“Iliasest”, sõjast ja inimeseks jäämisest



Stseen Märt-Matis Lille ooperist “Tulleminek” (2017). FOTO MARIS SAVIK

“Igaüks, kes on kunagi vaadanud lahinguväljal surnud sõduri klaasistunud silmadesse, mõtleb kaks korda järele, enne kui sõda alustab.” (Otto von Bismarck) Laula nüüd oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast neetust, mis tuhat hukatust, tõi ahhailaste soole. (“Ilias”).

Nii algab see, mida võiks pidada üheks lääne kultuuriruumi esimeseks kunstiteoseks. Algab intensiivselt, kohe, võimsalt sündmuste keerisesse hüpates – eristudes sellega paljust järgnevast, kuhu on hakatud ehitama ette, sisse ja ümber raamistavat sissejuhatust, kronoloogiliselt selget arengut ja ilusti otsi kokku tõmbavat ja rahustavat-leebuvat epiloogi. “Iliases” ei ole midagi sellist. Arusaadavalt ei saanudki Homeros – või see isik või kollektiivne isik, keda kokkuleppeliselt Homeroseks kutsutakse – teada veel midagi Aristotelese poolt väljatöötatud lihvitud vormiideaalist, mis on jäänud lääne kunstilugu saatma ja juhtima klassikalisest antiigist peale. Aga Homeros kuulub aega tükk maad enne seda – sinna hämarasse, metsikusse ja määratlematusse eelaega, mis võrreldes järgneva klassikalise ajastuga on sedavõrd mõistatuslikum, lummavam ja sugestiivsem, kuivõrd nii palju on seal seda, mida me ei tea ja mis ennast kätte ei anna. Homerose kaks suurt eepost, “Ilias” ja “Odüsseia”, on otsekui kaks akent – ja mitte eriti suurt akent – ühte ammusesse mõttevalda ja maailmatunnetusse, millest nii palju on ajaloo hämarusse vajunud. Algused on ikka erilised – eriti sellised algused, mis määratlevad meid endid. “Ilias” ja “Odüsseia” määratlevad aga nii paljut seda, mida me lääne kultuuriruumis rabavalt ilusaks, sügavalt mõttekaks ja lummavalt poeetiliseks oleme hakanud pidama.


On eriliselt tähendusrikas, et “Ilias” keskendub kahele suurele ja olulisele teemale, millest kunst üldse rääkida saab – sõda ja armastus. Need mõlemad teemad on siin kuidagi kummaliselt väändunud. Mis armastus see Parise ja Helena vahel siis oli, mis sellise traagilise sündmuste jada vallandas? See tundub “Iliases” toimuva tohutu hävingu ja äärmuseni viidud kirgedemöllu keskel lausa kohatu. Tegemist on justkui ühe Tristani ja Isolde ammuse eellooga, kus nimed on küll teised, aga keelatud kirg ja see neetud tunneterägastik ikka toosama, mis saab ainult hukatust tuua. “Iliase” maailmas hukkuvad paradoksaalsel kombel aga pea kõik teised, peale sündmuste käivitajate endi. Mis armastus see siis ikkagi olla saab, mis oma enesekesksuses üksnes hävingut külvab? On see üldse armastus, selle sõna kõige sügavamas tähenduses? Või leiame me sellise armastuse, mis meid hingepõhjani liigutab, endaga kaasa kisub ja pisara silma toob, hoopis mujalt kui oma ajastu kõige kuumema paari magamistoast?


Või siis kangelaslikkus … Kes on selle eepose tõelised kangelased? Achilleus, kellele võrdset vastast ei leidu? Hektor, kes toob endaga kaasa surma ja õudu kõikjal, kuhu teda tema sõjakaarik viib? Põikpäine ja paindumatu Agamemnon? Mõlemad Ajaxid – suur ja väike, kes siis vastavalt suurt ja väikest surma enda ümber külvavad? Odysseus oma nutikuse ja imetlusväärse diplomaatiavõimega? Need paljud teised, kelle südika võitlejavaimu ja tarmuka taplejaosavuse tulemusel Iliase naturalistlike kirjelduste järgi muudkui sisikonnad maha voolavad, silmad välja purskuvad ja öö võidetute peale langeb?


Nii lihtne see kohe kindlasti ei ole. “Iliase” kõige suurem armastus ei kuulu omaaegse modelliideaali kehastajatest pimeda kire kandjatele. Ja need kõige suuremad kangelased ei vaatagi võibolla meile üldse mitte vastu nendest loendamatutest võitlusepisoodidest, kus üks pool vääramatult peale jääb ja oma vastase Hadese valda saadab.


