Külli Kiivet: soovin esile tuua naislaulu ilu

FOTO MARTIN DREMLJUGA

Eestis on naised kooride ees seisnud juba pikki aegu – kasvõi kui meenutada Miina Härmat. Naiskoorijuhtide tee laulupeo üldjuhiks aga ei ole nii kiirelt läinud. Esimese naisena oli laulupeo üldjuhtide hulgas Vaike Uibopuu 1985. aastal.

Nüüd on see loomulik ja iseenesestmõistetav, et laulupidude liigijuhtide hulgas on palju naisdirigente. Vestleme tänavuse laulupeo  “Iseoma” naiskooride liigijuhi Külli Kiivetiga tema teest muusika juurde, laulupeost ning praeguse aja muredest ja rõõmudest.

Oleme telemaja pikkades koridorides aastate jooksul kohtunud juba alates 2004. aastast. Töötasid siin Lasteekraani muusikastuudios dirigendina. Kui tavaliselt inimesed saavad öelda, et töötavad pangas, poes või kingavabrikus, siis muusikutel see vist nii lihtne pole. Kuhu sina praegusel ajal lähed, kui ütled kodus, et lähed tööle?

Neid töökohti on mul mitu ja meie saame öelda, et töötame muusikutena. Kõigepealt MUBA, kus olen hääleseade õpetaja ja mudilaskoori dirigent, siis üle-eestiline neidudekoor Leelo, kus olen olnud pikalt peadirigent, ja käesoleval ajal on tähtis sammas minu elus rahvusooper Estonia, kus töötan poistekoori juures etenduste koormeistrina. See on töö, kus saavad kokku kõik mu armastused muusikas ehk siis hääleseade, koorilaul ja ooper. Ja kõige selle kõrval veel laulupidu ja muud huvitavad projektid. Hunt Kriimsilm ja tema mitu ametit.

Nii et pead end nende mitme koha vahel jagama.

Koorijuhi ameti juurde kahjuks ei kuulu stabiilne elustiil. Tööst ühe kooriga ju ära ei ela. Muusikakeskkool – praegune MUBA – on minu kõige pikaajalisem töökoht, aga kooritööd seal kõrval on ka muutunud ja selleks on olnud erinevad põhjused. Oluline on otsida ja ennast proovile panna, et mitte jääda mugavustsooni, õppida ja areneda.

ETV noortekoori juhatamine oli väga-väga huvitav aeg. See oli noorele dirigendile tohutu elukool ja ka megastress. Siiski on telemajaga seotud palju positiivseid mälestusi, sest tänu neile tüdrukutele olengi dirigendiks saanud, nemad õpetasid mind selle tee alguses väga palju.

Üle-eestilise neidudekooriga Leelo Hispaanias konkursil (2024).

Leelo on üle-eestiline koor, mis tähendab, et teie kokkusaamised on suhteliselt komplitseeritud?

Mitte komplitseeritud, vaid väga ette planeeritud. Saame kokku umbes korra kuus või natuke harvem. Ja siis me teeme proove kohe reedest pühapäevani. Reede õhtul, kui alustame, siis kõik ei ole muusikaliselt ja kõlaliselt nii ideaalne, aga pühapäevaks on palju tööd tehtud ja saame tulemust nautida. Mulle üle-eestilise koori formaat väga meeldib. Olen vorminud koori juba enda käe järgi, nii et tüdrukud saavad ka aru, millise suhtumisega seda tööd on vaja laululaagris teha ja mis on meie ühised eesmärgid.

Üle-eestiline koor on ka otse vajalik, sest igas koolis ei ole enam võimalik kõigis kooriliikides laulda. Kui sa laulad üleriigilises kooris, saad näha Eestimaad ja sul on sõpru igal pool. Mul laulavad kooris ägedad tüdrukud ja koori juhatus on hästi tegus, mul on väga vedanud.

Aga kuidas sinust üldse dirigent sai? Oled pärit Türilt, milline keskkond see oli?

Türil on koolides väga tugev koorikultuur ja kõik koorid käivad laulupeol. Järvamaal on igal aastal ka kohalikud laulupeod, mis ei ole igas maakonnas sugugi tavaline. Minu õpetaja Tiiu Schüts on väga koorimuusika usku inimene. Ta on siiani mulle suur eeskuju, nüüd juba ka sellepärast, et on suutnud nii pikka aega nii hästi oma kooridega töötada. Ta tuleb ka seekord laulupeole mitme kooriga.

