• Merike Vaitmaa, muusikateadlane

“Kaose ilu” ilus lõpetus ansamblilt YXUS


Vaevalt et kellelgi on täiskomplekt muljeid tänavustest Eesti muusika päevadest (EMP), pealkirjaga “Kaose ilu”. Juba aprillikuuks oli festival kavandatud hajusana, kontsertidega Tartus, Tallinnas ja Laulasmaal. Pandeemia põhjustatud muudatused tähendasid kontsertide ärajätmist või publiku piiramist. Õnneks kandis Klassikaraadio üle peaaegu kõik kümmekond sündmust, enamikku võis lühiajaliselt näha veebis. Paari erandi seas, mis jäid ühegi helijäljeta, oli kahjuks ka festivali suurepäraselt mõeldud sissejuhatus, Tartu humanitaaride vestlusring (“… kaosest ja ilust kunstis ja elus”), mida modereeris Märt-Matis Lill. Seda on kuulnud ainult need, kes olid 13. septembril Tartus ja mahtusid kitsukesse ruumi Tartu Uues Teatris.


Peamised, numbritega pealkirjastatud kontserdid on kõik praegugi järelkuulatavad Klassikaraadios.


Lõppkontsert “SEITSE” 20. oktoobril rahvusooperi Estonia kammersaalis sisaldas nelja esiettekannet, mängis ansambel YXUS.

YXUS on varieeruva koosseisuga, nüüdismuusikale keskendunud eliitansambel. Nad ei vaevu ennast suurelt promoma, nende kodulehekülg veebis on välja surnud ja Facebooki sein koosneb peamiselt fotodest. Ometi pole nende kontsertidel publikupuudust. Eesti muusika infokeskuse koduleheküljelt veebis saab kõige parema ülevaate ansambli varasematest esinemistest, mille seas on tõelisi suurprojekte nagu hooajal 2013/2014 kontserdisari “Stockhausen!” – neli teatraliseeritud, multimeediaga kava (lavastaja Anne Türnpu) nelja suurteosega (“Herbstmusik”/”Sügismuusika”, “Mantra”, “Tierkreis”/“Sodiaak” ja “Helikopter-Streichquartett”/“Helikopterikvartett”), Galina Grigorjeva autori-CD salvestamine aastal 2013 plaadifirmale Ondine (2016) koos vokaalkvartetiga Theatre of Voices või Kuldar Singi “Surma ja sünni laulude” ettekanne EMPil 2018, solist Iris Oja. Eesti heliloojate teoste esiettekandeid on nad teinud igal aastal, küll festivalidel, küll üksikkontsertidel. Palju neid kokku on? Nad ise ilmselt ka ei tea, õige arv võib jääda vahemikku 50–100.


Ansambli nimi sündis 2013. aastal, muusikud olid koos mänginud juba NYYD Ensemble’is ja paljud varemgi, õppimise ajal. Koosseisu tuumikuks on keelpillikvartett, aga vastavalt teostele ühineb teisi instrumente. Mängijate koosseis muutub eesti ansamblites sujuvalt, nii et mingit põhikoosseisu määratleda on raske; mu enda mälu kontserdiklippides mängivad YXUSes alati Harry Traksmann, Leho Karin ja Madis Metsamart. Mängijate vahetumise põhjused on enamasti lihtsad – haigus, muudatus põhitöökoha graafikus vms. Põhitööna mängivad nad ERSOs või Tallinna Kammerorkestris ja/või õpetavad muusikaakadeemias või muusikakoolides. Ja kasvatavad lapsi, kellest sageli saavad samuti muusikud, ilma et vanemad peaksid neid muusika juurde sundima vägisi – nad kasvavad üles keset muusikat. (Alati paneb muigama USA filmi- või seriaalitegelaste tohutu probleem, kas “teha karjääri”, st pühenduda erialale, või luua perekond.)


EMPi lõppkontserdil esines selline YXUS Ensemble: Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Mari Targo (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Regina Udod (kontrabass), Talvi Hunt (klaver), Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Madis Metsamart (löökpillid), Heigo Rosin (löökpillid). Dirigeeris Kaspar Mänd, helimeister oli Tammo Sumera.


Kavas olid esiettekanded, nelja autori neli teost, kõik valminud 2020. aastal. Kui poleks Klassikaraadio heldeid võimalusi kontserdisalvestisi järelkuulata, oleksid teoste lühiportreed jäänud kirja panemata.


