top of page

Klaaspärlid jõelinnas

Nagu juba heaks tavaks on saanud, lükati ka seekordne, arvult kuueteistkümnes “Klaaspärlimängu” nime kandev muusikafestival käima juulikuu alguses Tartu Jaani kirikus. Festivali esinejate loetelu oli sel aastal erakordselt väärikas ja kõrgetasemeline ning tõi Tartu publiku ette selliste muusikakorüfeede nagu Neeme Järvi või Aleksei Ljubimovi kõrval ka rea suurepäraseid noorema põlvkonna muusikuid meilt ja mujalt, kuid kõigest järjekorras.

Festivali avakontsert “Meelte videvik” – Tartu Jaani kirik, Klaaspärlimäng Sinfonietta ja Neeme Järvi. FOTO FESTIVAL “KLAASPÄRLIMÄNG”

Festivali avakontserdi peategelasteks võib kindlasti nimetada Järvide muusikuteperekonda, kus Klaaspärlimäng Sinfonietta ees astusid lisaks dirigent Neeme Järvile Gustav Holsti “Fuugaliku kontserdi” solistidena üles flötist Maarika Järvi ja oboemängija Ingely Laiv-Järvi. Kontserdile pealkirja andnud teose “Twilight of the Senses” (“Meelte videvik”) autoriks ja solistiks šamaanitrummil oli Kristjan Järvi ja õhtu lõpuks kõlanud Joseph Haydni “Lahkumissümfoonia” osade vahelised lühikesed intermetsod kirjutas Madis Järvi. Veel vähemalt ühte Järvit silmasin ka festivaliorkestri ridades, kuid tšellosolistina säras sel kontserdil hoopis Marcel Johannes Kits, kelle etteaste Haydni 1. tšellokontserdis oli ekstraklassist. Märkimist väärib, et Eesti esiettekandena kõlasid tšellokontserdi esimeses ja teises osas Arvo Pärdi poolt juba 44 aasta eest kirjutatud soolokadentsid, mille olemasolu tuli hiljaaegu ilmsiks tänu Pärdi keskuses toimuvale arhiveerimistööle. Lisaks muusikalisele suurepärasusele on selliste kadentside olemasolul ka laiem sümboolne tähendus – eks ole üle ajaliste ja ruumiliste piiride küündiv klassikaline muusika üks väheseid valdkondi, mille kohta saame tõdeda, et Eesti asi on tõepoolest kogu maailma asi.


Kontserdi programm oli väga targasti üles ehitatud, järgides kuldset reeglit, mille kohaselt peaks igas kavas olema midagi tuntut, midagi virtuoosset, midagi rahustavat ja midagi üllatavat. Viimati mainitud rolli täitis Kristjan Järvi avatud vormiga teos “Meelte videvik”, mis kaasaegse muusika kontekstis asetuks ilmselt kusagile muusikalise naivismi aladele. Eraldi võetuna mitte ülemäära huvitav, kuid sellises kavas igati omal kohal ja lapseliku rõõmuga ette kantud.


Järgmise festivalipäeva kahe kontserdi keskmes oli klaver, mille kehastusele Tartu Jaani kirikus puhusid hinge sisse kõigepealt Aleksei Ljubimov ja hiljem Johan Randvere. Ljubimovi kava oli pühendatud vene-prantsuse avangardhelilooja ja klavessinisti Andrei Volkonski 90. sünniaastapäevale ja sisaldas ka viimase poja, näitleja Peeter Volkonski värvikaid vahelugemisi.


Ljubimovi mängus on tunda väga selget plaani esitatavate muusikaliste vormide läbiviimisel ja tema muusikalist retoorikat on seetõttu hõlbus jälgida, olgu tegemist varase või hilise muusikaga. Suurepärasest ja ühtlaselt väga kõrgel tasemel esitatud kavast lõviosa moodustasid Haydni, Schuberti, Volkonski, Sylvestrovi ja Pärdi klaveriteosed, mille järel kandsid metsosopran Helen Lokuta ja keelpillitrio koosseisus Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis ja Andreas Lend ette Andrei Volkonski meisterlikult kirja pandud teose “Was noch lebt ” (“See, mis on veel elus ...”). Hõrk teos sobis suurepäraselt kiriku akustikasse. Peamiselt ooperisolistina esineva Helen Lokuta hääl helises ruumis vähimagi pingutuseta ja moodustas teda saatva keelpillitrio kammerliku kõlakoega orgaanilise terviku.