Kooli ajal esinesin palju nii solistina, ansamblites kui laulsin ka kõigis koorides, kus võimalik. Tiiu pani mind ka oma klassi tüdrukutele vahel partiisid õpetama, sain kätt proovida ja sellised head kogemused oma kooris kindlasti toovadki meile juurde noori dirigente. Eeskuju on väga tähtis.

Kas sinu vanemad ka muusikaga tegelesid?

Minu vanemad on lihtsad inimesed. Isa oli küll hingelt muusik, ta oli väga hea kuulmisega ja mängis kohalikus puhkpilliorkestris, aga ta ei olnud muusikat õppinud. Ema oli rahvatantsija ja mu vanem õde nii tantsis kui mängis ka puhkpilliorkestris rivitrummi.

Kui oli laulupeo aeg, siis meie kodu Türil oli alati tühi, kõik olid laulu- ja tantsupeol. Türilt tuli pealinna sellel puhul ka eraldi laulupeorong. Me kõik olime majutatud Lasnamäele ühte toredasse kooli, kus kraanist tuli kloorivesi, mis oli Türi tüdrukule arusaamatu nähtus, selline kihisev. Nii et laulu- ja tantsupeol käimine oli meil alati perekondlik sündmus.

Õppisid Türi muusikakoolis, aga see jäi pooleli. Miks nii?

Algul tahtsin õppida viiulit ja akordioni, aga lõpuks jõudsin klaveri erialale. Aga siis juhtus tõesti nii, et muusikakool jäi pooleli. Meie pere oli suhteliselt vaene ja isal olid sellised väikelinna mehe probleemid, et peale palgapäeva raha kadus ja mitte alati oma perele, vaid mujale. Kerkis üles õppemaksu teema ja ühel hetkel lihtsalt ei olnud võimalik enam muusikakoolis edasi õppida.

Aga kui hakkasin keskkooli lõpetama, tuli jälle see tunne, et muusika on ikka päriselt minu ala, sest see ei olnud kunagi mu elust kadunud, ma laulsin ju koolis kogu aeg edasi. Tulin siis Tallinna Otsa kooli katsetele teadmisega, et lähen poplaulu õppima. Aga Mare Väljataga võttis mul käest kinni ja viis alla korrusele teise osakonda. Ütles et tüdruk, sina oled klassik. Nii ma hakkasin õppima klassikalist laulu ja minu õpetajaks sai Tõnu Bachmann.

Su kõnehääl on madalam, mis häält sa laulad?

Olen eluaeg olnud kõrge sopran. Otsa kooli lõpueksamil laulsin aariat Dvořáki ooperist “Näkineid”. Aga kui ma lõpetasin Otsa kooli, siis oli meil peres keeruline aeg, sest isaga juhtus õnnetus ja minu EMTA sisseastumiskatsed ei läinud eriti hästi, olin sellest häiritud. Tollal oli muusikaõpetaja erialale veel päris palju tahtjaid. Mitte nagu nüüd, kui otsime õppureid tikutulega taga. Jäin esimesena joone alla ja käisin esimese aasta EMTAs tasulisel kohal, õppelaenu eest. Kui kooliaasta lõppes, sain tasuta kohale ja hakkasin kohe saama ka stipendium hea õppeedukuse eest. Olen seda oma õpilastele ka rääkinud, et eksam ei pruugi alati näidata sinu tegelikku sisu, pead ise tahtma ja uskuma endasse. Elu ei ole must-valge.

Astusid muusikapedagoogika erialale. Aga kuhu jäi laulmine?

Mul ei olnud selleks närvi. Armastan küll väga ooperit ja laulmist, aga solistil, ooperilauljal peab olema ülitugev närv, et sa ei lähe verest välja, kui midagi juhtub. Mina lihtsalt ei ole selline lõvi. Aga arvan, et olen tänu sellele parem õpetaja, ma tunnen neid valusid seal taga.

Pärast "Võluflöödi" etendust Rahvusooperis Estonia. FOTO ÜLLE KOGERMAN

Ometi oled sa palju laval olnud ja ooperites kaasa löönud.

