“Vanad taanlased arvasid, et pääsevad Himmelbjergetilt otse jumala juurde, aga minul algas sealt teekond, mis ei lõpegi. On kõrgem, kui esmapilgul arvasin,” lausub muusik, kitarrist ja helilooja Erki Pärnoja (42). Kümme aastat tagasi ilmunud soolodebüütalbum “Himmelbjerget” pani aluse tema tänasele käekirjale.
Erki, millega sa hetkel tegeled?
Vara hõisata, aga mida kindlalt teen sel aastal, on Taani, Islandi ja Soome filmid – vaatame, mis näoga ma septembris olen, kui need kõik peavad valmis olema.
Mis filmid need on?
Täispikad, ega saaks olla erinevamad. Väga intrigeeriv Taani dokk, eepiline Soome loodusfilm ja Islandi draama. Esmakordselt elus olen nii mitmes maailmas sügaval sees. Taani filmiga on edusammud, esimese portsu muusikat andsin üle, neile meeldis väga. Aga rahul olen sellepärast, et olen nii palju küsinud, uurinud, jälle küsinud, et üritada peategelast mõista. Kui olen end materjaliga kurssi viinud ja piisavalt palju laadinud uute detailidega, katsun iga päev teha ühe loo. Olulisem on saada ideed endast kähku välja, alles siis hakkan neile kriitiliselt otsa vaatama: see on halb, see hea, sellest võib midagi saada … Lõpuks pean ise rahul olema.
Pälvisid hiljuti EFTA parima helilooja nominatsiooni muusika eest filmile “Torn”, palju õnne! Kuidas filmitööd sinuni jõuavad?
Eelnevate koostööde kaudu. Ideest postproduktsioonini võib minna aastaid, millest helilooja on hõivatud aasta-kaks. Saad olla paar aastat salaseltsis, kus käib tihe elu, aga keegi ei tea sellest. On oht, et tuleb ka neljas film – eks suvel pean endalt küsima, kas olen selleks võimeline või ei.
Kas sa puhata oskad?
Ei oska. Käisin perega suusapuhkusel ja mõistsin, et neli tundi Valgehobusemäel ongi minu jaoks see puhkus, mis teistele nädalake Soomes. Tööst ma oskan puhata teise tööga. (Naerab.) Vahel tuleb end välja lülitada ja teha midagi muud. See on konksuga enesepetmine, strateegiline käik, tahan “puhastumisest” midagi saada oma töö jaoks.
Oluline verstapost sinu muusikuteel on õpingud Skurups Folkhögskolas Rootsis.
Pidin siit ära saama, sest juba esimesel aastal pärast Tallinna kolimist põlesin läbi. Kuulsin Rootsi rahvaülikoolidest ega saanud neid enam peast välja. Sõber Andres Kaljuste, kellel oli klassika suunaga muusikaõpingute perspektiiv, kogu elu olnud n-ö piitsa all, rääkis, et seal tuli kõik pehmelt ja sujuvalt, temalt uuriti, midaja kuidas sina ise tahad teha.
Tahtsin selle süsteemi juurde saada, aga ilusaga tuleb alati kaasa keeruline, näiteks kodust eemal olek. Aga see oli mu valik. Sarnane olukord oli mõned aastad hiljem, kui täitus unistus minna “draakonitega” (Ewert and The Two Dragons) kolmeks ja pooleks kuuks USA tuurile. Uskumatult ägeda unistuse täitumine, aga mis tunne on see kehale ja vaimule – sellest saaks eraldi raamatu teha, seda ei pane ühte lausesse ega ka lõiku. Igal mündil on teine pool, mida ei oska ette näha. Otsustasin hakata muusikuks, kuigi keskkooli lõpuni enamik õpetajaid küsis: mis ikkagi su päris amet saab olema? See oli ja on mu veendumus. Ma mängin pikka mängu. See ei ole midagi juhuslikku, vaid see on mu plaan, see on elutöö. Ma võtan seda tõsiselt.
Pärast Rootsit läksid Berliini, et jääda, aga tulid üsna ruttu tagasi. Mis juhtus?
