top of page

Kirglik ja kontrastne Isabelle Faust ehk Vabadus luua



Kirjutan seda lugu oktoobri alguses. Kuu keskpaika on planeeritud ERSO kontsert Estonia kontserdisaalis, kus Isabelle Faust peaks soleerima Bartóki 2. viiulikontserdis. Ma ei tea, kas see sündmus toimub. Ja kui toimub, siis millised on publiku muljed? Millise eelhäälestusega loetakse seda lugu novembri alguses või hiljem, kui ajakiri on ilmunud? See on intrigeeriv mõte ja intrigeeriv on kahtlemata ka antud loo peategelane. Mu lugu räägib minevikust – nii hetkes kaduvast kui ka plaatidele-arvutitesse talletatust. Kuid kus lõpeb minevik ja algab olevik?


Karismaatilised kontserdid

Tegelikult peaks sõna “karismaatiline” kokku käima elusolendiga, näiteks inimesega. Õigustan end sellega, et kontserdid on minu jaoks vägagi “elus” ning interpreetide (kes ei pruugi tingimata üldse karismaatilised olla) ja publiku sünergiast võib tekkida energeetiline kogum, mida tunnetad samamoodi kui kohtumist inimesega. Need õhtud saavad osaks elust, nad elavad mõtetes nagu lihast ja verest inimesed sinu ümber. Just niimoodi on mõjunud mulle Isabelle Fausti kontserdid.

2019. aasta jaanuari lõpus olin kuulamas kontserte Stockholmis Berwaldhallenis. Rootsi Raadio sümfooniaorkester nende peadirigendi Daniel Hardingi dirigeerimisel esitas haarava kava, mille tõmbenumbriks oli minu jaoks Schönbergi viiulikontsert Isabelle Fausti soleerimisel. Polnud üldse küsimust, kas minna sellele kontserdile või mitte! Schönbergi viiulikontsert on komplitseeritud, orkestrile ja solistile väga kõrgeid nõudmisi esitav teos ja ilmselt seetõttu ka kontserdisaalis harv külaline. Kuid milline suurepärane ja kütkestav muusika! Ka salvestisi pole sellest šedöövrist palju leida, kõige populaarsem neist on ilmselt Hilary Hahni versioon.

Saatus oli minu poolt. Sel kontserdil tekitas elevust dirigendi kipsi pandud jalg – loetud nädalad varem oli ta kukkunud libedal jääl –, ta liikus karkude abil ning dirigeeris istudes. Tundus, et paljude tähelepanu keskendus sellele ebaharilikule vaatepildile. Ent kontserdisaalis sattus minu kõrvale istuma rootsi härrasmees, kes polnud muusik ega muusikat õppinud, kuid kelle huvi Schönbergi vastu oli sedavõrd suur, et enne kontserti oli ta põhjalikult kuulanud selle teose erinevaid esitusi. Vestlesime temaga pikalt ja vahetasime muljeid ning pärast Isabelle Fausti soleerimist polnud meil kummalgi enam kahtlust – meie jaoks nii haarav oopus oli leidnud endale meie kõrvade jaoks ideaalse solisti. Sama kava esitati kahel järjestikusel õhtul ning mul oli õnn nautida mõlemat ettekannet. See oli raputus, puhastus, torm, muinasjutt, nõidumine ja paradiisiväravad üksteise järel ja samaaegselt. Pärast teose lõppu ma sõna otseses mõttes värisesin füüsiliselt. Sära ja jõud, mis Faustist kiirgus, oli sõnulseletamatu. Nii mitmekihiline, nii tundlik, nii ettearvamatu oli tema interpretatsioon. Nii unustamatu.

Tundlikkus ja tunnetus

Vähemalt sama rabav, ehkki hoopis muus mõttes, oli teine kord, kui kuulsin Fausti kontserdilaval. See oli umbes kuu aega pärast mälestusväärseid Berwaldhalleni õhtuid ning sedakorda Londonis Barbicani keskuses. Sellele kontserdile sattusin tegelikult üsna juhuslikult, kuna Londonisse oli mind toonud hoopis soov kuulata Jevgeni Kissini mängu. Pärast kuulsa pianisti sooloõhtut olin aga saatuse tahtel veel ühe päeva Inglismaa pealinnas ning leidsin kontserdikalendrit sirvides sündmuse, kuhu oli üllatavalt palju vabu kohti. Londoni sümfooniaorkester Sir John Eliot Gardineri dirigeerimisel esitas romantismist täidetud kava, mida ääristasid Mendelssohni avamäng ja Schumanni sümfoonia ning nende vahel oli läbinisti lummav Mendelssohni topeltkontsert d-moll klaverile ja viiulile Kristian Bezuidenhouti ja Isabelle Fausti soleerimisel. Nautisin kontserti, istudes parteri viienda rea keskel, muusikutest loetud meetrite kaugusel, ning see õhtu heliseb mu hinges siiani.

