John Mayall – mees nagu muusikakool


FOTO JAVIER BRAGADO / REDFERNS

Ei ole palju liikumisi, mis rockmuusika arengut nii otseselt ja ulatuslikult oleks mõjutanud kui 1960-ndate Briti bluusibuum. Olgugi et selle lükkasid veerema Alexis Korner ja Cyril Davies ning müügitabelites tegid ilma Rolling Stones, Animals ja Yardbirds, andis britibluusile kui omaette žanrile iseloomuliku kõla, kõigi maade kitarrikangelastele repertuaari ning kümnetele staaridele “kutsehariduse” väsimatu John Mayall ansambliga The Bluesbreakers.


Bluesbreakersi ridadest tulid Eric Clapton ja Jack Bruce, kes läksid ja asutasid Creami, Peter Green, John McVie ja Mick Fleetwood, kes asutasid Fleetwood Maci, ning Jon Hiseman, Dick Heckstall-Smith ja Tony Reeves, kes asutasid Colosseumi. Mick Taylor mängis pärast Bluesbreakersit Rolling Stonesis, Andy Fraser Free’s, Aynsley Dunbar Mothers of Inventionis, Journeys ja Whitesnake’is – jne, jne. Mayalli mullu ilmunud ja karjääri esimesele aastakümnele keskenduv CD-komplekt “The First Generation 1965–1974” koosneb 35-st plaadist ning märkimisväärne on, et vaid kaheksa neist sisaldab omal ajal avaldamata jäänud materjali.

Aastakümnete pikkusele tuuritamisele tegi lõpu alles pandeemia: vahetult enne piirangute kehtestamist Londonis Peter Greeni auks korraldatud galalt külge saadud koroona osutus raskeks ning sellest toibumine aeganõudvaks. Septembris 2021 teatas toona 87-aastane vanameister, et avaldab jaanuaris küll uue plaadi “The Sun is Shining Down”, kuid jääb siis tasapisi pensionile: vähesed kalendrisse jäänud kontserdid piirduvad kodulähedase ja päikselise Californiaga, kus Põhja-Inglismaalt pärit laulja, suu- ja klahvpillimängija, kitarrist ja ansamblijuht 1969. aastast elab.

Kunstiinimene puu otsas

John Brumwell Mayall sündis Manchesteri külje all Macclesfieldis 29. novembril 1933 ekstsentriliste haritlaste perre: ema Beryl oli lihuniku ja kooliõpetaja tütar, isa Murray aga puuvillatöösturite suguvõsa jazzi- ja napsulembene must lammas, kes mängis orkestris bändžot ja kitarri. Vanemate tormilisevõitu pereelu võimaldas Johnil ometi sõdadevahelisel Inglismaal täiel rinnal lapsepõlve nautida – maailmas, millest peagi jäi vaid mälestus.

Isa eeskujul hakkas noor Mayall varakult jazzi, bluusi ja boogie woogie’ plaate koguma ja ukulelet mängima ning tema hilisem kitarrimängustiil põhineski selle neljakeelse pilli mänguvõtetel. Nagu paljud 1960-ndate Briti rockistaarid – John Lennon, Keith Richards, Charlie Watts, Ron Wood, Ray Davies, Pete Townshend, Jimmy Page, David Bowie jt – käis ka Mayall kunsti- ja mitte muusikakoolis ning kujundas hiljem suure osa oma plaadiümbristest ise, andes oma kitarridelegi tihti uue, kunstipärasema näo.

Erinevalt tulevastest kolleegidest jõudis teistest kümmekond aastat vanem Mayall läbi teha ka ajateenistuse, mis Suurbritannias kaotati alles 1960. aastal. Noor sapöör käis ära isegi Korea sõjas, kuid õnneks lõppes lahingutegevus enne tema saabumist. Armee-perioodist pärineb ka esimene pressikajastus: ajalehelood sellest, kuidas 18-aastane John on oma ema aeda puu otsa onni ehitanud, elab seal koos 300 heliplaadiga ning võtab sõtta minnes kaasa kitarri, on uhkelt ära trükitud isegi Mayalli 2019. aastal ilmunud autobiograafias “Blues from Laurel Canyon: My Life as a Bluesman”.

Mayall mängib Mayalli

Sõjaväest tulles teenis Mayall leiba vaateakende kujundajana ning jätkas õpinguid Manchesteri kunstikolledžis, kus läbi tehtud fotograafiakursus võimaldas tal piltnikuna USA staaride kontserte külastada – ära vaatas ta nad kõik, Muddy Watersist Duke Ellingtoni ja Art Blakeyni. Oma bändis mängis ta algul kitarri, kuid keskendus siis klahvpillidele, olles Pinetop Smithi, Albert Ammonsi ja Meade Lux Lewise salvestistest innustatuna omal käel ka klaverit tudeerinud.