Berliini läksin 2009. aastal, tagasipiletita, plaanisin igaveseks. Oli eneseotsingute aeg, mõtlesin, et äkki Berliin on minu koht, aga ei olnud. Tulin tagasi, sest maksuamet pani kõik mu kontod kinni. Mul olid suured maksuvõlad, millega hakkasin tegelema, ja sain korda. Eelmisel aastal veetsin kümme päeva rootslasest sõbra Lillise (Patrik Grundström – T.S.) kodulinnas Härnösandis salvestamas. Õhtuti jalutasime läbi peaaegu polaaröö koju ja ta küsis: kas sa ei ole kunagi kahetsenud, et Rootsi ei jäänud? Ma ei kahetse, et tulin koju tagasi. Mis ma Eestis enda jaoks või enda seest leidsin, oli äge. Ja need inimesed, kelle leidsin Rootsist – kui palju erinevaid etappe oleme läbi teinud alates 2006. aastast, suhted on elavad ja soojad, ei ole päevagi, kui ma kellegagi ei suhtleks, ja vanadest sõprustest on hargnenud uued. On ainuõige, et olen Eestis. Samas tunnen, et Rootsi kultuuriruum on osa minust ja see on põhjus, miks katsun oma logiseva rootsi keele üles putitada. Käin eraõpetaja tunnis, kott on grammatikaraamatuid täis ja kõik vaja pähe õppida.
Rootsi instagrammer Beiron Gullström õpetab, kuidas rootsi keel omandada 30 sekundiga. Käputäis sõnu: joo, jaha, jaså, mmhm, jo men visst, nämen – ja oled võimeline osalema igas vestluses rootslasega!
Rootsis olin koolis ainuke muulane, kui mitte lugeda taanlasi ja norrakaid. Kogu õpe oli rootsi keeles. Pea ees vette! Üritasin aru saada, millest räägitakse. Kogu aeg kordus sõna “röst”, mul oli röstsai silme ees, aga selgus, et see tähendab häält. Omal käel ikka hakkama ei saa.
Maria Faust on öelnud, et tal ei ole loomingulisi “kaapekakke”. Kui ta ei leia oma muusikas millelegi õigustust, siis kustutab, igaveseks. Kas sina pöördud kirjutatu juurde mõnikord hiljem tagasi?
Ära ei kustuta, jätan alles. Viis aastat hiljem kuulan, et nii hull ei olegi, aga kaugemale ei lähe. Igatepidi võõras on hakata seda uude konteksti paigutama, nokitse, palju tahad, see on teise energiaga laetud. Mõnedel on olemas kaustad – ja null hinnangut, kui inimestel on andmebaasid –, aga mina teen orgaanilisest materjalist. See on ikkagi puhas käsitöö ja alustan iga kord nullist. Nagu rätsep.
On sul uus album mõttes?
Praegu ei suudaks, ei ole see aeg. Tore, et tekkis võimalus teha “Rumba”, kui “draakonid” lõpetasid (Ewert and the Two Dragons andis viimase kontserdi 18. juulil 2025 – T.S.), sain minna uude kohta. Aga praegu tuleb järjest uusi väljakutseid, nagu Fotografiska näitus Oulus ja filmitööd; kleebin endale külge uusi tahke ja ideid ja värve. Küll kunagi tekib ka hetk, kui ei ole filmi või näitust; mis ma siis teen oma ajaga? Jah, uut ei ole plaanis, aga “Himmelbjergeti” annan küll uuesti välja. Seda trükiti pärast albumi ilmumist kolm tiraaži ja müüdi läbi, seda on mult aastate jooksul kõige rohkem küsitud. Tuleb piiratud tiraaž “Jazzkaare” kontserdil.
Milline etapp sinu töös on kõige õnnestavam?
Esiteks, kui lugu on valmis. Olen õppinud ära selle tunde, mis ütleb, et ma ei peaks enam looga edasi tegelema. Ja teiseks, õigete inimestega lava jagada. Näiteks trummar Ulrikuga, kes on algpõhjuseid, miks ma “Himmelbjergeti” tegin. Tema oli esimene, kellega ma Rootsis koolis lõunasöögil rääkima hakkasin ja tema esimesed sõnad olid, et noh, võitsite meid napilt “Eurovisioonil”! Ta oli kuulnud, et Eestis on palju mägesid ja kui ütlesin, kui kõrge on meie kõrgeim mägi, siis ta vastas, et Taani kõrgeim on 183-meetrine Himmelbjerget (Taevamägi). Vanad taanlased arvasid, et pääsevad selle kaudu jumalani. Naljakas vestlus jäi meid saatma. Saatsin talle kilekotitäie track’e ja ütlesin, et ükskõik, mida sa peale mängid, ma annan selle albumi välja. See suhtumine kirjeldab ka, millised me laval oleme, lõpetame teineteise lauseid muusikas. Õnneks olen pärast “Himmelbjergeti” tegemist suutnud enda ümber koguda väga palju usaldavaid suhteid ja lavapartnereid.