Helena Tulve “Emergence I. Flowering out of the dark” (“Emergentsus I. Pimedusest õide puhkedes”) on kirjutatud trio Harry Traksmann – Leho Karin – Marrit Gerretz-Traksmann soovil. Nemad on mänginud ka Tulve esimest triot “lumineux/opaque” ja salvestanud selle tema esimesele autori-CDle “Sula” (Eesti Raadio, 2005).


Tulve autoriannotatsioonide järgi võib tal uue teose käivitada poeetiline tekst, visuaalne kujund või köitev teaduslik fakt, mida ta ikka näeb mingi universaalse – looduse, inimpsüühika ja -ühiskonna – ilminguna. Annotatsioonides eelistab ta kõnelda mõne poeetilise teksti kaudu. Uue teose alapealkiri on sündinud XX sajandi esimese poole ameerika poeedi Theodore Roethke luuletusest “The Rose” (“Roos”), mis lõpeb pimedusest võrsuva roosi kujutluspildiga – kauni ja meeldejääva kujundiga.


“Emergentsus I” on äratuntavalt Helena Tulve teos, helilooja väljakujunenud stiilis muusika kulgeb ühtaegu endastmõistetavalt ja etteaimamatult. Ootamatu võib olla meloodiakäänd, harmoonia, tämber, mänguvõte. Kuna üldkõla on kaasakiskuvalt mitmevärviline (ja ilus!), ei pruugi algul märgatagi, et meloodia on olemas, sest lühidaid meloodiafraase (algul tšellol, siis klaveril ja kõrgematel keelpillidel) ümbritseb terve parv nn laiendatud mänguvõtetega esitatud helisid (keelpillide flažoletid, erisugused vibrato’d, tremolod ja glissando’d, klaveri klastrid ja mäng keeltel jm). Kuid väikesed fraasid moodustavad ühe pika meloodiajoonise, mis kulgeb teose algusest õrna ja heleneva lõpuni. (Millisel hetkel täpselt muutub roos nähtavaks, otsustagu igaüks ise või – loobugu otsustamast, sest see polegi tähtis!)


Arash Yazdani “may contain choking hazard” (“võib tekkida oht lämbuda”) löökpillile ja luuperile. Esitas Heigo Rosin. Tammo Sumera hoiatas saali, et lugu on väga vali, nii et võib tekkida vajadus kõrvu kinni hoida, nagu autor lahkelt lubab.


Ometi ei tekkinud ei lämbumistunnet ega vajadust kõrvu katta. Kunagi, kuuldes esmakordselt Yazdani teost – suurele ansamblile ja kõlarikkas Mustpeade Valges saalis – tõepoolest katsin, piinlikkust tundes ja võimalikult vargsi, teadmata, et helilooja ise seda lubab ja soovitab.


Ühes oma väga huvitavatest intervjuudest on Yazdani öelnud, et ta ei loogi muusikateoseid, vaid akustilisi protsesse. Seekord oli küll tegemist teosega, mis köitis tähelepanu kogu oma veerandtunnise kestuse vältel.


Heigo Rosin mängis helilooja enda konstrueeritud puidust instrumendil, mis näeb välja nagu väike pedaaliga laud. Lauakese heledat keskosa ümbritseb lai tume ääris. Kaht liiki puit andis oma kõlanüansse, veel enam – mäng erinevate nuiadega. Kõik varjundid kõlasid meeldivalt. Ühtlane kahe rütmimustri kordus muutus luuperi (loop – silmus) abil digitaalseks mitmehäälsuseks. Kui ükski mängitud heli või motiiv ei kustu, vaid salvestatakse ja salvestus taasesitatakse peaaegu samaaegselt, siis jõuab kõlarite kaudu saali isemoodi kaanon, mis aina tiheneb. Akustiliste kaasnähtude seas oli meloodiline lisahääl, otsekui kummitus, siis veel teinegi, tämbrilt lähedane madalatele puupillidele. Heigo Rosin mängis muutumatult ühtlast “tiksumist”, kuuldavad kiirenemised ja aeglustumised tulenesid veel ühest digitaalse mustkunsti trikist. Neid pulsi muudatusi tellis mängija ise pedaaliga, tema vormida oli ka loo tervik. Oma rolli teose olulise kaasautorina täitis ta hiilgavalt.


Õhtu teises osas esitati kaks suurema, septeti koosseisuga teost, mõlema ettekandel läks vaja dirigenti. Teoste järjekorda muudeti n-ö tehnilistel põhjustel, aga see oli hea muudatus.

Kontserdi kõige komplitseeritum teos, Toivo Tulevi “White House, Blue Shutters – Blue House, White Shutters” kõlas kohe pärast vaheaega.