1963. aasta algul pääses ta ansambliga Blues Syndicate soojendama Londoni bluusikuningat Alexis Kornerit, kelle Blues Incorporatedi toonase tuumiku moodustas tulevane Graham Bond Organisation: Graham Bond, Ginger Baker, Jack Bruce ja Dick Heckstall-Smith. Korner julgustas Mayalli Londonisse kolima ning leppis hoobilt kokku ka esimesed kontserdid; Blues Syndicate jäi Manchesteri, uue bändi nimeks sai The Bluesbreakers ja selle esimeseks kitarristiks DADGAD-häälestuse leiutajast folgimees Davy Graham. Nagu teisedki toonased Briti bändid, harjutas John Mayall’s Bluesbreakers ametit tuuritavaid USA artiste saates: nii jagasid nad lava John Lee Hookeri, T-Bone Walkeri ja Sonny Boy Willianson II-ga, kes Mayallile suupillitundegi andis.

Esimesel singlil “Crawling Up a Hill” (1964) mängis kitarri Bernie Watson, esimesel albumil “John Mayall Plays John Mayall: Live at Klooks Kleek” (1965) Roger Dean; selleks ajaks oli Blues Syndicate’ist trummide taha meelitatud Hughie Flint ning basskitarri jaoks välja koolitatud 18-aastane John McVie. Kontsertplaat ise salvestati Londoni klubis Klooks Kleek, mis asus otse Decca helistuudio kõrval ja kus juhtmed tuli sessiooni tarvis lihtsalt aknast sisse vedada ja siis stuudiosse helistada, et lint käima pandaks – sealsamas võeti 1960-ndatel üles ka Ten Years Afteri, Graham Bondi ja Zoot Money live-albumid.

Eric Clapton

1966. aastal ilmunud “Blues Breakers with Eric Clapton” oli see plaat, mis tegi Mayallist Mayalli, Claptonist Claptoni ning Gibson Les Pauli elektrikitarridest ja Marshalli võimenditest aastakümneteks ihaldusväärseimad relvad raskerocki arsenalis. Clapton loeb plaadi kaanefotol Beano koomiksit ja nii on LP tuntud ka kui “Beano Album”.

Eric Clapton oli 1965. aasta märtsis lahkunud ansamblist The Yardbirds, sest singlil “For Your Love” polnud kitarrisoolo jaoks kohta. Yardbirdsis sai tema asendajaks Jeff Beck ning bändi edu ainult kasvas, Claptoni tulekuga suurenes aga ka Bluesbreakersi populaarsus ning esimene ühissingel “I’m Your Witchdoctor” ilmus juba sama aasta oktoobris. Selle produtsendiks oli Jimmy Page, keda nii Mayall kui Yardbirds olid jõudnud endale kitarristiks paluda, kuid noor Page eelistas tuuritamisele stuudiotööd – 1966. aastal otsustas ta siiski Yardbirdsi kasuks, millest sai tasapisi Led Zeppelin, aga see on üks teine lugu.

“Witchdoctori” avaldamise ajaks oli Clapton Kreekasse seiklusi otsima kadunud ja John McVie joomise pärast lahti lastud. McVie asemele palkas Mayall Jack Bruce’i, Claptonile leiti vääriline asendaja õhtul, mil keegi Peter Green end publiku hulgast ise pakkuma tuli. Kolm kontserti hiljem oli Clapton Inglismaal ja bändis tagasi, jättis aga nii mõnigi kord tööle ilmumata – ühel sellisel esinemisel aitas Bluesbreakersi hädast välja teismeline Mick Taylor. Järgmiseks läks Bruce suuremat raha taga ajades üleöö Manfred Manni bändi, McVie sai vana ameti tagasi ning Mayall ja Clapton kirjutasid Bruce’i “reetlikkusest” loo “Double Crossing Time”.

Kõigele lisaks lagunes samal ajal Mayalli abielu, kuid ansambel läks 1966. aasta märtsis vapralt stuudiosse ja tegi kolme päevaga oma kuulsaima LP. Muusikaliselt oli Claptoni toonane mängustiil segu Otis Rushist ja Freddie Kingist, kelle lugudega plaat ka algab, kuid ta oli ühtlasi esimene Briti kitarrist, kes julges stuudios sama kõvasti lajatada kui laval ning sai kitarrist kätte sootuks kurjema tooni – muide, just Memphis Slimi klaveriinstrumentaali “Steppin’ Out” Claptoni/Mayalli versioonist kasvas hiljem välja Deep Purple’i “Lazy”. Kindlasti tasub “Blues Breakersist” üles otsida monoversioon – see oli see mix, millega asjaosalised ise stuudios vaeva nägid, plaadifirma poolt kolm aastat hiljem stereosse väänatud kõlad on tükk maad pehmemad.