Kuidas?
Valin kaua, kellega mängin. Välistan, et meil tekiks tohutuid maailmavaatelisi erinevusi. Kedagi voolida ei taha, kutsun kohe need inimesed, kellega saame hakata minema. Minu bändi liikmetel on sama palju sõnaõigust kui mul, tahangi, et kõik vastutavad. Minu muusikas on palju improt ja lahtised otsad jäetaksegi teadlikult lahtiseks, see hoiab pinget ja energiat üleval.
Kui eelmisel aastal tegime Paavlis “rUmBa+” esitluskontserdi (bändis Jonas Kaarnamets, Patrik “Lillis” Grundström ja Ulrik Ording – T.S.), siis mõtlesin, et teeme kaks päeva proovi. Aga ostsime hunniku pitsasid, olime minu juures kodus ja mängisime “Mario karti”. See oli proovi vääriline, seda ei oleks saanud ära jätta, et viibiksime samal lehel ja kontsert õnnestuks. Kui ehitame “Himmelbjergeti” maailma, siis kõik teavad, mis naljad, jutud, reisid sellega kaasnevad, ja see tuleb taaselustada uuena. Ei ole nii, et keerame noodilehte ja läheb järgmine laul. Jah, arvan, et see on spaa-sarnane kogemus. Ainult spaas ei ole inimeste pulss nii kõrge, käed ei lähe higiseks ega hakka värisema.
Spaa sinu sõnavaras tähistab eriti mõnusat tunnet, kui oled midagi värskelt valmis saanud ja see on väärt tähistamist. Kas oled näpu peale pannud veel mõnele loomisega seotud emotsioonile?
Olen. Aga ma ei ole sellele nime andnud. See on mingit sorti ärevus, kui tähtaeg on paar päeva üle läinud, aga tunnen, et ei saa veel loodut üle anda. Midagi on veel puudu ja midagi veel tulemas, siis on see terviklik. Siis kannan 24 tundi ööpäevas seda pinget, et kuskilt võib veel tulla kõrgendatud särin. Äkki siit, äkki sealt? Kas nüüd? Ta võib sama kiiresti, kui ilmub, ära minna.
On sul sedasi palju ideid haihtunud?
Ma ei tea. Võibolla see tundub nii? Võibolla oleksin selle hiljem maha kandnud? Samas tahad, et oleks võimalus jäädvustada, kui see tugev tunne tuleb. Muusikat kirjutades tunnen, et olen ööpäevaringses valves. Ma ei saa hommikust õhtuni oodata ja ideed tulevad ka mujal, mitte ainult selleks mõeldud ruumis. Mingit sorti abivahend peab olema käeulatuses: telefon, klaveriäpp, märkmik.
Kuidas pulsi pärast kontserti alla saad?
Ma ei taha kunagi ruumist ära minna, ei talu, kui keegi ütleb, et peab lahkuma. Publik läks ära, aga energia on alles ja tahan seal sees olla. Nii palju on jagada ja see aitab “maha tulla”. Kõige kurvem, kui inimesed lähevad pärast mängu eri suundades laiali. Tuuril on teistmoodi, aga ka seal on ühisaeg oluline. Tuuril sa hoiad kokku kõigi vahenditega, ka adrenaliiniga. Katsud jaotada, muidu saab äkki enne lõppu otsa.
Oled rääkinud, et tuuril toimib keha mingis omas mooduses?
Keha mäletab kõike. Kui esimene kontsert läheb hästi ja pärast tahaks välja minna, siis keha ütleb seda, mida on ka varem öelnud: homme on ju ka sõidupäev, kuidas siis …? Kui näiteks kohtad lennujaamas tuuril viibivaid sõpru, siis näed, et neil on “tuurinägu”, power saver mode. Kõik pannakse korraks mängu ja siis tõmmatakse kangas peale, et hoida seal all soojas.