Töötasin kooli ajal mitu aastat Estonia ooperikoori lisakooris. Tegin seal näiteks kaasa “Boriss Godunovis”, üht väikest rolli “Nukitsamehes”, “Lõbusas leses” mängisin grisetti. Olen laulnud Neeme Järvi juhatusel Peterburis “Joonase lähetamist”,   Iisraelis tegin kaasa “Matteuse passiooni” oratooriumikooris jne. Mingil perioodil osalesin linnahalli muusikalides. Olen laulnud muuhulgas “Hüljatutes”, “Miss Saigonis” ja “Grease’is”, see oli üks väga-väga huvitav aeg. Lavaelu on mind alati paelunud ja see kogemus on praegu, kui töötan Estonia teatris poistekooriga, palju kasuks tulnud.

Aga teatrilava nii palju ei tõmba, et sinna tagasi pürgida?

Ma ise arvan, et pedagoogi soon on minu tugevam külg. Ja see on teistmoodi pinge, kui poisid praegu näiteks “Carmenis” kaasa teevad ja mina seisan akside vahel.

Muusikaakadeemias oli sinu dirigeerimisõpetaja Ants Sööt.

Ants Sööt on minu elus väga oluline verstapost. Temaga seoses on üks meeldejääv lugu. Päev enne, kui läksin muusikaakadeemia esimesele aktusele, näitas ETV saadet, kus koorijuhtide naiskoor, mille dirigent Ants Sööt sel ajal oli, käis Llangollenis Eisteddfodi konkursil, võitis selle ja sai maailma koori tiitli. Vaatasin seda ja mõtlesin, et vau, selline mees! Ise ma ei olnud naiskooriga veel laulupeol käinud, nii et ma ei tundnud Sööti kui laulupeo dirigenti. Teadsin ühendkooride dirigente. Ja siis lähen järgmisel päeval kooli, seal on auditooriumis suur koosolek, kus öeldakse, et näete, meil on siin esimesel kursusel sellised õpilased ja Külli Kiivet, teie õpetajaks saab Ants Sööt. Sööt tõuseb püsti, ütleb tervist ja ma olin sõnatu, täiesti pahviks löödud!

Sööt ütles juba esimeses dirigeerimise tunnis, et see tüdruk oskab dirigeerida. Aga mina sel hetkel ei olnud üldse mõelnud, et olen dirigent, sest ma tulin klassikalisest laulust ja mõtlesin, et oleks tore olla koolis muusikaõpetaja.

Esimene dirigeerimise õpetaja Ants Sööt, XXIV üldlaulupidu "Alati teel" (2004).

Nii et seda pole olnud, et juba kolmandast eluaastast peale unistasid laulupeol ühendkoori dirigeerimisest?

Absoluutselt mitte, see ei ole olnud minu lapsepõlve unistus. Praegu ma oma lastele vahel ütlen, et pead katsetama erinevaid asju, et saaksid teada, mis sinu asi on. Mina jõudsin sellesse hetke ja tundsin selle ära.

Kui olin tudeng, siis ühel laulupeol kinkis Sööt mulle oma lillekimbu, mis talle laulupeo puldis oli antud. Kimbu ümber oli tore šleif ja selle küljes Eesti lipuga märk. Mul on see siiamaani alles, kannan seda enda jaoks tähtsatel hetkedel.

Ants Söödiga säilis meil tihe side kuni ta surmani. Kui mul sündis tütar, siis ta ikka helistas vahel ja küsis, kuidas mul läheb ja jagas õpetusi, kuidas lapse kõrvavalu arstida, selliseid vana kooli asju.

Ta on olnud mulle väga suur eeskuju ja esimene naislaulu guru, kellega ma kokku puutusin. Sattusin tegelikult tänu tema soovitusele ETVsse töötama noorte häälte ja neidudega ning ühel hetkel seisis Raul Talmar minu ees ja ütles: Külli, palun kandideeri Leelo dirigendiks. Ma ausalt öeldes ei kujutanud veel sellel hetkel ette, et võiksin olla üle-eestilise koori dirigent. Oma peas mõtlesin, et seal peab olema keegi lugupeetud, et ma polnud veel seda kohta välja teeninud. Ja nüüd ongi naislaul olnud minu elu lahutamatu osa.

Sa siis ei püüdnudki astuda koorijuhtimise erialale, sest ei aimanud, et sellest võiks kujuneda sinu tee. Kas oled tagantjärele kahetsenud, et just dirigeerimist erialana ei õppinud?