Aga kus siis neid päriselt suuri, ülevaid ja liigutavaid tundeid leida, kui mitte sealt, kust neid esmapilgul justkui otsida tahaks? Äkki see kõige suurem ja sügavam armastus ongi siis hoopis kusagil mujal – kohtades, mis kohe silma ei riiva ja kõrva ei karju - näiteks selles hellas pilgus, mille Hektor oma kaasale ja pojale heidab, kui ta ühte oma viimasesse lahingusse tõttab. Või Andromache ahastuses, kui ta oma meest pilguga saadab, aimates, et tema kõige suurem hirm – mehest ilma jääda – võib varsti teoks saada. Või nendes Priamose pisarates, mis saadavad teda, kui ta Achilleuse – kes on ju tema poja tapja – jalgu suudleb ja anub, et ta talle tema kalli poja surnukeha loovutaks ja ei rüvetaks enam seda mälestust, mis on väheseid pidepunkte, mis talle elus üldse on jäänud ja ilma milleta kõik lõplikult ja pöördumatult kokku variseks. Või sellesama Achilleuse meeleliigutuses, mida Priamose enesealandamine temas vallandab ning tema enda hallipäise isa meelde toob – tänu millele me alles nüüd, lõpuks, hakkame selles üleinimlikku kangelasepaistet kiirgavas, siiani mitte kõige sümpaatsemas tegelases, päris inimest nägema?

“Ilias” ei ülista armastust kõige ilusama ja kuumema paari läbi ega kangelaslikkust kõige vaprama ja võimsama heerose kaudu. Ei, päris kangelased ilmuvad ootamatult – sealt ja sellistel hetkedel, kust me neid oodata ei osanud. Ja lõpuks avaldub just nendes kohtades ja hetkedes see, mis meile kogu sellest kirevast ja metsikust kirgede, ihade, raevu ja ahastuse möllust kätte jääb – lihtne inimene, kelle õnne haprus ja õnnetuse kohutav kuristik teda meile arusaadavaks teeb ja meid hingepõhjani liigutab.


“Ilias” on teos sõjast, aga sõda ei ülista see mitte, vaid vastupidi – manab meile vaimusilma ette selle tohutu inimliku viletsuse ja muserdatuse, mida sõda on alati kaasa toonud, ja veenab meid selles, et iga sõda on inimkonna absoluutne ja lõplik läbikukkumine. See on kogemus, mis ei tohiks mitte kellelegi mitte kunagi osaks saada, aga mis kahjuks on sama vana kui inimkond. Võibolla seepärast ongi “Ilias” meid saatma jäänud. Väärika, võimsa ja samas nii tundliku meeldetuletusena, et kõige olulisem on ükskõik mis olukorras ja mis hetkel jääda inimeseks – õrnaks, haavatavaks ja leebeks inimeseks, keda talle endale juba peale langenud või siis veel mitte osaks saanud õnnetus nii tuttavate kui võõraste suhtes mõistvaks ja tundlikuks teeb. ****

Olen “Iliast” korduvalt lugenud, osad episoodid olid mulle juba lapsena tuttavad. See lugu on mind saatnud pikalt ega ole rahule jätnud, nii olen selle juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud. Heidegger on kunagi väljendanud mõtet, et kogu lääne filosoofia on kõigest ääremärkused Platonile ja Aristotelesele. Mulle tundub, et „Ilias” oma sügavas mõttekuses, poeetilisuses ja humanismis on teinud seda, et kõik vallutussõjad on inimlikul tasandil üksnes variatsioonid Trooja sõjale. Tehnoloogia on küll arenenud, relvad ja mastaabid võivad olla muutunud, aga kellelegi kallale tungimine sõja läbi on oma olemuselt ikkagi eelkõige seesama kohutav häving ja sügav viletsus, mis kõige olulisema jäljena sellest lõpuks järele jääb.

KIRG on rubriik, kus muusikud saavad tutvustada oma mitte-muusikalisi tegemisi. Uus reaalsus mängis seekord kätte sootuks teistsuguses tonaalsuses kirjutise. Kuna tulemas oli aprill ja ühtlasi ka Eesti muusika päevad, mõtlesime pakkuda lugemist mõnelt heliloojalt. Saatuse tahtel olime kirjutamise osas kokku leppinud komponistiga, kes on sõjatemaatikat oma loominguski lahanud. Nõnda siis kukkuski välja, et seekord on paberil Märt-Matis Lille mõtted ühe tema ammuse hingelähedase kirjandusteose, Homerose “Iliase” kohta, haakudes omakorda praegu kõigi meeli ja keeli kütva teemaga.
48 views