Kuidas sa muusikuna materiaalselt toime tuled?
Tudengina elasin õppetoetusest. Nädalavahetustel sõitsin Pärnusse, olin ettevõttes, kus mu ema töötas, koristaja. Liiga kasumlik ei olnud, aga midagi teenisin. Kord sõitis mööda buss ja pritsis mu läbimärjaks. Mõtlesin, et täiesti pekkis, ja kui sisenesin, selgus, et olin pileti maha unustanud ja sain trahvi. Nüüd takistan pähe tulemast mõtet, et enam hullemaks minna ei saa, sest siis kohe näidatakse, kui halb võib olla, ja ma ei taha seda näha.
Ükspäev olime stuudios paari sõbraga, kes küsisid, et peremees, ega tööd ole pakkuda? Kõik naersid. Aga kui nad rääkisid, mis töökohti on CV-Online’is näinud, siis teadsin pakkumisi täpselt, sest olin neid värskelt uurinud. Kui mul on nädalas üks kontsert, kas siis mõeldakse, et ülejäänud aja saan diivanil lebotada? Praegu on nii, et enne üheksat õhtul koju ei tule ja kas ma peaks siis veel ühe töökoha võtma? Ei. Pangas eluasemelaenu taotledes ei ole “muusik” tõsiseltvõetav amet, ei mahu ühtegi malli, mis neil ees. Olen sellepärast olnud ka maruvihane, aga need etapid on nooruses läbi tehtud, et nii lihtsalt on. Meiesuguste jaoks on see päris töö ja ma armastan seda tööd. Kui ei armastaks, siis teeks midagi muud, mida armastan. Näiteks arvan, et ma oleksin hea maaler. Värvimistööd teen kirglikult ja kui olen lõpetanud, võin lihtsalt maha istuda ja vaadata, kui hästi ma oskan teha! (Naerab.) Oma töö armastamine ei tähenda, et sa teed kerget asja. See on eluaegne õpe.
Aga teisi õpetada … koolipapat sinus ei ole?
Natuke olen seda tööd teinud, külalisõpetajana EMTAs, Otsa koolis, MUBAs, Viljandi kultuuriakadeemias. Aga mulle meeldib teha seda natuke vabamas vormis kursusena, nii et tekib dialoog klassiga. Kui peaksin võtma täiskoha, siis ma enam mussi teha ei saaks. Siis paneksin oma fookuse õpetamisse, kaoksin sinna ära, õpilased tuleksid minuga “koju kaasa”.
Mainisid, et enesetäiendamine on oluline.
See, mis kõnetab muusikut ja publikut, on pidevas muutumises. Ükski loominguline ala ei toimi nii, et käisin koolis ja nüüd let’s go, hakkangi tegema. Pidev enese uuendamine käib. See, mille saime kaasa koolist või iseõppijana, on tööriist, mis töötab meie loomupärase uudishimuga koos. Uudishimu ei tohi vaibuda. Filmitöös antakse ette uudne või uskumatu lugu ja sa ei saa seda toetada vahenditega, mis on väga ammu tuttavad. Sa pead kasutama vahendeid, mis tekitavad pinget ja sära. Võibolla mõnele piisab, et kui tuleb karu, siis mängib tuuba, ja kui tuleb linnukene, siis siristab flööt, aga kas me tahame seda? Tuleks tohutu austusega uurida ja mõtestada teistmoodi, vaataja ei peaks tundma end lollina, kui kuuleb vilepilliga varblast. Tahaks pakkuda enamat.
Soovitan Dezső Kosztolányi raamatut “Häälitsev loodus. Sulejoonistused”, kus sõna saavad taimed ja loomad. Õlipuu lausub: “Tasuta keemiakaupade pood vaestele. Palun, astuge edasi”, ja liilia kuulutab: “Ihkan jõuda altarile, et ühel lehekuu pärastlõunal seal närbuda nagu noor nunn.”