Green ja Taylor

Londoni tänavatele ilmus grafiti “Clapton on jumal”, kuid Mayalli jättis see “jumal” maha veel enne albumi ilmumist – ta sai alles Melody Makerit lugedes teada, et tema kitarrist mängib nüüd hoopis Creami-nimelises trios. Õnneks soostus Peter Green tagasi tulema ning pettunud Claptoni-fännidega rinda pistma. Trummidel vahetus Flint raskema käega Aynsley Dunbari vastu, McVie lasti taas joomise pärast lahti ning palgati kohe tagasi, ning bänd salvestas paar singlit, ühis-EP USA laulja ja suupillimängija Paul Butterfieldiga ning albumi “A Hard Road”, mis ilmus 1967. aasta veebruaris.

Plaadi tipphetkeks on Greeni instrumentaal “The Super-Natural”, et aga lõpuni mõista, miks UK kõigi aegade parimaks bluusikitarristiks peetakse just noort Peter Greeni, tasub ette võtta ka kontsertplaadid “Live in 1967” (2015) ja “Live in 1967 Volume 2” (2016), mis annavad hea pildi sellest, mis Londoni klubides tol ajal toimus. Ühe Hollandi fänni arhiivist leitud publikusalvestuste helikvaliteet pole hullem kui Rolling Stonesi BBC sessioonidel ning sisu teeb eriti põnevaks bändi koosseis, mis tegutses vaid mõne kuu: Mayall, Green, McVie ja Mick Fleetwood, ehk siis John Mayall + Fleetwood Mac.

Salaja Jimi Hendrixi bändi kandideerinud Aynsley Dunbar kaotas kuuldavasti Mitch Mitchellile, sest Hendrix viskas kulli ja kirja, Bluesbreakersist löödi ta aga minema hoopis sellepärast, et Greeni arvates mängis ta liiga valjusti ja Mayalli arvates olid tema trummisoolod liiga pikad. Fleetwood oli muusikaliselt tagasihoidlikum, kuid sai sule sappa joomise pärast. Green läks temaga kaasa ning asutas Fleetwood Maci – bändinime teine pool John “Mac” McVie jäi esialgu veel Mayalli juurde, sest tema oli justkui ime läbi seekord vallandamisest pääsenud. Bluesbreakersi uus kitarrist oli Mick Taylor, trummar Keef Hartley ning seni vaid stuudios figureerinud puhkpillisektsioonist sai kontsertbändi osa. Mayalli paremikku kuuluva albumi “Crusade” (1967) salvestamiseks kulus sellel koosseisul 11 tundi; 1968. aastal ilmus kontseptuaalne ja kaubanduslikult edukaim LP “Bare Wires”, millel Mayalli ja Taylorit saatis tulevane Colosseum. Taylor ja Green mängisid veel samal aastal Mayalli oma nime all avaldatud suurepärasel plaadil “Blues from Laurel Canyon”, siis aga oli Bluesbreakersil kriips peal.

Ameerika ühendus

“Blues from Laurel Canyon” rääkis Mayalli seiklustest Californias, kus ta oli Frank Zappa ja Canned Heati külalislahkust nautinud – vihmasel Inglismaal oli ta kasutanud iga võimalust liikuva tuuribussi katusel päikest võtta, nii et soe ja valgusküllane Los Angeles mõjus tõelise muinasjutumaana. Ka oli mehel lavapealsest lärmist ning lavatagusest draamast nii kõrini, et pärast 35 aastat täiskarsklasena pööras ta lõpuks ise jooma ja kolis 1969. aastal ära Ameerikasse.

