Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia Theodor W. Adorno muusikafilosoofilise teose “Uue muusika filosoofia” mõttetäpse teadusliku tõlke eest.
Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta?
Mind on vist kõige enam huvitanud suhe muusika ja muusikavälise reaalsuse vahel, mitte niivõrd muusikateoste immanentne analüüs. Muusika on esmajoones inimeste emotsionaalse sfääri regulaator, mis allub teaduslikule analüüsile suhteliselt keeruliselt. Konkreetsemad näited uurimist väärivate teemade kohta võiksid olla muusika ja kuulaja vastastikune suhe, muusika funktsioneerimine ühiskonnas, muusika sarnasus keelega ning erinevus keelest, muusika esituse ja partituuri seosed lääne muusikakultuuris, muusika kultuuriülesed universaalid – seda jada võiks muidugi jätkata.
Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile?
Hobisid on ehk kaks: bridž ja ilukirjanduse vene keelest tõlkimine. Bridži olen mänginud üle 30 aasta suurema või väiksema regulaarsusega ning kavatsen seda teha ka edaspidi. Eesti keelde tõlkinud olen kuue autori teoseid. Need on (tähestiku järjekorras) Andrei Gelassimov, Jevgeni Griškovets, Andrei Ivanov, Marina Palei, Mihhail Šiškin ja Vladimir Voinovitš. Griškovetsi tekstide tõlkeid on Eestis ka lavastatud.
Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda?
Kõigepealt, koroonaviirusega seonduvat on raske kui mitte võimatu ennustada. Võrreldagu kasvõi erinevusi meie hoiakutes tänavu kevadel ja sügisel, või ka haigestumise näitajate erinevust Eesti ja Läti vahel praegu. Aga mulle tundub, et võibolla me ei tunneta nüüdki olukorra kogu tõsidust. Lubatagu mul tsiteerida meestearst Margus Punabi hiljutist kirjutist Postimehes: “Minu arvates oleme täna lähenemas ohtlikku kriisisituatsiooni. Ja selle kriisi aluseks ei ole juhtivalt enam mitte Covid-19 poolt põhjustatud füüsilised haigused, vaid laiemalt meie inimeste vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Nii ühiskonna kui ka enamiku tema liikmete stressinivoo on püsinud liiga pikalt kriitiliselt kõrgel tasemel. Väga oluline osa sellest stressist on seotud Covid-19 epideemiast ja sellega seotud riskidest arusaamisega, vastuoludega kommunikatsioonis, negatiivsuse ja süstemaatilise hirmu õhutamisega. Oleme jõudnud situatsiooni, kus isolatsiooni suunatud inimesed hakkavad abi küsima lihtsamate enesetapumeetodite osas.” Minu ettekujutus lühidalt on see, et peame õppima viirusega elama ning püüdma tagasi pöörduda tavapärase elukorralduse juurde, mis puudutab ka muusika- ja kontserdielu.