Kui mul oleks suur ambitsioon töötada professionaalsete kollektiividega, siis oleks kindlasti olnud vajalik minna kooridirigeerimist edasi õppima. Aga kuna ma tõesti armastan töötada laste, noorte ja ka hingelt noorte harrastajatega, siis seal on vaja pigem pedagoogilist lähenemist. On vaja leida üles viisid, kuidas harrastajast saada kätte kvaliteet, õpetada teda n-ö ennast avastama ja ka ennast ületama. Mulle meeldib see maailm lihtsalt väga.

Olen ju kooriühingu mentor ka, käin palju Eestis ringi kohtumas väga erinevate kooridega ja saan aru, et mul on neile oma kogemusest palju anda. Näen ka seda, et Eestis on suur hääleseadjate põud ja dirigentide ülekoormuse probleem.

Lasteekraanis ja alguses ka Leelodes oli minu koori hääleseadja Teele Jõks. lmeline inimene, kellel on minu elus tohutu suur osa. Ta tegi ise suurepärast tööd hääleseadjana, õpetas mind nii noore inimese kui ka hääleseadjana tööd tegema ja tänu Teelele ma tegelikult sattusin ka muusikakeskkooli tööle, sel hetkel siis noorema astme lauluõpetajaks.

Teele Jõks ütles ühe väga õige lause, mida ma siiamaani endale vahel kordan: hea hääleseadja kahtleb. Ei tohi kunagi olla kindel, et sinu tee on ainuõige. Ma saan jagada sellele lauljale või sellele koorile oma kogemust, öelda, mida mina arvan, mida mina kuulen, anda tagasisidet, arutleda. Ei tohi olla jäik. Pigem tuleb julgustada, mitte ajada lauljat segadusse, pakkuda lahendusi, näidata kätte teeots ja lasta neil ise ennast avastada. Ja hea sõna on väga tähtis, kiitus ja märkamine.

Vaade laululavale tuletornist, XIII noorte laulupidu "Püha on maa" (2023).

Tänavusel laulupeol oled sa naiskooride liigijuht, aga laulupeol oled sa ju varemgi mitmel korral juhatanud.

See on minu neljas laulupidu. 2017 olin uus tulija, see oli noorte laulupidu, kuhu tõmmati kaasa palju noori dirigente, kes polnud varem laulupeol juhatanud. Minu liigijuht oli Triin Koch ja ta oli tõesti suurepärane oma “tiburullidega”, nagu Heli Jürgenson meid kutsus, kuulas, mõtles kaasa ja aitas. Sellel peol juhatasin Kadri Voorandi ja Liisa-Lotta Tombi uudisteost “Aga tule”.

Järgmisel üldlaulupeol juhatasin “Kergotamist”, mis oli väga emotsionaalne kogemus. Tellisin selle seto laulu seade kunagi Kristel Laasilt Leelodele. Elo Unt tegi megaägeda tantsuseade ja see on olnud meil hitt kogu aeg. Kui lugu laulupeo kavva jõudis, siis alguses tuli kooridelt tagasiside, et issand, nii palju peab liikuma, aga pärast oli “Kergotamine” väga armastatud lugu. Sellel laulupeol oli mul kontserdipäeval ümmargune sünnipäev, sain nelikümmend. Ja laulupeol laulis terve lauluväljak mulle sünnipäevalaulu. Kui puldist maha tulin, siis oli tohutu pingelangus ja tõesti, uhh, milline hetk elus, see tunne oli midagi väga erilist, kordumatult ilusat.

2023. aasta noortepeol juhatasin jälle neidudekoore ja selleks sai tellitud seade Maili Metssalu laulust “Mina ja meri”, mis noore neiu olemusega hästi kokku läks.

Laulupeol juhatamas. MERILI REINPALU

Mis tunne oli esimest korda lauluväljakul suure laulupeokoori ees seista?

Hirmus ikka. Esimest juhatamist vaatasin pärast videost järele, sest ma ei mäleta seda hetke. Seda ei õpeta sulle koolis ju keegi, kuidas laulupeo suurt koori juhatada. See ongi ka tehniliselt teistmoodi, sest laulupeokooril on ääred sinust palju kaugemal ja pead olema käeliselt hästi mõistetav, et lauljad sinust aru saaksid. Pead nad kaasa haarama, pead teadma, et nad tõesti sind vaatavad. Seda õpetabki tegelikult ainult elu ise ja siis saadki teada, et kas jääd seal puldis ellu või ei. Mina jäin.