Esitus oli võrdlemisi ajastutruu – Bezuidenhout mängis pianoforte’l, Sir Gardineri nägemus vararomantismist oli erakordselt kütkestav. Neile, kes lugu teavad, pole tarvis rõhutada – ehkki teose virtuoosne tulevärk pakub rohkesti kaasaelamisrõõmu ja hasartset kuulamist, on suur oht mängida see muusika igavapoolseks, et mitte öelda tüütavaks.

Mis mind kõige rohkem üllatas ja vaimustas, lausa ehmatas, oli solistide täiuslik teineteise tajumine. Nende mäng oli igas mõttes nii sünkroonis, et tekkis mulje, nagu oleks üks hing kahestunud selleks õhtuks kahte erinevasse kehasse, et tuua kuuldavale too Mendelssohni teos nii maagilisel kujul, mida ka kõige ulmelisemates fantaasiates ei suudaks ette kujutada. Ei varem ega hiljem pole ma midagi säärast kogenud – praktiliselt ilma silmsideta esitati täiuslikult kokku kõlav ja koos olev duo, mis omakorda leidis ideaalsed partnerid dirigendis ja orkestris. Kui tookord ma veel ei adunud, kes oli antud juhul taolise imelise ühtsuse võtmefiguur, siis hiljem Fausti salvestisi kuulates selgus tõde – kogetu polnud pime õnn, vaid Fausti firmamärk, mis tema mängus alati kuulda.

Üsna pea leidsin ühe salvestise, kus Fausti ansamblitunnetus vähemalt sama lummav ning ka see muusika on saatuse tahtel Mendelssohni sulest. Plahvatuslik, ülima kire ja kiirusega ning uskumatult hea vormitunnetusega mängitud kuulus e-moll viiulikontsert on välja antud 2017. aastal Harmonia Mundi firmamärgi all, partneriteks Freiburgi barokkorkester ja dirigent Pablo Heras-Casado. See esitus on nii omanäoline ja esitustraditsioone hülgav, originaalne terviklik jutustus, pisarateni liigutav teekond, ning kõik osapooled tajuvad üksteist ideaalselt. Ausalt öeldes on see lausa pisut hirmutav ja ka mõneti frustreeriv, sest muudab üksteist vähem mõistvate muusikakoosluste vastu ükskõikseks. See on ilmekas näide, kui oluline on muusikas jagamine, partnerlus, hingesugulus ja mõttekaaslus.


Millest kõneleb kiirus?

Tihtipeale räägib kiirus kiirustamisest – paremal juhul tõtlikkusest, vahest ka pealiskaudsusest, mõnikord soovist tehnilist meisterlikkust näidata või siis hoopis oma küündimatust varjata, kui noote kuhjates uhket kõlamassi ehitatakse, et praak kõrvu ei kostaks. Pean tunnistama, et mul on nõrkus kiire mängu suhtes, kuid kindlasti ei köida mind seosetu ja mõttetu “ludistamine”. Naudin kiiret mõtlemist ja reageerimist, vaimustun selgusest ja paljutähenduslikkusest ülikiirete tempode sees. Just seetõttu on üheks minu lemmikuks pianismimaailmas Martha Argerich. Ning viiuldajate seas on minu jaoks ületamatu Isabelle Faust.

