_page-0001.jpg)
Elame uskumatul ajal. Ja seda enam hakkame väärtustama hetki, millistesse suhtusime enne neid kriise pealiskaudsemalt. Meeled on teravamad, vaim otsib tähenduslikkust – see on loomeinimestele aga tavaline seisund. Võibolla sellepärast kõnetavad kunst ja muusika inimesi rohkem just ebastabiilsetel aegadel. Kohe pean lugejat siiski rahustama, et midagi apokalüptilist festivalil ei toimunud, küll on see aga loonud palju neid tõelisi ja eredaid tähenduslikke hetki, on tekitanud mõne haruldasema ja võimsama elamuse ning on kujundanud mõnusat olemist looduskaunites, sakraalsetes ja kultuuriväärtuslikes kontserdipaikades.
Tänavune, XXVI Suure-Jaani muusikafestival (17.–23. juunil) algas festivali lipu traditsioonilise õnnistamise ja heiskamisega. Kõnelesid festivali peakorraldajad rahvusvahelisest Artur Kapi ühingust, EELK pastor ja ka Põhja-Sakala valla esindajad. Loodame, et ilusad sõnad kultuuripärandi hoidmise tähtsusest lähevad kokku valla tegudega ja heliloojate Kappide majamuuseumi saatuse küsimus leiab väärika lahenduse. Muusikaline tervitus tuli noorteansamblilt Folkista, kus mängivad Suure-Jaani ja Karksi-Nuia muusikakoolide õpilased. Suure-Jaani kalmistul mälestati heliloojate Kappide pereliikmeid ning nende viimase maise peatuse nimekamaid naabreid: Mart Saar, Julius Vaks, Johann Köler, Albert Pettinen ja Rein Valdmaa, kelle auks kõlasid mõtlikud improvisatsioonid tšellol Marten Meibaumilt. Suure-Jaani Johannese kiriku pastor Hedi Vilumaa juhtis tähelepanu sellele, et oleme veel võlgu Kappide perekonnale: keerulise religioonivastase olukorra tõttu nõukogude ajal jäid kiriklikud talitused lahkunute ärasaatmisel tegemata.
Sellel aastal tähistas festival kahte sisemist juubelit. 20 aastat tagasi on alguse saanud ja aja jooksul traditsiooniks muutunud festivali tunnussündmused: päikesetõusu kontsert Hüpassaare rabasaarel ja lõunatunnid – kohtumised interpreetide, heliloojate, dirigentide, kunstnike, kirjanike ja teiste loovisikutega. Festivali veerandsajas tegevusaasta ajendas korraldajaid koguma kõvade kaante vahele meeleolukaid portreefotosid lõunatundide esinejatest. Nii esitleti ja kingiti festivalist osavõtjatele ja publikule raamat “Loojad. Suure-Jaani muusikafestivali 25 aastat” (koostaja Leili Kuusk, fotod Jaanus Siim, Margus Elizarov ja L. Kuusk), millega koos jagati ka mälupulk lõunatundide 49 hetkega (2008–2021). See on juba kolmas avaldatud festivalialbum, eelmised ilmusid 2012. ja 2017. aastal. “Kui paljudel muusikaüritustel on pildistamine keelatud, siis meil on see lausa kohustuslik!” tõi festivali omapära välja kunstiline juht Andres Uibo. Tõepoolest, festivali üheks punktiks on alati fotonäitus eelmise aasta sündmustest.
Tänavu jagasid lõunatundide vestlustel oma maailma tekstiilikunstnik Anu Raud, muusikamänedžer Ari Dubin, suurettevõtja ja metseen Tiit Kõuhkna, pianist ja EMTA rektor Ivari Ilja ning muusik, näitleja ja raadiohääl Lauri Saatpalu. Neljal põneval esinejal viiest on ka kirjaniku kogemus ning nad tutvustasid oma raamatuid. Seevastu oli Ivari Ilja kõige lahkem ja praktilisem oma kunsti jagaja – kõik lõunatunni kuulajad said kingituseks isiklikult pianisti käest tema värske, 2022. aastal salvestatud CD-plaadi eesti klaverimuusikaga “To the North…”. Värvikalt jäi meelde tema võrdlus muusiku etteastest noateral kõndimisega – mis juhtub siis, kui kõik meeled on pianistlikke väljakutseid sooritades maksimaalselt fokuseeritud ja samas õnnestub esinemisele lisada isiklikku vaimset laengut. Tehniliselt briljantne muusikaesitus ilma interpreedi omapoolse tõlgenduseta jääb aga vaid noateral seismiseks.