Minu puhul on võibolla veider see, et kui ma lauljana kardan teiste ees esineda, siis koori ees ma ei karda laulda, no vahel ikka hääl natuke väriseb, aga eriti oma koori ees olles ma ei karda – see ruum on nagu turvatsoon minu ja koori vahel. Siin sünnib muusika ja kui ma tunnen, et suudan lauljad panna endaga kaasa mõtlema, siis saame musitseerida ja tekib eriline hetk. Lihtsalt koori ees vehkida ei ole mõtet, oluline on sõnum, kõla ja muusika.

Tänavusel XVIII laulupeol oled sa naiskooride liigijuht.

Ma olen selle võimaluse eest väga tänulik! Naiskooride liigijuhina oli minu eesmärk, et kava oleks helge. Naiskoorilauluga on seotud mõned klišeed, aga tegelikult olles ise pikki aastaid selle sees olnud (ma olen ka naislaulu seltsi juhatuse liige), siis näen, mis vägi on naiskooride sees peidus. Minu eesmärk oligi, et toome esile naise hääle kõige ilusama poole, et kõik tõdeksid – naiskoorilaul on väärtus, mida tasub kuulata ja see kõlamaailm on rikas, sest naiskooris on koos naised neidude east kuni vanaemadeni välja, meie vanuseskaala on väga lai, kolmteist kuni sada aastat.

Seekord juhatan ma uudisteost, mille on selleks peoks loonud Kadri Voorand ja Kristiina Ehin – “Sina oled kullatera” ja see on üks selline naiste lugu, mis ütleb kõigile ainult head. Me vahel naistena alati ei usu endasse, seame ennast tagaplaanile. Aga laulu tekst ütleb, et “sina oled kullatera peo peal, ainukordne aare ilma peal” –  usu seda! Kui igaüks seda endale laulab ja enda sees usub, siis oleme oma perede sees ka paremad inimestena ja suudame enda ümber headust, positiivsust ja helgust luua.

Mis on üldse liigijuhi ülesanded? Kuidas sünnib peo repertuaar ja kuidas tuli näiteks see Kadri Voorandi uus lugu sinna kavva? Kas see on tellitud või varem valmis kirjutatud?

See on iga kord erinev. Tavaliselt kunstiline juht valib kõigepealt liigijuhid ja nemad käivad tihedamini kunstilise toimkonna koosolekutel, asjad arutatakse suure laua taga koos läbi. Liigijuht valib koos kunstilise juhiga liigidirigendid, kellega koos hakatakse kava kokku panema. Siis oleneb alati peo teemast ka, mida sinna on vaja leida, et see haakuks tervikuga. Kõik head koorilaulud ei ole alati head laulupeolaulud. Nad peavad olema jõukohased erineva tasemega kooridele, väiksematele ja suurematele, nii muusikaliselt haritumatele kui kogukonnakooridele. See on alati üks keerulisemaid ülesandeid leida see õige kava, et oleks täidetud kõik kunstilised eesmärgid, aga samal ajal iga kava peaks jutustama ka omaenda lugu.

“Sina oled kullatera” oli konkreetne pakkumine Kadri Voorandile. Olen temaga ka varem saanud koostööd teha ja mulle ta loojana väga meeldib – ta on sügav, mõtleb, kuidas lauljatel oleks parem, tunnetab atmosfääri. Kui me Kadriga sellest ideest rääkisime, siis ütles ta mulle umbes teises lauses kohe, et on kogu aeg tahtnud sellist laulu kirjutada. Teksti osas pöördusime Kristiina Ehini poole ja nüüd on see laul teel naiskooride ühendkoorina laulukaare alla. Eelproovides on see kõlanud juba väga südamlikult ja soojalt, mulle tundub, et naiskooridele meeldib laul väga, see puudutab.

Kas liigijuhi kohustuste hulka kuulub ka sõitmine mööda Eestit, kooride kuulamine ja osade kooride välja jätmine? Ma kujutan ette, et naiskoore on palju, palju sellepärast, et naised tahavad rohkem laulda – mehi on vist raskem kooridesse leida? Kas naiskooride konkurents ongi kõige suurem?

Ei, sega- ja mudilaskoorid on kõige suurema konkurentsiga ja tõesti kahjuks peab osa koore ka laulupeolt kõrvale jääma, sest laulukaar ei võimalda turvameetmete tõttu nii palju inimesi sinna paigutada. See on üks kõige ebameeldivam osa laulupeo dirigendi tegevusest. Mitte eelproovides käimine – see on kõik väga tore tegevus, näed Eestimaad, huvitavaid inimesi, teeme koos muusikat. Teed eelproovi ja ettelaulmise ära, aga kui eelproovi lõpuks pead hakkama otsuseid tegema, siis see on üks kõige raskem töö osa üldse.

