Joonatan Jürgenson. “Prana”

Pianist Joonatan Jürgensoni on hea kuulata. Tema mäng on selline, et olen kohe kantud muusikasse ega pane tähele, mida selle mängimiseks õigupoolest täpselt tehakse. Olles just lõpetanud plaadi kuulamise, on mul praegu tunne, nagu oleksin ühel juulikuisel suvepäeval heitnud heinamaale pikali ja vaadanud kõiki mööduvaid pilvi, päikest, tähti, kuud ja uut päeva kuni järgmise lõunani, et siis taas püsti tõusta ja edasi minna.

Plaat tundus olevat üles ehitatud meeleolust meeleolusse. Mitte tingimata sulandudes, aga ka mitte üleminekutega ehmatades ega ühte suurt plaani luues. Võibolla lugeja, nagu minagi, ei tea kohe, mida tähendab prana. Pidin sõnastikust järgi uurima. Prana, eesti keeles praana, tähendab võõrsõnade leksikoni andmetel India usulistes ja filosoofilistes õpetustes kosmilist eluenergiat, elujõudu. Miks selline pealkiri? Tundub, et plaat sai selle oma kaheksandast loost –  Rūta Vitkauskaitė “Prana”. Siinkohal ma ei ütle, kuidas mina seda seost plaadi pealkirja ja sisu vahel näen. Ma arvan ja mulle tundub, et see võis olla ka autorite mõte, et seda võiks iga kuulaja enda jaoks ise mõtestada.

Mulle väga meeldib, et kõlapinda antakse ka mitmetele praegu kahjuks pigem vähem tuntud noortele Baltimaade heliloojatele. Osad nimed on küll tuttavad, aga oli ka üllatusi ja mulle täiesti tundmatuid nimesid. Plaadil võib kuulda eesti heliloojate Katrin Alleri, Mariliis Valkoneni, Pärt Uusbergi, Maria Kõrvitsa, Riho Esko Maimetsa, Leila Röömeli ja Rasmus Puuri palu, samuti lätlaste Marina Vidmonte, Edgars Mākensi ja Edgars Raginskise ning leedu komponistide Jonas Jurkūnas ja Rūta Vitkauskaitė lugusid. Kõik teosed (v.a Pärt Uusbergi “Paradiis”) on esmasalvestused. See muusika on ühtaegu ilus, kaasaegne, looduslähedane, juurtest inspireeritud ja elevil uuest. Kuulsin siin sugemeid rahvaviisist (Raginskise “Maga, väike hiir, magusat und!” ja “Ritsikas”), Chopinist (Jurkūnase “Resonantsid”), tantsust (Vidmonte “Kristallid”), kirikulaulust (Maimetsa “Psalm”), lõbusast jazzist (Röömel “Swingides”), meditatiivsetest kõladest (Raginskise “Siin, seal, siin”) kuni teravate, kriipivate otsinguteni (Valkoneni “Confused-Confused”). Seejuures näis, et nii esitaja kui heliloojad armastasid iga sekundit, igas mõttes, ning panid ka mind neid armastama. Huvitav oli kuulata lugusid nende pealkirjade valguses ning lugeda hiljem CD juures olevast raamatukesest lisa.

Muljeid on nii palju, et raske on neid lühidalt kokku võtta või ainult siit-sealt midagi jagada. Niisiis pillan siia üksikuid fraase oma märkmetest ja annan järgmisele kuulajale ülesandeks need plaadilt üles otsida. Kas me pole isegi täheldanud, et üht pilve vaatama jäädes avaldub sealt lõputult palju, nagu koosneks see mitmetest omaette pildikestest? Sedasorti öö, kus aeg uinub ja ei tea,

mis on ees.