveripartii intellektuaalse süvenemisega ja samas nauditavalt tundeliselt.


Teisena kõlas Šostakovitši nooruslik üheosaline 1. klaveritrio aastast 1923, mis oli võrsunud helilooja armastusest neiu Tatjana Glivenko vastu, kellele see on ka pühendatud ja kellega Šostakovitš tutvus 16-aastaselt, olles Krimmi sanatooriumis taastumas tuberkuloosist. Trio valmis, kui helilooja oli 17. Kui arvestada, et Šostakovitš alustas klaveriõpingutega alles 9-aastaselt, on teose küpsus äärmiselt hämmastav, kuna loomisajaks oli ta jõudnud klaverit õppida vaid 8 aastat ja kompositsiooni veelgi vähem. Teose muusikalise meisterlikkuse ja tehnilise keerukusega näitab ta kujukalt, kui geniaalse heliloojaga on tegemist. Võrreldes tema hilisemate, palju tuntumate teostega, on selles trios vormilises plaanis muidugi veel teatavat nooruslikku stiihilisust ja läbematust, siiski mõjub see konteksti arvestades igati loomuliku ja otstarbekana. Juba on välja kujunenud Šostakovitšile väga iseloomulikud äkilised ja teatraalsed kontrastid, vimkadega karakterid, motoorselt sugereerivad rütmi-“riitused“ jne. Punastama võiksid ehk panna häbenematult romantilised lõigud, tulvil joovastust; neile järgnevad mingil hetkel paratamatult muud emotsioonid meeleheitest trotsini ... Igati sobilik repertuaar juba ka noortele, eeldusel muidugi, et ollakse tehniliselt väga head. Mõlemad Šostakovitši klaveritriod on väga virtuoossed, 2. trio esitamiseks peaks olema muidugi elus nii mõndagi juba kogetud, üksnes tehnilisest üleolekust ja n-ö noorusmusikaalsusest kindlasti ei piisa. Ehkki olen 1. triost kuulnud ka hillitsetumaid esitusi, oleksin ideaalis soovinud seda teost siiski ehk veelgi talitsematumana ja isegi teatavas mõttes animaalsemana kuulda, vabastatuna igasugustest akadeemilistest kammitsatest. Tundus, et kontserti raamivad sünged helikuristikud on kas või teatavas alateadlikus mõttes vajutanud oma väikese pitseri ka sellele noorusemuusikale, nii et sisemine armuleegis põlemine ei pääsenud nii vabalt oma tiibu saputama kui ehk oleksin ise soovinud; eriti just keelpillid võimaldavad säärast sisemist põlemist mu arvates oma kõla intensiivsuse abil väga hästi kuuldavale tuua. Päris lõpuapoteoosis pääses tamm siiski valla ja Armastus ujutas meid kõiki oma võitmatu intensiivsusega üle. Just säärase gradatsiooniga taltsutamatusest tundsin esituses eelpool teatavates kohtades veidi puudust.


