_page-0001.jpg)
Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia kõrgetasemelise rahvusvahelise kontserttegevuse ning särava ja isikupärase J. S. Bachi teoste interpretatsiooni eest.
Mis on muusikas teie jaoks ammendamatult huvitavat, ilma milleta elu ette ei kujuta?
Muusikast rääkida tundub mulle raske, see kipub välja kukkuma kas kohmakas, klišeelik või liiga poeetiline ja on selle tõttu ebaloomulik. Sama ebamugav tunne haarab mind kui räägitakse armastusest, ilust ja muudest asjadest, mis on võimsad ja väga isiklikud elamused. Minu jaoks on muusika peegel, kus peegeldub mu elu. Kõike, mida olen kogenud, on võimalik muusikas väljendada otse ja uskumatu täpsusega. Ilma selle väljundita ma ei tahaks elu ette kujutada. Leevendan muusikas oma üksindust, ja loodetavasti kellegi teise oma veel.
Kas muusika kõrvale on jäänud ruumi ka mõnele hobile?
Hobid on tulnud minu ellu millegipärast väga hilja, alles viimastel aastatel olen leidnud aega ja hakanud pidama tähtsaks harrastada lisaks harjutamisele midagi muud. Olen kolm aastat tegelnud keraamikaga ja augustist hakkasin Forssa ametikoolis õppima keraamikuks. Õppimine on väga põnev eriti sellepärast, et käsitöö alal käib õppimine nii teistmoodi. Muud harrastused on maalimine ja sellest suvest saadik mulle endale ootamatult kajakiga sõitmine. Unistan praegu Helsingi-Tallinna kajakimatkast.
Vaadates praegusele koroonaviirusest haaratud ajale – milliseks võib muusika- ja kontserdielu edaspidi muutuda?
Minu arvates peaks pillimäng ja noodilugemise oskus olema üldhariduse enesestmõistetav osa nagu seda on keeled või füüsika või keemia. Muusika on inimesi ühendav kunst ja selle tähtsust on võimatu üle hinnata. Koroonapaanika ajal on aga kõige kurvastavam poliitilistest otsustest paljastuv tõsiasi, et muusikaelu ja üleüldse kultuuri ei väärtustata piisavalt. Tean, millisena mina tahaksin kontserdielu näha, aga praegu tundub võimatu midagi ennustada. Ma ei oleks iial uskunud, et ühiskonda võib niimoodi sulgeda – praegusest hetkest ei julge enam mingeid oletusi teha.