Praegusel ajal vist enam ei jätku ka kõikjale piisavalt kooridirigente?

On piirkondi, kus koorijuhte napib, kus neil on väga suur koormus, sest noori kolleege ei tule sinna piirkonda juurde. Aga nad teevad oma tööd südamega ja väga pühendunult ja nende õlgadel püsibki meie koorikultuur.

Koorijuhi elukutse juurde käib aga elukestev õpe. Eesti kooriühing ja Eesti koorijuhtide liit tegelevad sellega, et koorijuhid saaksid aru: nad peavad end kogu aeg täiendama. See, et ma käisin EMTAs, sain oma paberi kätte ei ole elukestev oskus, vaid on vaja pidevalt areneda, ennast vahel ka reaalselt panna olukorda, kus keegi korrigeerib kätt või tegeleb sinu häälega. Vaja on julgust mitte jääda harjumuspärasesse halli argipäeva kinni, vaid vahepeal tulla ja raputada end natuke, kosutada, saada värsket õhku, inspireeruda.

Tänavuse laulupeo pealkiri on “Iseoma”. Kuidas seda lahti seletada?

Ma arvan, et väga tähtis on mõista seda, kes sa ise oled. Need otsingud on meil kõigil, et milline on siis see minu tee. Kui “ise” on enda jaoks läbi mõeldud, siis on lihtsam elust läbi minna. Ja “oma” võib mõista erinevalt, aga see on midagi omast, oma inimesed, omad tegemised.

Naiskooride “iseoma” võtab kokku fraas meie kavast: “loo ja laula läbi elu”. Need on naiste iseenda tegemised, sest naised veavad tihti raskeid koormaid läbi elu, saavad paljude asjadega hakkama ja teevad seda naeratades ja lauldes. Ja laulev naine on väga ilus, elav ja headusest pakatav. Naiselik vägi ja energia on igas peres väga oluline.

Mis on sinu pilgu läbi laulupidu, on see muusikasündmus või sotsiaalne, ühiskondlik sündmus?

Kõigepealt arvan, et laulupidu puudutab meid kõiki, igaühel on laulupeoga seoses oma lugu ja tee, kuidas ta on sinna jõudnud, isegi kui ta ei laula. Aga laulupidu on oma olemuselt siiski suur kontsert. See ei ole pelgalt ühislaulmine, see on kontsert ja selle õnnestumiseks me kõiki neid eelproove teemegi. Kui see oleks ühislaulmine, siis tuleksime kokku, laulaksime nii, kuidas kellelgi välja tuleb, aga me ei tee ju seda. Me tahame, et sellel koorilaulul, mitmehäälsel laulmisel oleks kvaliteet.

Peame laulupeotraditsiooni ikka väga-väga hoidma. Laulupidu ei ole oma olemuselt liiga palju muutunud, välja arvatud see, et alguses laulsid ainult mehed. See on suur kontsert oma uute ja vanade hittidega, mida me kõik ootame. Ja me ootame seda ilusat a cappella suure koori kõla. Kui mõnel laulupeol ei laulda näiteks “Tuljakut” või “Põhjamaad”, siis rahvas hakkab neid ise laulma ja ilma “Ta lendab mesipuu poole” ja Ernesaksa “Mu isamaa on minu armuta” ei kujutagi laulupidu ette. Nii on olnud juba väga pikka aega.

Ja kui mõelda ajaloo peale, siis meie laulud on aidanud elus kas midagi mõtestada või raskest olukorrast üle saada ja õnnelikul hetkel koos olles lauldes seda tähistada.

Laulmine on üks eriline tegevus. Minule on hääl tohutult huvitav teema: kui palju me kasutame oma igapäevaelus häält, kuidas hääl võib meid mõjutada, kuidas meil võivad tekkida traumad sellest, millise hääletooniga näiteks õpetaja on meiega rääkinud. Mina oma kooridega väga palju mõtestan lahti, mida me häälega teeme. Mulle meeldib aktiivne lahtilaulmine, kuhu kaasad oma füüsise. Olen selle koha pealt fanatt, lahtilaulmine ja kogu hääle teema on minu jaoks väga köitev.