Viimasena kõlanud Šostakovitši klaveritrio nr 2 valmis 1944. aasta kevadel, tagapõhjaks brutaalsed sõja-aastad, äsja lõppenud Leningradi blokaad ja ka isiklik tragöödia – sama aasta veebruaris oli surnud helilooja lähim sõber, polühistor Ivan Sollertinski. See oli Šostakovitšile väga valus kaotus ja ta otsustas pühendada oma valmiva klaveritrio just talle. I osa Andante algab ebamaise fuugaga, justkui pildiga lahingujärgsest kõledusest, millest toituv kurjus hakkab kord seestunult, kord irvitades, kord malbelt naeratades oma jõudu uuteks “vägitegudeks” kasvatama. Muusikutelt hästi tabatud – nii intellektuaalne kui emotsionaalne olid minu jaoks suurepäraselt välja balansseeritud! II osa Allegro con brio – metsikult irooniline. Samas on raske aru saada, kas tegemist on ohvriga, kes tanki roomikute all üritab oma viimaseid kannatusi huumorideliiriumiga leevendada, või on tegemist Vanatühja enda oskusega, kuidas parketikõlbulikku nalja visata. Aga see ehk polegi tähtis, muusika leiab niikuinii tee me vahetuimasse tajumisse, eriti kui on esitatud nii sugereeriva energia ja hõiskava kaasaelamisega, nagu see osa kontserdil kõlas. III osa Largo on passacaglia, kus klaveripartii on väga aeglaste akordide jada – justkui varemed, mis seisavad judinaid tekitades ja ilma soovita kellelegi meeldida või kuhugi “tungelda”. Viiul ja tšello on aga inimlikud ja tundelised karakterid, kes on sattunud sellele maastikule ekslema, leinama ja ehk ka palvetama. Minu jaoks tekitab see osa väga tugeva paralleeli Beethoveni “Diabelli variatsioonide” XX variatsiooniga, mis on üles ehitatud täpselt samasugustest ilma igasuguse liikumistahteta, seisvatest ja ängistusse pagendatud akordidest. Liszt nimetas seda variatsiooni Sfinksiks. Sääraste akordi-monumentide usutavaks ja mõjuvaks muusikaliseks tervikuks sidumine nõuab pianistilt ülimalt suurt küpsust ja hingesuurust. Jorma Toots sai sellega suurepäraselt hakkama ja seetõttu kujunes selle osa esitus tolle kontserdi teiseks muusikaliseks kõrgpunktiks Schnittke trio järel. IV osa Allegretto – kolmas osa läks ajalises ja helikõrguslikus mõttes sujuvalt üle neljandaks, karakteri muutus oli samas väga järsk. Korraga oleks kaamera paigutatud justkui mingite suhteliselt süütute krutskivendade tembutamist filmima, ent mulje on üürike, sest “süütukesed” ei vaevu juba mõne hetke pärast enam oma saba ja sarvi varjama. Hävitava jõu groteskne pillerkaar kasvatab end kõikehõlmavaks irvituseks, teeb veelkord ruumi esimese osa kõledusele, vürtsitades seda sel korral romantiliste passaažidega, mis lisab teatavat helgust, et eestlasele võiks tekkida isegi teatav äratundmine – kas ei sarnane see muusika sel kombel ehk isegi veidi Veljo Tormise filmimuusikale mängufilmist “Kevade” ... Siis ilmutab end momendiks jälle saatanlik Parastaja, andes kurbmängu lõpetamiseks siiski armulikult teatepulga üle III osa seisvate akordide koraalile, lastes varemeil paista seekord kuidagi eriti pühalikult. Ta ise küllap seletas seda endale nii. Tegelikult mõjub teose lõpp siiski mingil määral ka jumaliku sekkumise ja kristalliseerumisena – ükskõik millise määrani Metsalisel ka märatseda ei lasta, ükskord saabub ikkagi punkt, kus talt võetakse kogu ta vägi ja heidetakse põrmu. Kas see hetk seal teose lõpus teataval määral manifesteerub või mitte, jäägu igaühe enda südamesopist järele katsuda, aga mingi helguse ja lootusekübeme seemne tahaks Šostakovitš nii kuulajasse, aga ilmselt veelgi enam iseendasse seda teost lõpetades siiski justkui istutada. Igal juhul muusikud olid viimase osaga igati sõiduvees ning tundus, et nad lasid end igas mõttes täiesti vabaks, lastes tulla, nii palju kui “torust” igas mõttes vähegi tuleb. Oli selgelt tajuda, kuidas muusikud sõna otseses mõttes ise kaasa “naeravad”, aga ka kaasa “nutavad” ja lohutusest armu otsivad. Tõeliselt suurepärane ja mõjuv esitus teosest tervikuna!


Mind kui pianisti üllatas, kui rikkalik võib olla keelpillimängijate kasutusele võetud arsenal, eriti Schnittkes ja Šostakovitši 2. trios, millist ei kuule just ülemäära sageli. Samuti oli väga sümpaatne kõikide mängijate suur süvenemine teostesse ja vaimne tahe kontsepti ja ideede läbiviimisel.


Seda kontserti kuulates tekkisid paratamatult paralleelid ka meie käesoleva ajaga, kus inimesed üle kogu planeedi on surutud ängistavasse hirmu ühe viiruse ees, kus kreedoks on saanud iga hinna eest ellu jääda, ellu just bioloogilises mõttes. Säärase ellujäämise nimel minetati inimlikkus oma kaasinimeste suhtes maailmasõdade aegu ja on liigagi suures osas minetatud ka praegu. Ent kui III maailmasõda tahab endast kujutada sõda viirusega, siis kas on see bioloogiline ellujäämine seda väärt, kui Inimene suure algustähega meis seetõttu sureb? Ma arvan, et nii Šostakovitši kui ka Schnittke muusikasse süvenemine ja selle oma südamesoppidesse laskmine peaksid aitama meil ka neid raskeid küsimusi õigesse perspektiivi panna. Paljuski toimib see ju ka alateadlikult, isegi kui mõistus kellelgi veel vastu peaks tõrkuma. Seega suur tänu muusikutele selle ehk tahtmatult päevakajalise, aga väga mõjuva ja puudutava kontserdi eest!


134 views