Esimese sooloplaadi “The Blues Alone” oli Mayall plaadifirma kokkuhoiu-kampaania käigus teinud juba 1967. aastal, mängides ise sisse kõik pillid peale trummide, kuid sedapuhku otsustas ta löökpillidest ja elektrikitarridest puhata. Stuudios saksofone mänginud Johnny Almond pandi flööti puhuma, bassile jäeti viimane Bluesbreaker Steve Thompson, akustilisele kitarrile paluti Jon Mark ning album “The Turning Point” (“Pöördepunkt”) salvestati live’ina New Yorgi Fillmore Eastis; kontserdi võttis üles Hendrixi helirežissöörina tuntud Eddie Kramer. Sama bändi stuudioalbumil “Empty Rooms” (1970) käis külalisena bassiduetti mängimas tollane Canned Heati ja tulevane Tom Waitsi bassimängija Larry “The Mole” Taylor, kellest sai Mayalli järgmiste bändide tugisammas. Originaalse kõlaga “USA Unionil” (1970) liitusid Mayalli ja Tayloriga Canned Heati Harvey “The Snake” Mandel elektrikitarril ja Zappa plaatidelt tuntud Don “Sugarcane” Harris elektriviiulil.

1970-ndatel kulus Mayalli põhiaur elumere lainetele, kuid plaate tegi mees vanas tempos edasi, pöördudes kord tagasi “traditsioonilise” britibluusi juurde ning surfates siis jälle USA jazzmuusikutega fusion’i-lainel. Kõrvalepõikena võib siinkohal mainida, et 2022. aastaks on Mayallilt ilmunud 37 stuudioalbumit, 32 kontsertplaati ja 26 kogumikku – oleks vast rohkemgi, kui Mayalli isiklik kontsertsalvestuste kogu poleks koos tema Laurel Canyoni majaga 1979. aastal tuleroaks langenud. 1980-ndate algul sai Mayallil pidutsemisest villand ja Bluesbreakers pandi uuesti kokku: 1982. aasta “veteranide-tuurile” Mick Taylori, John McVie’ ja Colin Alleniga järgnesid uued koosseisud ning uued kitarristid, kes Mayalli bändist tuule tiibadesse said: Walter Trout, Coco Montoya jt. 1995. aastal esines John Mayall ka Tallinna klubis Bonnie & Clyde.


Seitse aastakümmet laval

1960-ndatel Mayalli kontserte külastanud fännid meenutavad vanameistrit tänini hea sõnaga: koosseisud küll vahetusid, kuid muusikud olid alati head – Bluesbreakers esines Inglismaal seitse õhtut nädalas ja nii regulaarse teenistuse juures polnud parimate pillimeeste leidmine probleem. Tunnustus on kahtlemata seegi, et pikka viha pidasid vähesed: Mick Fleetwoodi vastu vahetatud Aynsley Dunbar pani esimese hooga oma bändi nimeks küll The Aynsley Dunbar Retaliation (“Aynsley Dunbari vastulöök”), kuid palus Mayalli peagi endale produtsendiks, Keef Hartley aga lasi Mayallil tema vallandamiseks tehtud telefonikõne uuesti lavastada ning kasutas seda oma esimese sooloplaadi avaloo “Sacked” (“Lahti lastud”) introna.

“[Johni bändis] pidid Sa tegema, nagu sulle öeldi, aga samas lubas ta igaühel – isegi minul – jääda muusikalises mõttes iseendaks. [---] Ta lasi meil turvalises tsoonis õide puhkeda,” kirjutab Mayalli autobiograafia eessõnas Mick Fleetwood. “Johni pärand on see, et ta jäi saadud bluusikoolile truuks. Ta pole kunagi selles osas kompromisse teinud ega teeselnud, nagu oleks ta keegi teine.”

Bluusitaadi 70 aasta juubeli pidustustel 2003. aastal astusid külalistena üles Eric Clapton, Mick Taylor ja Briti trad jazz’i isa Chris Barber – 1950-ndatel Muddy Watersi Inglismaale toonud tromboonimängija, kelle bändis alustasid nii Lonnie Donegan kui Alexis Korner ning tänu kellele said seeläbi alguse nii skiffle, kuuekümnendate biitmuusika kui Briti bluusibuum.

2009. aastal saatis John Mayall oma Bluesbreakersi taas laiali, soovides töökoormust vähendada, kuid tuurid ei tahtnud lõppeda. Mayalli esimese naiskitarristina sai läinud kümnendil tuntuks Carolyn Wonderland ja viimastel albumitel on külalistena kaasa teinud mh Alex Lifeson (Rush), Mike Campbell (Tom Petty & the Heartbreakers), Joe Walsh (The Eagles), Joe Bonamassa jpt. 2005. aastal OBE (Order of the British Empire) ordeni saanud Mayall võeti 2016. aastal ka USA Blues Foundationi juures tegutseva kuulsustekoja Blues Hall of Fame liikmeks – sajanditagune bluusikuninganna Mamie Smith pidi seda au ootama 2018. aastani, Mayalli mentori Alexis Kornerini pole aga tänini jõutud.


39 views