“Uus-Inglismaal on palju ilusaid helesiniseid, valgete luukidega maju ning palju samavõrd kauneid valgeid, helesiniste luukidega maju. Neid oli tore vaadata ning tore oli neist ka hiljem mõelda,” algab autori saatetekst.


Vähe reisinud indiviid võib ennast kiirharida veebis: Uus-Inglismaa (New England) paikneb USA kirdenurgas Vaikse ookeani ääres ja hõlmab kuut osariiki. Loodus olevat eriti mitmekesine, kuid ikka on lähedal vesi – ookean või suured jõed. Arhitektuurilt on ala samuti rikkalik, ent kõigis osariikides on mõned ühised ehitiste tüübid, sealhulgas nn rannikustiilis (Cape Cod style), järsu viilkatuse ja aknaluukidega majad, nende seas omakorda sinivalged ja valge-sinised. Veebifotodeltki näeb, et need majad on kaunid ja tunduvad hubased, ka sellepärast, et nende ümber on puud ja põõsashekid.


Toivo Tulevi teos pole siiski muusikaline reisikiri. Ta ei nimeta pealkirjas ka ühtegi täpsemat paika. Pealkiri meenutab Charles Ives’i orkestrisüiti nr 1 “Three Places in New England” (1903/1929). Ives’il on osade pealkirjades täpsed kohanimed ja muusika sisaldab rohkesti tsitaate, mis seostuvad nende paikade ajalooga.


Tulev on Ives’i muusikaline antipood. Muretult keset mistahes muusikalisi ideid uidata või elust maha kirjutatud kõlamuljeid ülestikku ladestada pole ta kunagi soovinud. Oma annotatsioonis kirjeldab ta teose struktuuri: kaks helirida, kummaski kuus heli, üks valge ja teine helesinise värvi jaoks; struktuuri organiseerivaid numbreid ja arvujadasid on veel.


Struktuuri korrastatuses on alati oma ilu. Kuid võõrast teost esmakordselt kuulates on ohtlik püüda seda üksnes kõrva abil analüüsida, isegi noodist jälgimine ei sobi kõigile, sest teose kuuldeline imago võib jääda tekkimata ka edaspidiseks.


Tulevi ilu on jõuline ja muutlik, tiheda tekstuuriga ja ühtlasi lõpmata detailirikas; palju on helisevate löökpillide erisugust kõla (braavo, Madis Metsamart!). Korduval kuulamisel hakkas teos selginema, nii nagu vitraaž: esmapilgul kirju sigrimigri, kuid siis hakkad nägema värvikildude paigutuse rütmi, taimornamendi või figuuride piirjooni vm.


Võibolla see ongi kaose ilu: kaos on näiline, sellesse sisenedes avastad korrapära?


Timo Steineri teose “Kontsert ilule” autoriannotatsioon on mõnevõrra krüptiline: “Teose lähe on kujutluspilt kontserdist, näiteks klaverikontserdist, kus orkestri jaoks on kõik vajalikud toolid ja puldid-noodid üles seatud, kuid neile asub vaid mõni mängija. Nagu kontsert klaverile puuduvate instrumentidega või siis ka ülejäänud instrumentidega. Nendega, kes ei tahtnud, ei saanud, ei tohtinud kaasa minna …


Laulev tühjus ilu ja elu vahelisel puiestikul”.


Võibolla pidi see olema instrumentaalteater? Mõned mängijad jalutasid ringi, kuid teatraalsust jäi väheks.


Äkki siis filmimuusika ilma filmita? Ehk oligi helilooja silme ees film – selline, mis sisaldab kõike: kauneid vaateid, märulit, mõtisklusi ja melanhooliat. “Filmi” režii tundus kuulamisel küll viimistlemata, eriti proportsioonide osas, sh väga pikk lõpetus (tõstad käed aplodeerimiseks, aga dirigendi käte järgi taipad, et vara veel, ja nii mitu korda). Kes teab, ehk õigustaks kõik selle päris film.


Mängijate jaoks leidus partiides huvitavat küll. Klaverikontsert, mida helilooja möödaminnes nimetab oma tekstis, oli ka mingil moel olemas ja Talvi Hunt mängis oma suurt partiid lihtsalt vaimustavalt, tema sügava kõlaga forte-akorde olen imetlenud varemgi.


Publiku jaoks oli lõppkontsert kõigist EMPi kontsertidest kõige “raskem”, kõige komplitseeritum. Vahest on aegunud arvamus, et uut muusikat peljatakse, või teavad juba paljud kuulajad, milliseid heliloojaid usaldada – igatahes oli saal täis ja, uskumatu, aga tõsi: mitte keegi ei köhinud.


#EMP #EestiMuusikaPäevad #YXUS