Laulupidude jätkumine sõltub suuresti inspireerivate koorijuhtide olemasolust. Märtsis toimus suur koorijuhtide foorum Tallinnas ja Tartus. Millised kõige suuremad mured esile kerkisid?

Foorumi üks eesmärke oli panna inimesi kaasa mõtlema, et koorijuhi töö ei ole vabatahtlik töö. Koorijuhi elukutset tuleb rohkem väärtustada, et mõistetaks, mis on selle töö maht ja kui pikalt on pidanud koorijuht õppima selleks, et seda tööd hästi teha. Et see on töö, mille eest peaks koorijuht saama väärilist palka. Laulupeo statistika näitab, et 10–20 aasta pärast on suur osa dirigente, kes praegu koore juhatavad, pensionil, aga noored ei taha minna maapiirkonda õpetajaks või koorijuhiks. Neid kolleege on ka päris palju, kes sõidavad ühest kohast teise oma tööd tegema, kogu aeg, iga nädal. See ei ole ju tegelikult jätkusuutlik, mõjutab tervist, peret ja su vaba aeg ei pea mööduma autos või ühistranspordis.

Lõuna-Eestis jääb koorijuhte üha vähemaks, seal on näiteks liiga vähe ka neidudekoore. Ja nii EMTAs, MUBAS kui Tartu Elleri koolis on näha, et sisseastujaid koorijuhtimise erialale ei ole liiga palju. Meil on juurde vaja palju noori koorijuhte, kes teeksid oma tööd innuga, jaksaksid teha seda palju aastaid ja töötaksid ka väljaspool suuri keskusi.

Seega jah, meie koorikultuuri säilimine sõltub suuresti inspireerivate koorijuhtide olemasolust, et neil oleks jõudu oma tööd teha ja et nad tunneksid end ühiskonnas väärtustatuna.

Kas meie koolimuusikaharidus laguneb? Sa oled südant valutanud ka lasteaia muusikaõpetuse pärast.

See kõik tuleneb üldistest reformidest ja nagu ikka rahast. Lasteaedades ei ole enam igal pool muusikaõpetajaid. Aga tegelikult meie laulukultuur algab juba lasteaiast, sellest, kuidas see väike inimene õpib oma häält kasutama. Meil on kahjuks ka koolisüsteemis näiteid, kus maapiirkondades ei ole enam muusikaõpetajat kooli võtta. See on ikkagi väga traagiline, kui sinu kasvamisperioodi sisse ei kuulu kvaliteetne muusikaharidus. Õpid võibolla muusika olemust tundma alles siis, kui sul tekib täiskasvanuna huvi, sõber kutsub klassikalise muusika kontserdile või järsku avastad, et selline maailm nagu näiteks ooper on ka olemas. Muusika on meie kultuursuse osa.

Koolikoorides laulmine annab palju häid emotsioone noortele, koostegemise rõõmu, ühiseid seiklusi, toredaid muusikalisi hetki, mis jäävad nendega terveks eluks.

Kui lasteaias enam ei tegeleta laulmisega, hääle kaudu enese väljendamisega, siis kasvavad üles inimesed, kes ei julge oma seisukohti välja öelda, sest neil ei ole selleks häälelist julgust. Selleks, et korralikult kõneleda, pead oskama hingata, julgema teistele otsa vaadata ja sul peab olema esinemispraktikat, see aitab leida sõpru, koostööpartnereid, olla ühiskondlikult aktiivne. Ja on teada fakt, et koorilaul on tervisele kasulik!

Kas muusika osas ikka on kõigiga mõtet tegeleda? Kui inimene ei pea viisi ja “elevant on kõrva peale” astunud ...

Mingil määral on see kaasa sündinud, et ühe inimese kuulmine on parem kui teisel. Aga kuulmist ja hääle juhtimist saab arendada. Ja ma arvan, et kõik lapsed peavad olema oma kujunemise eas muusika sees, laulma ja mängima pilli. Vahe on lihtsalt selles, et kõigist ei tule tippsoliste, interpreete, kes lähevad õppima professionaalseks muusikuks või esinevad juba lapsena ooperiteatri etendustes.

Mina näiteks olin selline, et võisin klassis laulda väga hästi, aga esinemisel ei saanud, läksin närvi. See lihtsalt on nii, inimestel on erinevad anded ja tugevused, aga neid peab turvalises keskkonnas saama arendada ja katsetada. Lapsel peaks olema nii koolis, lasteaias kui oma kodus võimalus tegelda muusikaga, käia kontsertidel, näha teatrietendusi ja osaleda ise võimalikult paljudes huviringides, et oma silmaringi avardada.