Ungari keele meloodilisus on tohutult ilus! Kuulasin seda kohapeal metroos, kui peatusi teadustati: hääl läheb madalale, sõnalõpud venivad kuhugi alla põhja. Muide, saksa keelt rääkisin seitsmeaastasena soravalt. Kui Tallinnas olid Soome TV-boksid, siis Pärnus olid Saksa omad. Ja mida siis veel tahab kuueaastane laps ajal, kui ei ole Snickerseid, banaani ega Nutellat ja emal on “Burdad” köidetud? Keeltevärk on mulle alati huvi pakkunud. Muusikas samamoodi võrdled Lõuna-Euroopa temperamenti Islandi seisva eimillegagi ning saad aru, mis kultuur ja kombed on sinna sisse pandud. Ilmselt saaks mulle diagnoosi panna, meeldib analüüsida kõike, mida kuulen, isegi kui ei saa aru, võin üritada sõnu eristada. Otsa koolis olid diktaadid paljudele tüütud, aga meie sõber Virgo Sillamaaga võtsime pudeli veini ja hakkasime internetist leitud diktaate kirja panema.
Mida sa oma töödest kõige kallimaks pead?
“Himmelbjerget” on tähtis, sest see on esimene. Sellele eelnes 30 aastat valmistumist, sellega tegin ukse lahti. Ja “Saja lugu” oli midagi nii suurt, sisu ja ettevõtmise mõttes. Aga muidu ma ei mõtle minevikule. Mõtlen ainult järgmise töö peale.
Praegu on väga päevakorral kõiksugu koostööd, kuidas sul nendega on?
Lihtsalt muusikalisi collab’e ma pole liiga palju teinud, viimastest meenub Duo Ruut. Nad mitte ainuüksi ei meeldi mulle – selle peale annab tulla, et hakata kannelt mõlemalt poolt mängima –, vaid kuidagi saan nende keelest õudselt hästi aru. See heliseb minus ja collab tundus mulle loomulik. Aga muidu olen koostöödega ettevaatlik, ise ei torma neid tegema. Kuigi, jah, see on moodne, et neid peab olema palju, nii et kui kellelegi terekäe annad, küsid kohe ka: collab?
Kuidas sulle kohalik muusikaline pealekasv tundub?
Praegu tuleb peale väga ägedaid noori, aga mina otsin eeskätt “oma häälega” instrumentaliste. Lauljal on ju automaatselt oma hääl, pillimängijatel on see pisut teistmoodi. Otsin midagi, mis mind pahviks lööks. Lööb ju pahviks, kui kuuled inimesi mängimas sama pilli – tuubat, saksofoni, kitarri või mida tahes –, ja tabad seda inimest ja tema “häält”, mitte instrumenti. Tehakse palju korralikku poppi nagu kombeks, korralikku jazzi nagu kombeks, iseasi, kas see see tekitab minus sädet. Tahaksin, et oleks täiesti oma sound,nii et tunned ära selle kitarristi või lausa trummari muusikalise DNA.
Kunagi ütlesin, et sinu muusikaline käekiri on selgelt tuntav. Vastasid, et “see on, nagu ma helistaksin sulle, sul ei ole mu numbrit telefonis, aga kui rääkima hakkan, saad häälest aru”.
Meelsasti võtan omaks au selle eest, et olen näinud vaeva muusika “kinni püüda”, aga see ei ole otseselt mu vaimu ja mõistuse sünnitis. Minu töö on panna ennast olukorda, et see muusika saaks minuni jõuda. Kui kuuled mingit lugu ja tunned, et kurat, oleks tahtnud ise selle kirjutada, siis sellega ütled sa välja, et see olnuks võimalik, kui sa ise oleksid olnud sama avatusega õigel ajal õiges kohas ja püüdnud selle kinni. Sellepärast juhtub ka nii, et mitu artisti annavad samal ajal välja sama temaatikaga või sama nurga alt vaadeldud loo. Mingid teemad liiguvad õhus ja sarnaselt mõtlevad inimesed leiavad sarnase nurga, kuidas neid käsitleda; räägivad sama keelt.
Su pikaajalisemaid koostöid muusikas on abikaasa Annaga – nii duona kui ka Anna Kaneelina bändis. Kuidas teil sujunud on?