Sama päeva hilisõhtul toimunud kontserdi pea- ja ühtlasi nimiteoseks oli Modest Mussorgski klaveripalade tsükkel “Pildid näituselt”, mille ettekanne erines tavapärasest selle poolest, et lisaks pianist Johan Randverele oli laval ka kunstnik Anna Litvinova, kelle käte alt sündivaid liivajoonistusi võis publik videotehnika vahendusel näha hetkes tekkimas ja kadumas. Litvinova liivaga joonistamine ei jäänud virtuoossuse poolest sugugi alla Randvere klaverimängule, sümbioos oli lummav ja pool tundi möödus kui linnutiivul. Kontserdi peateosele eelnenud Mozarti “Adagio” h-moll ja Heino Elleri klaveripala “Kellad” mõjusid selles kavas küll pisut formaalsetena, kuid olid sellegipoolest ette kantud ilusa kõlaga ja väga heal pianistlikul tasemel.

Anna Litvinova liivakunst kontserdil “Pildid näituselt”. FOTO FESTIVAL “KLAASPÄRLIMÄNG”

Festivali kolmest orkestrikontserdist jäi mul paraku kuulmata Kremerata Baltica oma, kelle kavas kõlasid teosed vanadelt meistritelt Bachilt, Vivaldilt ja Giulianilt ning XX sajandi klassikult György Ligetilt. Solistiks orkestri ees oli sel kontserdil Kanada päritolu kitarrivirtuoos Rémi Boucher.


Järgmise päeva kahest kontserdist pidin ohverdama Estonian Voices’i oma, kus peamiselt jazzilavadel esinev kollektiiv tõi “Autovabaduse puiestee” väliareenil esiettekandele Tõnu Kõrvitsa “Tänavaetüüdid”.


“Klaaspärlimängu” festivali omapäraks on ikka olnud, et üritatakse luua sildu erinevate kunstivormide ja stiilide vahel. Ka žanri- ja ajastupiirid ei ole kunagi olnud midagi sellist, millest üle ei võiks vaadata. Vahest rohkemgi kui tavapäraselt olid selleaastasel festivalil esindatud XVII ja XVIII sajandi teosed niihästi tuntud kui põhivoolust veidi kõrvale jäänud heliloojatelt. Nõnda kujunes väga meeldivaks elamuseks kontsert, mille andsid sopran Kajsa Dahlbäck ja Helsinki Baroque Ensemble. Enamik nende Läänemeremaade baroksest kirikumuusikast koostatud kavas figureerinud heliloojaist olid nii minu kui ilmselt ka kõigi teiste jaoks üsnagi tundmatud, kuid kontsert oli sellest hoolimata vaimustav. Loomulikult oli siin suur roll väga heal ja süvenenud ettekandel, millest õhkus nii meisterlikust pillivaldamisest tulenevat üleolekut kui vaimset kõrgepinget, mis on saavutatav ainult pikaaegse pühendumise ja keskendumise kaudu. Omaette pärliks oli sel õhtul Kajsa Dahlbäcki imeliselt kerge ja helisev hääl, mille ilu valitses kuulajate meeli lisaks väljakuulutatud kirikumuusika kavale ka lisapalaks valitud rootsi rahvaviisi esitades.


Mõnevõrra kahvatuma mulje jättis järgneval päeval esinenud Consilium musicum Wien, kelle peamiselt XVIII sajandil kirjutatud teostest koosnevas kavas võis kuulda ka tõelisi kurioosumeid. Nii kanti ette näiteks Georg Wilhelm Weissmanni “Pastorell” sokusarvele, keelpillidele ja klavessiinile ning Johann Georg Albrechtsbergeri kontsertiino parmupillile, klavessiinile ja keelpillidele. Midagi pole ette heita sokusarve ja parmupilli solistile Albin Paulusele ega teistegi muusikute mängutasemele, kuid valdavalt oli esitatav materjal võrreldes kas või eelneva kontserdi kirikumuusikaga siiski lahjema kvaliteediga, mida päriselt ei ole võimalik heastada ebaharilike pillikoosluste kiiresti ammenduvate kõlavärvidega.