Mis on sinu liikumapanev jõud?

Mulle meeldib minu töö, mulle meeldib tööd teha ja mulle meeldivad väljakutsed. Kui see loomise energia minu sees kuidagi seisma jääb, siis muutun rahutuks. Seisak kuidagi üldse ei käi minuga kaasas, sellepärast olengi alati teinud palju erinevaid töid ja mul on olnud põnev. Mulle meeldib korrastada, minna teemadesse süvitsi, leida üles üldistused, mille järgi toimetada.

Kõige keerulisem kogu selles tegevuses on pigem see, et ma olen töötav ema.

Perega pärast 2019. aasta üldlaulupidu.

Kui vanad su lapsed on?

Üks on neliteist ja teine seitse. Ma olen tohutult õnnelik, et olen kahe tütre ema, et mul on pere ja et ma saan oma elukorraldusega hakkama. Vahel on ikka selline “rongaema” tunne, sest mind pole tihti kodus nende jaoks olemas, aga siis mõtlen, et kui nad näevad oma ema töötegemist kõrvalt kõigi rõõmude ja muredega, siis loodetavasti olen neile ka eeskujuks.

Aga töö ja pere logistika on ikkagi olnud kõige keerulisem ülesanne üldse.

Mis sind aitab hakkama saada?

Struktuur. Ma olen väga kalendri inimene, mõtlen mitu sammu ette ja klapin nendega, kes peavad sõna ja tunnevad kella. Kui me lepime midagi kokku või kui on mingi tähtaeg, siis olen kasvõi öö läbi üleval, aga teen oma asja ära, olen selle koha pealt väga kohusetundlik. Isegi mu arst on öelnud, et olen liiga kohusetundlik ja see mõjub tervisele vahel ka halvasti. Peab võtma aega puhkamiseks ja logelemiseks, lähedaste ja sõpradega ühiste mälestuste loomiseks.

Teen oma tööd missioonitundega ja kui tunnen, et minu panus on oluline, siis teen seda küsimata, kas ma selle eest ka palka saan. Samas aga võitlen selle eest, et koorijuhid oma töö eest palka saaksid.

Ja vahel on täiesti OK öelda ka EI.

Sinu abikaasa on  kaitseväelane. Mõistagi ei saa me kuidagi silmi sulgeda selle olukorra suhtes, mis meid ümbritseb. Kuidas sa sellega hakkama saad?

Me oleme mehega tõesti väga erinevatest valdkondadest, aga ajame mõlemad Eesti asja. Tema oma töös kaitseb meid reaalselt  ja mina püüan oma tegevusega hoida eestluse vaimu.

Me kodus kuigi palju sõjateemadel ei räägi ja paljut ei ole tal lubagi mulle rääkida. Aga kui me õhtul vaatame AK-d, siis arutame küll, et mida nüüd selles uudises öeldi ja tema seletab mulle tausta. See, et oleme Venemaale nii lähedal, on muidugi suur oht. Peame Ukrainat aitama ja me ei tohi väsida.

Lõpetuseks.

Mikk Üleoja ütles kord sellise lause, et rahvahulk käitub vastavalt sellele, millise energiaga teda toidetakse. Jalgpallistaadionil on suured massid, aga seal võib olukord teinekord minna kiiresti väga kriitiliseks, energia võib vallandada mässu. Lauluväljakul on meid palju rohkem. Energia, mis seal suurt massi haarab, on nii positiivsust täis, et annab teistele ka hingejõudu. See on meie vägi, eestlaste ainulaadne kokkusaamine, hetk, mille sees me kõik tahame olla koos. Tähtis on, et meie tegijad ei väsiks, et koorijuhtidel oleks jõudu oma tööd teha, et koorid armastaksid ja hoiaksid oma dirigente.

Ja pange oma lapsed laulma, tantsima ja pilli mängima. Siis kasvavad neist kultuuri armastavad inimesed ja kultuur on see, mis meid elus hoiab. Ja leidke aega käia nautimas head muusikat igas žanris kontsertidel, käige teatris ja muuseumites, inspireeruge.

Hoiame eestlastena kokku, ütleme rohkem üksteisele häid sõnu ja märkame, tunnustame inimesi enda ümber.