Harjumatult kiired tempod on ka see, mis esmajoones torkab kõrva ühes minu jaoks vaimustavamas Fausti salvestises – Harmonia Mundi poolt 2011. aastal välja antud Brahmsi viiulikontserdis, partneriteks Mahleri kammerorkester ja Daniel Harding. Kuid see, kui palju Faust suudab oma muusikaga öelda nendes tavapärasemaga võrreldes liikuvamates tempodes, ületab minu jaoks kõik seni kuuldud aeglasemad tõlgendused. Tundub, et tema suurepärane tehnika võimaldab teostuda kõigil hetkes tekkivatel mõtetel ja kujutlustel, Fausti nägemus on ääretult mitmekihiline ja varjundirohke, üheaegselt loogiline ja loominguline. Jääb mulje, et kontserdilavalt ja plaadilt kostev on justkui üks vaimustav improvisatsioon, kus mõistuse kalkulatsioonil pole kohta. Tehniline meisterlikkus ja kiire mõtlemine annavad kahtlemata erakordse vabaduse, mis võimaldab luua siin ja praegu kõige uskumatumaid tõlgendusi, kuid ometi pole Faust vaid hämmastavalt andekas, lausa geniaalne muusik – ta on tuntud selle poolest, et uurib väga põhjalikult ja pühendunult teoste käsikirju ja teisi allikaid, mis võiksid aidata muusikat paremini mõista. Kui paljud interpreedid ei vaevu süvitsi minema ning piirduvad Urtext’i usaldamisega, siis Faust läheb teist teed. Tema loomus on haruldane sümbioos ülimast intuitsiooni järgimisest ning erakordsest ratsionaalsusest.


Põhjalikkus ja teadlikkus

On keeruline läheneda tuntud teostele, mille iga takti teame peast,” arutleb Faust. “Justkui ei saaks seda kuulda või mõista mingil uuel viisil. Nii ahvatlev tundub mängida neid tuntud noote, fraase ja dünaamikat ilma kahtlemata, ilma küsimusi esitamata, mängida justkui automaatpiloodil. Püüan sellest hoiduda ja minna algvariandile nii lähedale kui võimalik. Rutiini järgides pole avastusi ja seiklusi. Samas, mida rohkem me teame, seda rohkem kerkib uusi küsimusi,” tõdeb Faust. “Mitte kõik heliloojad polnud sada protsenti kindlad oma teose lõplikus versioonis ning esmaväljaannetes on vigu. On väga põnev võrrelda käsikirja ja esmaväljaannet, jälgida helilooja loomeprotsessi. Et leida tõde, uurin ma teose kogu sünnilugu. Kui vaadata näiteks Beethoveni viiulikontserdi käsikirja – kui palju erinevaid versioone on seal juba ainuüksi ühest fraasist!”

Lisaks kiirematele tempodele on Fausti tõlgendus Brahmsi kontserdist ka palju introvertsem kui tavaliselt harjutud. “Brahms ütles kord pianist Fanny Davies’ile: “Tehke nii nagu teile meeldib, aga tehke nii, et see oleks ilus.” Olles lugenud Brahmsi kirju, jõudsin ma tasapisi selle puhta intiimsuse tundeni, mis minu meelest seda kontserti kannab,” räägib Faust. “Seal on palju kirge, aga see tekib kõige isiklikumatest emotsioonidest, sügavast valust, mis on väga kaugel ekstravertsest “väljakarjumisest”. Ülim eesmärk on jõuda helilooja ideele nii lähedale kui võimalik, kuigi ma mõistan, et liigun justkui virtuaalses maailmas – me ei saa mitte kunagi olla kindlad, kas oleme tabanud seda, mida helilooja mõtles.”

Brahms oli tihedalt seotud viiuldaja Joseph Joachimiga, kes oli üks tolle aja kuulsamaid instrumentaliste ning viiulikontserti luues küsis ta sageli viimaselt nõu. “Joachim on kirjutanud kahasse Andreas Moseriga “Violinschule”, seda on minu meelest ääretult oluline lugeda, kui interpreteerida Brahmsi viiulimuusikat,” kõneleb Faust. “Seal on palju selle kohta, kuidas Joachim ise seda kontserti mängis ning samuti muusikalise ja tehnilise interpretatsiooni kohta üldisemalt. Kuid seal on juttu ka sellest, mis oli Brahmsile ja muusikutele tema ümber tähtis. Brahms polnud väga innukas märkimaks üles metronoomide kiirusi, kuid Joachimi omad on viiulikontserdi puhul huvitavad – need on kiiremad kui tänapäeval harjutud kuulma. Joachim tegi oma märkused pärast seda, kui oli teost korduvalt kontserdil esitanud – see lisab neile kaalu. Kiired tempod on ka Bronisław Hubermani kuulsal salvestisel, keda Brahms väga imetles ning kelle tõlgendust ta kuulis,” arutleb Faust.