Viinist oli inspireeritud teinegi selle päeva kontserdikava, kus soleeris Austria päritolu noor ja silmapaistev harfimängija Elisabeth Plank. Lisaks teostele, mille heliloojad elasid ja töötasid Viinis Austria-Ungari impeeriumi suurima hiilguse päevil, oli kavas veel kaks pala tänapäeva Viini autoritelt, millest esimene, Annamaria Kowalsky kirjutatud “A Rose-toned Fragment” kõlas lausa maailmaesiettekandena. Harfisolist tutvustas enne teose esitamist põhjalikult ka selles esinevaid kõikvõimalikke ebaharilikke mänguvõtteid ja -vahendeid, millest minule tundusid põnevaimad lühikesed glissando’d madalas registris, milliseid fikseeritud helikõrgustega instrumendilt esmapilgul ei oskaks oodata.


Kontserdi suurima elamuse sain siiski kava lõpuloost pealkirjaga “Scenes of my Youth”, mille autoriks oli Elias Parish Alvars. Briti päritolu helilooja ja harfimängija eluaastad kattuvad üsna täpselt Chopini omadega. Peamiselt Viinis resideerinud muusik rikastas olulisel määral oma kaasaegsete heliloojate sõnavara harfile kirjutamisel ja kandis teenitult hüüdnime “harfimuusika Liszt”.

Ootuspäraselt vägeva lõppakordi kogu festivalile vajutas Leedu kammerorkester, kelle esitusest õhkus tõelist keelpillimängu tipptaset ja vaimustavat elurõõmu, millest meie hallivõitu taeva all kunagi küllalt ei saa. Kontserdi avaloos kasutasid leedu muusikud eesotsas viiulisolist Džeraldas Bidva ja dirigent Modestas Pitrénasega võimalust teha väikene kummardus festivali kunstilisele juhile Peeter Vähile, kandes ette tema imeilusa ja liigutavalt lakoonilise pala “Emale”.

Edasi jätkati juba kavas väljakuulutatud teostega ning ettekandele tulid leedu heliloojate Vidmantas Bartulise “I like Schubert” sooloviiulile keelpillide saatel ja Arvydas Malcise kontsert akordionile ja keelpillidele. Bartulise teose aluseks on Adagio Schuberti keelpillikvintetist op. 163 ja seda kuulates tekkisid huvitavad seosed mõni päev varem Aleksei Ljubimovi esituses kõlanud Valentin Sylvestrovi teosega “Kitsch-Musik”, milles, tõsi küll, võis leida peidetud vihjeid hoopis Chopini, Brahmsi ja Schumanni klaveripaladele.


Arvydas Malcise akordionikontserdis põimusid läbi akadeemiline ja popkultuur, tõsi- ja kergemeesus ning kirg ja resignatsioon. Akordionisolistina säranud Tadas Motiečius tundis end kõigi nende äärmuste vahel laveerides silmanähtavalt suurepäraselt ja teenis välja rohkearvulise publiku vaimustunud ovatsioonid.

Selle õhtu ja kogu festivali lõpetas Rodion Štšedrini / Georges Bizet’ “Carmen-süit”, kus lisaks Leedu kammerorkestrile astus publiku ette ka löökpilliansambel Giunter Percussion, samuti Leedust. Aastakümneid koosmusitseerinud ansambel tunneb end koduselt erinevates muusikastiilides ja nende oskus tõusta esiplaanile või sulanduda orkestrifaktuuri oli muljetavaldav. Teos pakkus ka orkestrimuusikutele rohkelt võimalusi soleerimiseks ja nii mängukvaliteedi kui muusikalise intensiivsuse osas ei lubatud üheski pillirühmas endale vähimaidki järeleandmisi.


Näib nii, et “Klaaspärlimängu” festival kogub aasta-aastalt aina tuure juurde ja toimetab järjest vägevamalt, tartlasena võib selle üle ainult rõõmu ja uhkust tunda!


Comments


bottom of page