Kui lapsed olid väiksemad, siis logistiline faktor oli keeruline. Kui teeme duot, siis see kõlab, nagu üks inimene laulaks ja mängiks kitarri. Oleme nii kokku kasvanud pluss usaldus: tunnen tema häälest ära, kui midagi on viltu, ilma et ta peaks ekstra märku andma, ja mõtlen, mida saan teha, et asja parandada. Õudselt äge on mängida inimesega, keda sa tunned! Samal ajal käib muusikaline ja inimlik suhtlus ja see on võimas, rikas, sügav. Teine level.
Mis on sinu stuudios – peale Taavi Eelmaa lihtsa kipskassi, oranži Ra, kes sind jälgib?
Palju erinevaid kitarre, praegu ka Ramolt (Ramo Teder – T.S.) laenatud Hiiu kannel, õpin sellest häält kätte saama. Üksjagu on sünte ja sõjaväeorkestrilt laenatud eufoonium. Alustasin metsasarvemängijana, praegu soojendan vana oskust üles.
Kuidas ideed sulle end ilmutavad?
Elu elamisest tuleb tunne ja otsin sellele väljapääsu. Ka tavaelu tekitab palju küsimusi, katsun leida nendele vastuseid ja tõlkida teekonna muusikalisse keelde. Kehaline tegevus ja füüsiline töö aitavad ka: fookus on ühes kohas, aju puhkab ja mingid mõtted lihtsalt loksuvad paika. Nii need ideekorjed tulevad. Kui teen treppi või aeda või jumal teab mida veel, siis tean, mida tasuks saan.
Kaks kärbest ühe hoobiga?
Isekatel põhjustel aitan, rõõmuga. (Naerab.) Aga väga palju läheb stuudios ka aega tühja, nii et ei tule midagi head. Minu filosoofia on, et kui ei tulnud head, siis sain vähemalt halba eest ära kirjutada. Siis on võimalus heal tulla, sest risu on koristatud ja kanalid puhtad.
On sellist aega ka, kui üldse head ei tule?
Kui sein on ees, siis astud paar sammu tagasi ja vaatad, mis mujal toimub. Tegeled millegi muuga või hoopis teistsuguse muusikaga. Tekib teine, selgem pilk tehtule. Võimatuid olukordi ei ole, lihtsalt õhku on vahel vaja. Olen optimist. Keegi rääkis, et kui tuleb mingi sulle mitte kasulik mõte, siis saad selle kinni keerata. On valik, kas hakkad endale korrutama, et “mul ei tule ideid” või “mul on loomekriis” või paned selle mõtte kinni ja mujale. Aga ma ei ole selle teadmise praktiseerimises meister. Ei ole varianti, et ei tule. Kunagi ikka tuleb, lihtsalt lahendus võib olla teistsugune, mida sa ei oska isegi eeldada. Selleks on vaja olla avatud. “Saja looga” oli nii.
Oh, “Saja lugu”! Kirjeldasin seda hiljuti inimesele, kes polnud etendust näinud. Kui jõudsin finaalini – sada inimest angaari uksel, taustal meri ja taevas kokku sulamas –, läks mõlemal silm kalkvele.
“Saja looga” istusime igal nädalal ümarlauas vahekokkuvõtteid tegemas ja mina olin end krimpsu kirjutanud, õlad kõrgel ja pinges. Siis Jaak Prints ütles, et vaata, kõigi silmades on midagi, mida sinu silmades ei ole. Ja selgitas, et teised on käinud väljasõitudel abiks. Siis ma läksin ka nendele väljasõitudele ja nägin neid inimesi. Kuulsin nende liigutavaid, uskumatuid, traagilisi või tavalisi lugusid ja kui olin sellest läbi immutatud, siis muusika tuli ise. See oli suur õppetund. Enne oli lihtsalt vedanud, et muusika sündis. Kui seda ei juhtu, tuleb ainest juurde hankida, lugeda, suhelda, kuulata, vaadata, mis iganes. See ei ole traagiline, kui ei tule, siis lihtsalt ei ole veel piisavalt kogutud.
Kui idee tuleb, kuidas siis talletad?
Käsitsi. Paberile kirjutades kinnistub. Igapäevased mõtted, suuremad plaanid, projektid – mul on selleks eraldi peene täpilise joonega kaustik, mille Anna 2017. aastal kinkis. 300 lehekülge. Seal on kõik alates “Saja loo” joonistustest kuni graafikute-tabeliteni: tööde logid, praktilised asjad, kunstnike nimed, kontserdikavad.