Paindlikkus ja kohanemisvõime

Kuid kontserdid ja salvestused vajavad alati kompromisse. “Eriti kui salvestada dirigendi ja orkestriga ning kui sul pole aega kõigi osapooltega teost läbi töötada,” kõneleb Faust. “Sa ebaõnnestud, kui püüad iga hinna eest oma nägemust läbi suruda. Solist ei lähe orkestri ette oma show’d tegema, ta peab arvestama paljude teiste inimestega, kes samuti oma panuse annavad. Mul on olnud olukord, kus enne kontserti oli mu kontseptsioon erakordselt selge ja teadsin täpselt, kuidas soovin mängida. Kontserdieelsetest proovidest esimene toimus kohutavalt halva akustikaga ruumis, algusest peale ei toiminud mitte miski. Kuid kontserdil me äkitselt leidsime üksteist, ma läksin seda teed, kuidas dirigent ja orkester soovisid ning kõik laabus suurepäraselt.

Solist ei peaks põhjalikult tundma mitte üksnes enda partiid, vaid teose kõiki orkestripartiisid. Ainult see annab esitusele tõelise kaalu ning seob teose tervikuks,” räägib Faust. Võibolla siin peitubki vastus küsimusele, mis põhjusel on Fausti soleerimised orkestriga nii täiuslikult tervikusse sulavad? Brahmsi viiulikontserdi salvestisel mängib Faust harvaesitatavat Busoni kadentsi. “Pärast Joachimi esiettekandeid võtsid paljud viiuldajad teose repertuaari, kirjutati ise kadents või mängiti Joachimi oma, mis on siiamaani kõige populaarsem.” Busoni kadents on aastast 1913; Brahms hindas kõrgelt Busoni muusikalisi ja pianistlikke võimeid, nad olid lähedalt seotud nii elus kui ka muusikas. Värskena kõlav kadents ongi vististi see, mis esimesena selle esituse juures tähelepanu köidab.

Ja eksivad need, kes arvavad, et taolise põhjalikkuse juures pole Faustil avatust sootuks teistsuguseid interpretatsioone hinnata. “Meil oli koos Aleksander Melnikoviga šokeeriv kogemus, kui valmistasime ette Šostakovitši viiulisonaati. Sattusime kuulama ühte mitteametlikku proovisalvestist, kus Oistrahh ning Šostakovitš esitavad seda teost viimase Moskva korteris. Oistrahhil oli vähe aega, ta soovis lihtsalt loo enne esiettekannet korra läbi mängida, et teosest aimu saada. Kõige keerulisemad kohad pole küll tehniliselt perfektsed, kuid ometi on see “lehest loetud” salvestis kahtlemata kõige tugevam, veenvam ning loogilisem versioon, mida olen sellest helitööst kuulnud! See andis uut infot nii selle kohta, kuidas seda teost mängiti kui ka teose enda kohta,” räägib Faust.


Ehedus ja originaalsus

“Kunstnik on ilusate asjade looja.” Nii alustab Oscar Wilde oma surematut teost “Dorian Gray portree”. Kas Isabelle Fausti mäng on ilus? Alati kindlasti mitte. Samas, mis on ilu? Kas see, mis vangistab, on ilu või kunst või mõlemat? Mis on see, mis nõiub kuulama? Faustil on salvestisi, mis on minu jaoks mõneti liiga originaalsed, mis puudutavad agressiivsuse piiri, mille lahvatav kirg paneb hinge põlema. Kuid samas ei suuda ma enam eelistada vaoshoitumaid ning traditsioonilisemaid tõlgendusi. Jah, on tunne, nagu oleks keegi su ära loitsinud.

Fausti repertuaar on erakordselt lai. Nagu kõiki kiire mõtlemisega, intellektuaalseid ning keerulist nooditeksti lennult haaravaid muusikuid kiputakse ka tema pärusmaaks pidama kaasaegset muusikat või komplitseeritumaid XX sajandi teoseid. Kuid Faust mängib ka palju barokki, eriti Bachi, ning seda ajastutruult, kasutades barokkpoognat. Tihtipeale on tema partneriteks barokkorkestrid. Omaette fenomen on tema ansamblipartnerlus pianist Alexander Melnikoviga, nende kooslooming on alati värske ja intrigeeriv, ühtesulav oma originaalses väljenduses. Koos on nad salvestanud kõik Beethoveni sonaadid viiulile ja klaverile, enamiku Mozarti viiulisonaatidest, Debussy sonaadi jpm. Omaette pärl on nägemus Francki viiulisonaadist, mis vajab võibolla keskmisest avatumat meelt, kuid on täiesti rabavalt omanäoline. Tema täpsus rütmides ja intonatsiooni puhtus kiiretes nootides on imetlusväärne. Fausti vibrato-käsitlus oleks omaette teema, selle puudumine mõnikord ka kõrgromantilistes teostes on midagi, mis ilmselt osadele võõraks jääb. Kuid nagu eelnevalt räägitud – Fausti mängus pole midagi juhuslikku ja kõigel on põhjendus.