Heliloojate Kappide ümmargustele aastapäevadele pühendatud muusikapäevad on praeguseks kasvanud pea nädalapikkuseks festivaliks, kus erinevate ajastute heliteoste kõrval on fookuses Suure-Jaanist võrsunud muusikute looming, mille avastamisrõõm pole veel ammendatud. Selle tõestuseks kõlas festivali avakontserdil esiettekandes Villem Kapi “Pala triole” (1954) läti viiuldaja Paula Šumane, edukal “noateral kõndija” pianisti Irina Zahharenkova ja läbi aegade festivali laval kõige rohkem üles astunud tšellisti Aare Tammesalu viimistletud esituses. See helikeelelt hilisromantiline impressionismi värvingutega ja energilise keskosaga teos on leitud EMTA noodikogu käsikirjade osakonnast kirjega: “Teaduslik töö 1954. a. Arutatud ja vastu võetud komp. kat. nõukogu koosolekul 9.1.1955. a. E.K.”. Loodetavasti tulevad tulevikus päevavalgele ka heliloojate Kappide majamuuseumi arhiivis esitamist ootavad teosed. Tääksi vesiveskis toimunud kontserdil “Kapi blues” helisesid Kappide ja Miina Härma nõtked meloodiaid Marianne Leiburi ja trio Sooäär-Vaigla-Ruben vaimukates arranžeeringutes eriti lummavalt. Kusjuures kavasse olid valitud just sellised lood, mille meloodia ja harmoonia sobisid muutusi vajamata paremini bluusiliku ja bossa nova stiiliga.
Põnevaid nüüdismuusika helimaastikke pakkus festival praegu tegutsevatelt heliloojatelt: Erkki-Sven Tüüri “Lichttürme” (2017) avakontserdi klaveritrio esituses, Tõnu Kõrvitsa “Talve tee” (2004) klaverile Irina Zahharenkovalt, Pranav Ranjit Sivakumari “Gathering Dew” (2023) EMTA sümfooniaorkestri ja Marten Meibaumi esituses, rida koorilugusid (Andres Uibo, Riho Esko Maimets, Tõnis Kaumann, Mart Jaanson, Pärt Uusberg) Eesti Rahvusmeeskoori tõlgenduses Mikk Üleoja juhatusel Suure-Jaani Peetri ja Pauluse õigeusu kirikus. Leedu omapärase “kosmoloogilise” käekirjaga helilooja Justė Janulytė lugu “Now I’m Nowhere” (2019) tajusin festivali nüüdismuusika võimsana haripunktina. Voolavad klasterlikud üle kümne- ja kahekümnehäälsed harmooniad liikuvate dünaamiliste aktsentidega mõjusid kiriku miljöös heliseva universumina, milles sai kuulda iga taevakeha häält. Muusika maagilisust suurendas koori eriline paigutus kiriku saali perimeetril, tekitades akustilise sfääri efekti, mille keskel oli publik. Tuli meelde keskaja teooria muusikast kui kogu universumi harmoonilise ülesehituse teadusest. Vapustavalt mõjus ka päikesetõusu kontserdil inimloodud ehitistest loodusesse pääsenud orel, kiriku sammaste ja võlvide asemel mändide vahel. Virtuooslikule ja meisterlikult improvisatoorsele David Timmi orelimängule lisasid värvi Lembit Saarsalu, Marten Meibaumi, Lauri Saatpalu ja purskavad linnulaulu etteasted, luues tõelist rabaliku – rahvaliku loodusnähtuse. Traditsioonilisel EMTA ooperistuudio õhtul esitati stseene Mozarti “Võluflöödist” Liis Kolle põnevas “lugu loos” lavastuses, mis naelutas publiku tähelepanu esimestest sekunditest. Tõepoolest pole Mozarti muusikat Suure-Jaanis “tulnukate” esituses veel nähtud. Meeldejääv oli ka energiast pakatav noorte vanamuusika ansambel The Revalers, mille solist metsosopran Johanna Maria Ernesaks ületas veetleva kergusega barokiliku hääleakrobaatika väljakutseid. Romantikutele oli kingituseks Kappide majamuuseumis toimunud rooside ja armastuse teemaline kammermuusika kontsert (Arete Kerge, Mari-Liis Uibo, Sten Heinoja). Loodame, et muusika heliseb siin ka edaspidi. Kontserdil viibinud Artur Kapi tütrepoja Arthur Intelmanni sõnul tekitab tal selle paiga külastamine tugevat kodutunnet ja aitab mõista oma vanavanemate ja vanemate keerulist elukäiku. Oma mälestusi lubas ta edaspidi lahkesti intervjuu vormis jagada. Lõpetuseks tooksin professor Uibo oreliklassi galakontserti kuulates tekkinud mõtte: mis iganes elu ümberkorraldamised ja ümberehitamised ka ei toimu, tuleb ikka oma pillile hääled sisse puhuda, isegi kui see on kaitsekatte all ja tellingutega ümbritsetud. Tänulik publik ja inspireerivad muusikud on ikka kohal.