Selgita palun, kuidas sinu muusika ikkagi sünnib.
Kõik kasutavad samu sõnu, ometi laused on omanäolised, kirjeldavad kellegi mõtteid. Õpid oma vanematelt ükshaaval sõnu, aga kolmeaastaselt ütled valjuhäälselt “EI” ja paned kokku oma lause, oma hääletooniga, kui see ka vanemate arvates sel hetkel ei ole mõistlik. Samamoodi on helidega. Noodid on kogu aeg vabalt kättesaadavad ja laod neid ritta. Kui see on keel, milles vabalt räägid, siis saad mängida ja žongleerida ja suhelda. Ja siis see on sinu lause. Mina kirjutan hästi palju ja siis hakkan kuulama, kas see kõlab minu moodi või ei.
Oled öelnud, et kui lapsed kooli saadetud, lähed üheksaks stuudiosse ning laste kooliaeg on olnud sul loominguga tegelemise mõttes stabiilseim. Kas lapsed on samuti muusikaga seotud?
Martaga on see “muusikaoht” küll. Ta teeb detailselt ja kirglikult oma asja: muusika, kujutav kunst, muud kunstivaldkonnad, kummaline segu nendest. Ei ole pääsu, toetame teda. Augusti puhul võib tulla üllatusi, ilmselt tema läheb millegi väga leidliku ja loova peale, mis ei pruugi olla kunstiga seotud. Tema erialal peab olema käegakatsutavam tulemus. Ta võibolla ei tuleks toime selle abstraktsusega, milles meie terve elu marineerume.
Kuidas su tervis on vastu pidanud?
Kõik on hästi. Pere tegi mulle sünnipäevakingituse, põhjaliku tervisekontrolli ühes kliinikus, no stone left unturned. Sõber küsis, et kas sa ikka tahad teada, kui midagi oleks halvasti? Ma pigem ikkagi tahaks.
Trennita ma ei saa, tuleb ärevus, jään kangeks nii oma kehas kui ka peas. Teen kalisteenikat. Ja surfiklubi juba andis teada, et on lootust merre saada. Ma ei tea midagi, mis puhastaks paremini kui merele minek, täielik restart. Läheb kolmas hooaeg. Vajan seda ilmselt adreka ja kogetud väikeste ohtude tõttu – või mis väikeste, see võib olla ikkagi väga ohtlik. Aga ma ei teadnud, et adrenaliini-junkie olen. Korra olen olnud ka merehädas, vesi tundus muutuvat mustaks, kurjaks elukaks. Tulin olukorraga toime, aga see tunne, et saad aru mere jõust, võib hirmutada ja peabki hirmutama. Aga ikkagi täiega lähen tagasi.
Kui tihti koged midagi kirgastavat laval?
Enamus aega möödub ju vapustust otsides, muusikaga on sama. Mäletan Rootsis õppides koolivaheaega, kus kõik sõitsid koju, jäi neli tüüpi, kellel ei olnud selleks raha: mina, Daniel, Albert ja Ulrik. Panime mikrofonid tööle ja hakkasime nullist jämmima. Sellest sai ekstaatiline kogemus, ma naersin rõõmust, aga silmad olid märjad, ei saanud aru, mis toimub, valgustatuse tunne oli. Jumal, see oli üle 20 aasta tagasi, ja selle tunde nimel teed edasi, sest see on võimalik. Kui see tuleks peale iga kord, süda ei kannataks välja, siis oleks EMO keiss juba. Aga kui kogu aeg teed, siis tead, et millalgi ta tuleb jälle.
Albumid:
“Himmelbjerget” (2015)
“Efterglow” (2017)
“Saja lugu” (2018)
“Leva” (2019)
“Anima Mea” (2021)
“Volga” (2022)
“Jäljed” (2023)
“Rumba” (2024)
Tunnustus:
2009 Tiit Pauluse nimeline noore kitarrimängija preemia
2017 Tallinn Music Week – parim artist
2018 Eesti Muusikaauhinnad – aasta meesartist ja aasta alternatiiv-indie-album
2020 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia
2021 Eesti Muusikaauhinnad – aasta alternatiiv-indie-album
2021 Eesti Jazziauhinnad – aasta jazzihelilooja