Faust pole kindlasti mitte kunstnik nii nagu Wilde sedastab. Ta loob peegeldust elust, ta on äärmuslik ja kontrastne, ta võib olla ülimalt õrn ning tundlik, kuid järgmisel hetkel ehmatada agressiivsusega. Kuulake tema versiooni Beethoveni “Kreutzeri”-sonaadist ning te mõistate, mida ma mõtlen. Tema kohati vaevukuuldavasse kahinasse kalduv piano on kõike muud kui traditsiooniline viiulimäng. Ta ei mängi muusikat, ta jutustab lugu.

On plaate, mida kuulan ikka ja jälle, teoseid, mida pole minu meelest võimalik paremini mängida. Üks selline on Schönbergi viiulikontsert, mis salvestati Berwaldhallenis samal ajal kui ma esmakordselt Fausti kontserdil käisin ning samade muusikutega. Ning mu konkurentsitu lemmik on samuti Rootsi Raadio orkestri ning Hardingiga salvestatud Bartóki viiulikontserdid. Selle kaleidoskoopilisse kõla- ja kõlavärvikirevusse võib ära uppuda.

Tõelistele kunstnikele pole oluline meeldida. Tänapäev paneb muusikud proovile vist rohkem kui kunagi varem. Viimased aastad on ilmekalt näidanud, mis toimub meie aja muusikutega, milliseid valikuid nad teevad. Seda ajalugu on ilmselt kunagi pööraselt huvitav kirjutada ja lugeda. Kui antakse elu, siis antakse ka vabadus luua – oma elu või siis kellegi teise elu, kui julgust napib. Kas traditsioonilisus või originaalsus? Kas kompromiss või barrikaadidele minek? Kas avatud kontserdisaalid tähendavad automaatselt vabadust luua? Kas piirangute lõppedes vabaneb ka hing? Kas kompromiss iseendaga möödub jälgi jätmata? “Aeg võtkem vastu nii, kuis ta meid otsib.” See Shakespeare’i lause on vist tänapäeval aktuaalsem kui kunagi varem. On imeline, et on muusikuid, kes peegeldavad elu selle ülimas mitmekesisuses. On imeline, et tänapäeva muusikamaailmas on Isabelle Faust.



Kas teadsite, et ...

  • Isabelle Faust on sündinud 19. märtsil 1972 Esslingenis Saksamaal

  • ta hakkas viiulit õppima 5-aastaselt

  • tema õpetajateks on olnud Christoph Poppen ja Dénes Zsigmondy

  • tema esimene CD ilmus 1997. a ja oli tervenisti Bartóki muusikast ning selle eest pälvis ta Gramophone’i aasta noore artisti auhinna

  • 2004. aastast on ta Berliini kunstide ülikooli viiuliprofessor

  • 1996. aastast alates on ta mänginud 1704. a valmistatud “Sleeping Beauty” Stradivariusel

  • ta mängib sageli ka barokkstiili viiulite ja barokkpoognaga

  • ta on võitnud rahvusvahelisi viiulikonkursse

  • 2010. a sai ta Bachi sooloteoste salvestise eest Diapason d’Or aastaauhinna

  • tema Beethoveni viiulisonaatide terviksalvestis (koos Alexander Melnikoviga, 2009. a) pälvis Gramophone’i parima kammermuusikasalvestise, Echo Klassiku ja Diapason d’Or auhinna

  • ta esineb pidevalt maailma tipporkestritega, nt Berliini filharmoonikud, Leipzigi Gewandhaus-orkester, Müncheni filharmoonikud jt

  • ta on esiettekandele toonud Egki, Lancino, Danielpouri, Messiaeni ja Widmanni teoseid, talle on viiulikontserdid pühendanud Michael Jarrell ja Thomas Larcher











70 views
bottom of page